Monogrammimõrvad. Sophie Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ täpselt seda, mida ta ütelda tahtis. „Loodan, et keegi ei avaks suud nendel kolmel mõrvatud inimesel.”

      „Nagu soovite,” pomisesin vastuseks.

      „Homme pärast hommikueinet teie naasete Bloxhami hotelli,” ütles Poirot. „Mina tulen järele hiljem, siis kui olen otsinud esmalt Jenniet.”

      „Teie?” Olin mõnevõrra kimbatuses. Mu keelele tõusis keeldumine, kuid samal hetkel ma juba teadsin, et Poirot neid sõnu minu suust ei kuule. Kuigi ta oli kahtlemata kuulus detektiiv, oli tema mõttekäik osutunud esialgu pigem naeruväärseks, aga kui ta pakkus oma seltsi, ei tahtnud ma sellest keelduda. Poirot on vankumatult enesekindel ja mina pole seda kaugeltki mitte – sel hetkel kaalus see üles kõik muu. Tema huvi minu juhtumi vastu oli mind juba pisut turgutanud.

      „Oui,” vastas Poirot. „Kolm mõrva on toime pandud, ühendab neid väga eriline üksikasi – monogrammiga mansetinööp ohvri suus. Otse loomulikult lähen ma Bloxhami hotelli.”

      „Kas te mitte ei pidanud pingutust vältima ja ajule puhkust andma?” imestasin mina.

      „Oui. Précisément 19 .” Poirot põrnitses mind kurjalt. „Kuidas saan mina puhata, istuda päev otsa siin toolil ja mõtelda selle peale, kuidas teie ei räägi mitte kellelegi minu kohtumisest Mademoiselle Jenniega, mis on ometi üliväga tähtis üksikasi! Mina ei saa aega maha võtta, kui tean, et Jennie lippab ringi mööda Londoni linna ja annab oma mõrvarile suurepärase võimaluse teda tappa ja panna oma neljas mansetinööp tema suhu.”

      Poirot kummardus toolil istudes mulle lähemale. „Palun ütelge mulle, et vähemalt selle peale te olete juba kindlasti ise tulnud, et mansetinööbid on alati paarikaupa. Kolm on Bloxhami hotelli ohvrite suus. Aga kus on siis neljas, kui mitte mõrvari taskus, kes tahab poetada selle Mademoiselle Jenniele suhu, kui on tema esmalt ära tapnud?”

      Kardan, et ma puhkesin naerma. „Poirot, see on ju lihtsalt tobe. Jah, tõepoolest, mansetinööpe on alati kaks, aga seletus on lihtsamast lihtsam: mõrvar kavatses tappa kolm inimest ja kasutas seepärast ainult kolme mansetinööpi. Te ei saa ometi kasutada neljanda mansetinööbi teooriat millegi tõestamiseks – kindlasti mitte selleks, et seostada hotellis toime pandud mõrvu oma Jenniega.”

      Poirot’ ilme väljendas äärmist põikpäisust. „Kui üks tapja kasutab mansetinööpe sellisel kombel, mon ami, siis ta on alustanud mõttest, et neid on paarikaupa. See on mõrvar ise, kes juhtis meie tähelepanu neljanda mansetinööbi ja selle läbi neljanda ohvri peale, mitte Hercule Poirot!”

      „Aga… Kuidas me teame siis, et ta ei kavatse tappa koguni kuut või kaheksat inimest! Mis siis, kui mõrvar käib ringi, taskutes kõlisemas veel näiteks viis mansetinööpi PIJ monogrammiga?”

      Minu hämmastuseks noogutas Poirot nõusoleku märgiks ja kiitis: „Terane tähelepanek.”

      „Ei, Poirot, see polnud terane tähelepanek,” ütlesin ahastades. „Ma võtsin selle ju õhust. Teile võib mu kujutlusvõime muljet avaldada, aga kindlasti mitte minu Scotland Yardi ülemustele.”

      „Teie ülemused – nendele ei meeldi, et teie kaalute erinevaid võimalusi? Jah, muidugi mitte,” andis Poirot ise oma küsimusele vastuse. „Ja nemad on siis need kõrged ametnikud, kes vastutavad mõrvari tabamise eest. Nemad ja teie. Bon. Just sellepärast peabki Hercule Poirot homme minema Bloxhami hotelli.”

      Kolmas peatükk

      Bloxhami hotellis

      Järgmisel hommikul Bloxhamis painas mind vägisi teadmine, et iga hetk saabub Poirot ja kuulutab meile, lihtsameelsetele politseinikele, kui rumalasti me läheneme oma kolme mõrva uurimisele. Mina olin ainus, kes teadis tema peatsest tulekust ja olin seetõttu arusaadavalt ärevil. Vastutus Poirot’ sekkumise eest langes mulle ning ma kartsin, et see võib mõjuda mu alluvatele demoraliseerivalt. Kuigi tegelikult kartsin ma pigem, et see võib demoraliseerida mind. Ebaharilikult kirka veebruaripäeva optimistlikus valguses, pärast üllatavalt hästi magatud ööd ei suutnud ma enam mõista, miks ma polnud käskinud tal Bloxhami hotellist heaga eemale hoida.

      Kuigi vaevalt see midagi muutnud oleks – ta poleks mu keelust tõenäoliselt väljagi teinud.

      Kui Poirot saabus, viibisin ma parajasti hotelli uhkes vestibüülis ja rääkisin hotellidirektori härra Luca Lazzariga. Lazzari oli sõbralik, abivalmis ja otse ehmatavalt entusiastlik mees mustade kräsus juuste, laulva kõneviisi ja vuntsidega, mis polnud pooltki nii uhked kui Poirot’ omad. Lazzari paistis kogu hingest soovivat, et mina ja mu kolleegid tunneksime ennast tema hotellis sama mugavalt nagu hotelli külalised – muidugi need, keda seal juhtumisi ei mõrvatud.

      Tutvustasin hotellidirektorit Poirot’le, kes vastuseks vaid põgusalt noogutas. Ta näis olevat kehvas tujus ja selle põhjus selgus õige pea. „Ma ei leidnud Jenniet,” kurtis ta. „Pool päeva ootasin kohvikus teda! Aga tema ei tulnud.”

      „Siiski mitte pool päeva, Poirot,” märkisin mina, sest ta kippus liialdama.

      „Mademoiselle Fee polnud samuti täna tööl. Need teised ettekandjad, nemad ei osanud mulle mitte midagi rääkida.”

      „Kahju küll,” ütlesin, seda sugugi imeks panemata. Ma polnud hetkekski uskunud, et Jennie võiks uuesti kohvikusse minna ja tundsin ennast seetõttu süüdlasena. Oleksin vist pidanud kõvemini pingutama, et Poirot’le selgeks teha: naine oli tema juurest ja „Pleasanti” kohvikust ära jooksnud, teatanud enne, et oma mure usaldamine lauanaabrile oli viga. Miks oleks ta siis pidanud järgmisel päeval sinna naasma ja lubama Poirot’l ennast ikkagi kaitsta?

      „Niisiis!” Poirot vaatas mulle nõudlikult otsa. „Mida teil on mulle rääkida?”

      „Ka mina olen siis selleks, et vastata kõigile teie küsimustele,” teatas laialt naeratav Lazzari. „Luca Lazzari, teie teenistuses. Kas olete ka varem Bloxhami hotelli külastanud, Monsieur Poirot?”

      „Non.”

      „Kas pole lihtsalt võrratu hoone? Just nagu palee belle époque’i ajastust, jah? Majesteetlik! Loodan, et te märkate ja imetlete kunstiteoseid, mis teid siin igal sammul ümbritsevad!”

      „Oui. Tõepoolest teeb teie majutusasutus silmad ette proua Blanche Unsworthi omale, kuigi viimase aknast avaneb parem vaade,” torkas Poirot. Tema halba tuju polnud niisama lihtne hajutada.

      „Oo, minu imelise hotelli vaated!” Lazzari surus käed vaimustunult kokku. „Nendest akendest, mis on pööratud aia poole, näeb hingematvat ilu ja teise poole pealt paistab Londoni linn, samuti hunnitu vaatepilt! Hiljem ma näitan teile.”

      „Eelistan näha neid kolme tuba, kus toimus mõrv,” vastas Poirot.

      See pühkis vähemalt veidikeseks naeratuse Lazzari näolt. „Monsieur Poirot, te võite olla kindel, et selline kohutav kuritegu – kolm mõrva ühe öö jooksul, ma suudan seda ikka veel vaevalt uskuda! – et seda ei juhtu enam mitte iialgi meie maailmakuulsas Bloxhami hotellis.”

      Vahetasime Poirot’ga pilke. Asi polnud mitte võimaluses, et kolmikmõrv võiks uuesti aset leida, vaid toimetulekus tõigaga, et see oli siin üldse juhtunud.

      Otsustasin ohjad enda kätte haarata ja mitte anda Lazzarile võimalust veel midagi öelda. Poirot’ vuntsid juba võdisesid vaoshoitud ärritusest.

      „Ohvrite СКАЧАТЬ