Monogrammimõrvad. Sophie Hannah

Чтение книги онлайн.

      „Ei.”

      „Kindlasti mitte,” kinnitas Lazzari. „Nad saabusid eraldi, ükshaaval. Nad kirjutasid ennast sisse ükshaaval.”

      „Ja nad tapeti ükshaaval,” lisas Poirot, öeldes valjusti välja just selle, mida minagi samal hetkel mõtlesin. „Teie olete päris kindel?” küsis ta Lazzarilt.

      „Ma ei saaks olla enam rohkem kindel. Kuulsin seda oma administraatori, härra John Goode’i käest, kes on kõige usaldusväärsem mees, keda mina üldse tean. Teie kohtute temaga peatselt. Monsieur Poirot, siin meie Bloxhami hotellis töötavad ainult laitmatu taustaga inimesed ja kui minu administraator mulle midagi väidab, siis võin mina olla kindel, et see tõepoolest ongi nii. Igalt poolt üle terve Inglismaa ja kogu maailmast tuleb pidevalt inimesi küsima, kas nad pääseksid tööle Bloxhami hotelli. Ja mina võtan siia ainult parimaid.”

      Naljakas, aga ma ei teadnudki, kui hästi ma olin Poirot’d juba tundma õppinud – selle hetkeni, kui nägin, millise vea Lazzari temaga suheldes tegi. Isegi kui ta oleks kirjutanud suurte tähtedega sildi „Kahtlustage seda meest mõrvas” ja riputanud selle härra John Goode’ile kaela, poleks ta saanud anda Poirot’le paremat põhjust oma administraatorit umbusaldada. Hercule Poirot lihtsalt ei talu seda, kui keegi püüab tema eest midagi ära otsustada – siis ajab ta jäärapäiselt sõrad vastu ja kaldub pigem vastupidise arvamuse poole.

      „Kas teie ei leia,” ütles ta nüüd, „et tegemist on tähelepanuväärse kokkusattumusega? Meie kolm ohvrit – proua Harriet Sippel, preili Ida Gransbury ja härra Richard Negus – nemad saabuvad eraldi ja paistab, et nad ei ole omavahel kuidagi seotud. Ja ometi nad mitte ainult surevad samal päeval, nimelt eile, vaid ka saabuvad Bloxhami hotelli samal päeval – kolmapäeval.”

      „Ja mis selles nii väga erilist on?” nõudsin mina. „Kolmapäeval saabus ilmselt sama suurusjärgu hotellidesse palju uusi kliente. Ma mõtlen selliseid, kes ei langenud mõrva ohvriks.”

      Poirot’ silmad ähvardasid koobastest välja karata. Enda arvates polnud ma öelnud mitte midagi eriti vapustavat, mistõttu pidasin paremaks teeselda, et ma tema nördimust ei märka, ning jätkasin kuriteo üksikasjade üles lugemist.

      „Kõik ohvrid leiti nende lukustatud numbritubadest,” jätkasin. „Mõrvar keeras kõigi kolme numbritoa ukse lukku ja viis võtme kaasa…”

      „Attendez 20 ,” segas Poirot vahele. „Tahtsite vist öelda, et võtmed on kadunud. Teie ei või ju teada, et mõrvar võttis võtmed kaasa või et need on praegu tema valduses.”

      Tõmbasin sügavalt hinge. „Me kahtlustame, et mõrvar võttis võtmed kaasa. Korraldasime põhjaliku läbiotsimise, kuid ei leidnud võtmeid ei ohvrite numbritubadest ega üldse kogu hotellist.”

      „Minu esmaklassiline personal kontrollis seda ja kinnitas, et nii see on,” tõttas Lazzari lisama.

      Poirot kuulutas, et tema tahab need kolm tuba ise põhjalikult läbi otsida. Lazzari kiitis selle mõtte vaimustunult heaks, nagu oleks Poirot teatanud talle soovist korraldada teeõhtu koos tantsuga.

      „Otsige palju tahate, aga numbritubade võtmeid te sealt ei leia,” ütlesin mina. „Uskuge mind, mõrvar võttis need kaasa. Ma küll ei tea, mis ta nendega tegi, aga –”

      „Võib-olla ta pani need oma mantlitaskusse ühe või kolme või viie mansetinööbi juurde, mille peal on monogramm,” märkis Poirot kuivalt.

      „Oo, nüüd mina saan aru, miks teie kohta öeldakse, et te olete kõige hiilgavam detektiiv, Monsieur Poirot!” hüüdis Lazzari, kuigi Poirot’ torge talle midagi ei öelnud. „Räägitakse, et teil on erakordne mõistus!”

      „Surma põhjus paistab olevat mürgitamine,” ütlesin mina, soovimata Poirot’ erakordsetel vaimuannetel pikemalt peatuda. „Kahtlustame tsüaniidi, piisavalt suure koguse puhul mõjub see väga kiiresti. Alles lahkamistulemused annavad kindla vastuse, aga… Nende joogid olid peaaaegu kindlasti mürgitatud. Harriet Sippeli ja Ida Gransbury puhul oli joogiks tee, Richard Neguse puhul šerri.”

      „Kuidas te selle avastasite?” tahtis Poirot teada. „Joogid on veel tubades?”

      „Tassid igatahes on, nagu ka Neguse šerriklaas. Jookidest on järel vaid mõni tilk, kuid teel ja kohvil on piisavalt lihtne vahet teha. Võin kihla vedada, et neist tilkadest leitakse tsüaniidi.”

      „Ja surma saabumise aeg?”

      „Politseiarsti hinnangul tapeti kõik kolm kella 16.00 ja 20.30 vahel. Tänu juhusele õnnestus meil seda ajavahemikku veelgi koomale tõmmata ning see oleks veerand kaheksa ja kümme minutit kaheksa läbi vahel.”

      „Tõesti õnnelik juhus!” kiitis Lazzari. „Kõiki neid… Ah… Igaüht kolmest ohvrist nähti viimati elusana kell veerand kaheksa, minu kolme vaieldamatult usaldusväärse töötaja poolt, nii et selles ei maksa üldse kahelda! Mina ise leidsin kadunukesed – oo, kui hirmus tragöödia – kella veerand üheksa ja kaheksa kahekümne vahel.”

      „Aga kümme pärast kaheksat olid nad juba surnud,” ütlesin Poirot’le. „Sest siis avastati valvelauda jäetud paber, mis teatas mõrvade sooritamisest.”

      „Oodake, palun,” ütles Poirot. „Me varsti pöördume tagasi selle teate juurde. Monsieur Lazzari, see ei saa ometi olla võimalik, et kõiki kolme ohvrit keegi teie hotelli töötajatest juhtus nägema täpselt kell veerand kaheksa!”