Monogrammimõrvad. Sophie Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kullast. Kaunistatud monogrammiga. Samad initsiaalid peale graveeritud: PIJ. Poirot? Kas te tunnete ennast halvasti? Te näete välja…”

      „Mon Dieu!” 15 Ta oli püsti tõusnud ja kõndis nüüd toas edasitagasi. „Teie ei saa veel aru, mida see tähendab, mon ami. Ei, teie ei saa veel midagi aru, sest te pole ju kuulnud minu kokkusaamisest Mademoiselle Jenniega. Kiiresti, ma jutustan teile, kuidas see juhtus, siis mõistate.”

      Poirot’ arusaamine mingi loo kiiresti ära rääkimisest erineb suuresti enamiku inimeste omast. Tema silmis on igal üksikasjal võrdne kaal, olgu siis tegemist tulekahjuga, milles hukkub kolmsada inimest või lohukesega lapse lõual. Mõttetu oleks paluda tal kiiresti põhisündmuseni jõuda, seetõttu seadsin mina ennast mugavamalt istuma ja lasksin tal omatahtsi heietada. Kui ta oma jutustusega viimaks valmis sai, oli mul tunne, et viibisin ise seal kohvikus ja olin kogenud kõike kuuldut isiklikult, sest see paistis mulle järsku tõelisem kui nii mõnigi päriselt läbi elatud olukord.

      „Milline ebatavaline sündmus,” nentisin. „Ja et see leidis veel aset samal õhtul Bloxhami kolme mõrvaga. Kui imelik kokkusattumus.”

      Poirot ohkas. „Kardan, et kokkusattumus see pole, mu sõber. Muidugi tuleb ette ka kokkusattumusi aeg-ajalt, aga siin on seos selgelt näha.”

      „Peate vist silmas toime pandud mõrvu ja hirmu saada mõrvatud?”

      „Non. See on üks seos, jah, aga mina pean silmas veel midagi muud.” Poirot lõpetas salongis ringi kõndimise ja pöördus näoga minu poole. „Teie ütlete, et kolme ohvri suust te leidsite kolm kuldset mansetinööpi, mille peal oli monogramm PIJ?”

      „Täpselt nii.”

      „Mademoiselle Jennie, tema ütles mulle väga selgelt: „Teie peate mulle lubama: kui mind leitakse surnuna, siis te keelate oma politseinikust sõbral minu tapjat otsida. Oo, ma loodan, et keegi ei avaks suud! See kuritegu peab jääma lahenduseta.” Mida teie arvates tähendab see: „Ma loodan, et keegi ei avaks suud.”?”

      Kas Poirot tegi nalja? Ilmselt mitte. „Olgu,” vastasin, „see on ju päevselge. Naine kartis, et ta tapetakse, kuid ei soovinud kurjategijale karistust ning avaldas lootust, et mitte keegi ei lobise midagi välja, mis võiks tapja isiku paljastada. Naine millegipärast leidis, et tema ise on ainus, keda tuleb karistada.”

      „Teie valite tähenduse, mis on esimesel pilgul kõige ilmsem,” ütles Poirot. Tabasin ta hääles kerge pettumuse. „Aga nüüd küsige enda käest, kas nendel sõnadel võib olla veel teine tähendus: „Ma loodan, et keegi ei avaks suud.” Mõtelge oma kolme kuldse mansetinööbi peale.”

      „Need pole minu omad,” ütlesin rõhuga ja soovisin sel hetkel, et saaksin kogu juhtumi endast võimalikult kaugele lükata. „Heakene küll, ma juba taipasin, kuhu te tüürite, aga…”

      „Teie taipasite mida? Je conduis ma voiture à quoi16?”

      „Nojah… „Ma loodan, et keegi ei avaks suud” võib tõesti, kui fantaasia käiku lasta, tähendada ka seda, et palun ärge avage nende kolme mõrvatu suud Bloxhami hotellis.” Tundsin samas, et olin seda naeruväärset teooriat pooleldi tunnustades ennast narriks teinud.

      „Exactement 17 !„ Loodan, et mitte keegi ei ava nende suud ega leia üles kolme kuldset mansetinööpi, mis kannavad initsiaale PIJ.” Kas pole võimalik, et hoopis seda Jennie pidas silmas? Et talle olid teada kolm mõrvatut hotellis ja ühtlasi see, et nende tapja kavatseb tappa ka teda ennast?”

      Minu vastust ära ootamata jätkas Poirot fantaseerimist. „Ja need tähed PIJ, nende initsiaalide kandja, tema on selles loos tähtis tegelane, n’est-ce pas? Jennie – tema teab seda. Tema teab, et kui need initsiaalid päevavalgele tulevad, ollakse juba mõrvari jälgedel ja Jennie tahab seda takistada. Alors18, teie peate kurjategija kätte saama, enne kui on liiga hilja Jennie jaoks, muidu Hercule Poirot ei anna seda endale andeks mitte iialgi!”

      Tema sõnad ajasid mind ärevusse. Tundsin niigi painavat vastutust mõrvar tabada ega vajanud enam täiendavat pinget, mida kujutas endast väljavaade jääda vastutavaks ka selle eest, et Poirot ei anna endale mitte iialgi andeks. Kas ta mind vaadates nägi tõesti enda ees meest, kes on suuteline võtma kinni niisuguse mõrvari, kellel tuleb pähe asetada ohvri suhu monogrammiga mansetinööp? Ma ise olen alati olnud sirgjooneline inimene ja saan kõige paremini hakkama sirgjooneliste ülesannetega.

      „Mina arvan, et teie peaksite minema tagasi hotelli,” ütles Poirot. Ta pidas muidugi silmas, et viivitamatult.

      Kolme hotellitoa meenutamine ajas mulle külmavärinad peale. „Piisab täiesti, kui ma lähen sinna homme varahommikul,” ütlesin aeglaselt sõnu valides ja hoolega vältides Poirot’ välkuvate silmade pilku. „Tahan, et te teaksite – ma ei kavatse ennast sellega naerualuseks teha, et seostan teie Jenniet hotellis toimunuga. See tekitaks ainult segadust. Teie esitasite mulle oma oletuse tema sõnade võimaliku tähenduse kohta ja mina esitasin enda oma. Teie variant on muidugi põnevam, aga minu oma on mitu korda tõenäolisem.”

      „Ei ole,” väitis Poirot kaljukindlalt.

      „Me peame siis eriarvamusele jääma,” teatasin otsustavalt. „Ma kahtlustan, et kui me küsiksime kas või saja inimese käest, siis nad kõik nõustuksid minuga ja mitte teiega.”

      „Mina kahtlustan sama asja.” Poirot ohkas. „Lubage teid siiski ümber veenda, kui ma suudan. Meie rääkisime siin sellest, kuidas ohvritel oli midagi suus – mäletate?”

      Muidugi ma mäletasin.

      „Teie olete haritud inimene ja räägite oma emakeelt õigesti. Mademoiselle Jennie, tema on toatüdruk, aga räägib ka nagu haritud inimene, kasutab elegantseid väljendeid. Tema rääkis mulle tundeliselt „õigluse jaluleseadmisest”. Ja ütles veel: „Mingit abi pole loota ja isegi kui oleks, siis mina ei vääri seda.” Mademoiselle Jennie on naisterahvas, kes kasutab inglise keelt nii, nagu seda on ette nähtud kasutada. Seega siis, mon ami…” Poirot oli jälle püsti tõusnud. „Seega! Kui õigus on teie poolel ja Jennie avaldas lootust, et mitte keegi politseile midagi välja ei lobiseks, siis ta oleks valinud teised sõnad, midagi dramaatilist. Aga tema sõnad olid: „Ma loodan, et keegi ei avaks suud,” mis kõlab liiga tavaliselt naise kohta, kes muidu kõneles minuga nii erutatult.”

      Vaatasin talle alt üles otsa, kael kange, liiga segaduses ja väsinud, et kohe vastata. Kas ta mitte ise polnud mulle kirjeldanud, kuidas Jennie paaniliselt kartis? Niipalju kui mina tean, ei pööra paanikas inimesed oma sõnavarale erilist rõhku.

      Olin seni pidanud Poirot’d üheks kõige intelligentsemaks meheks, keda ma teadsin, kuid võib-olla olin eksinud. Kui tal oli kalduvus sedasorti mõttetustega lagedale tulla, siis polnud mingi ime, et ta oli pidanud vajalikuks oma ajule pisut puhkust anda.

      „Loomulikult teie ütlete mulle nüüd, et Jennie oli ahastuses ja sellepärast ei valinud sõnu nii suure hoolega,” jätkas Poirot. „Aga ometi – kui see üks lause jätta kõrvale, siis Mademoiselle oli muidu oma kõnes väga emotsionaalne ning kui mul peaks õigus olema, siis see väljend ei sobinud tema suhu!”

      Ta lõi käed võidukalt kokku ja oli ise oma järeldusega nii rahul, et ma ei suutnud hoiduda sarkasmist: „Vaimustav, Poirot. Üks mees ja kaks naist on tapetud ja mina peaksin juhtumi ära lahendama, aga kõigepealt СКАЧАТЬ