Kaardimaja. Michael Dobbs

Чтение книги онлайн.

      ESIMENE OSA

      SEGAMINE

      Miski pole igavene. Ei naer, iha ega elu ise. Pole igavene. Seega võtame olemasolevast viimast.

      Miks raisata elu sobiva hauakirja otsimisele? „Meenutame armastusega”. Kel peale poolearuliste on see pea kohale raiutud? Sentimentaalne soga. Vaatame tõsiasjadele silma, elu on nullsummamäng, kus võitjad ja kaotajad otsustame poliitika abil. Meeldigu see või mitte, aga me kõik kuulume mängijate sekka.

      „Kõigi poolt austatud”. Veel üks monumentaalne ägin. Mitte minu hauakivil. Mitte austus ei motiveeri inimest, vaid hirm; nii ehitatakse impeeriume ja algatatakse revolutsioone. See on suurmeeste saladus. Kui keegi kardab, et lömastate ja hävitate ta, järgneb alati austus. Loomalik hirm on joobnustav, kaasahaarav, vabastav. Alati austusest tugevam.

      Alati.

      ESIMENE PEATÜKK

      Tundus, et sellest oli möödas vaid mõni hetk, kui ta end kodutrepi viimasest astmest väsinult üles vedas, aga juba tikkus hommikupäike talle silma, piilus kardina vahelt ja leidis padjalt pesapaiga. Ta pööras ärritunult teise külje. Pea oli paks, jalad valusad, voodi ta kõrval tühi. Teise Leibfraumilchi veinipudeli tühjendamisel osalemine polnud hea mõte. Ta oli oma kaitsetõkked maha võtnud ning jäi nurka lõksu ühe The Suni värdjaga, kes oli täis vinne ja kahemõttelisusi. Ta pidi viimase veinilonksu mehe särgi peale valama, enne kui too eemale tõmbus. Ta viskas kiirpilgu teki alla, et kindel olla, kas ta polnud kõike päris vussi ajanud ja mees seal ei luura. Ta ohkas, kui nägi, et polnud jõudnud isegi sokke jalast võtta.

      Mattie Storin tagus patja mugavamaks ning heitis taas selili. Veel mõni hetk voodis lebamist kulus ära; oli teada, et täna öösel ta magada ei saa. Valimisõhtu. Needuste päev. Valijate kättetasumistund. Möödunud nädalad olid Mattie jaoks karmid, toimetaja ei andnud rahu, tähtajad pressisid peale, ta kõikus pidevalt põnevuse ja kurnatuse vahel. Tänase õhtu järel võiks ta mõned päevad vabaks võtta, oma elus korda luua, leida paremat sorti veini ja mehi, kelle seltsis õhtut veeta. Ta tõmbas teki tihedamalt ümber. Isegi varasuvise päikese käes kippusid külmavärinad kallale.

      Nii oli see olnud alates hetkest, mil ta Yorkshire’i ligi aasta eest maha jättis. Ta lootis, et sinna jäävad ka kõik süüdistused ja viha, kuid need heitsid endiselt jahedaid varje ja järgnesid talle kõikjale, eriti just voodisse. Ta lõdises ja peitis näo mühklikku patja.

      Ta üritas filosoofiliseks jääda. Enam ei seisnud tema teel mingeid emotsionaalseid takistusi ning ta oli vaba proovima, kas temast võib tõesti saada parim poliitiline korrespondent selles ülimaskuliinses maailmas. Ta pidi muretsema vaid enda pärast, sest tal polnud isegi kassi. Kuid raske on filosoofiliseks jääda, kui jalad on ära külmumas. Ja seljas pole puhast pesu. Ta heitis teki kõrvale ja ronis voodist välja, avastamaks, et tema aluspesusahtlis valitseb tühjus. Ta oli valesti arvestanud, unustanud, sest nii palju oli teha, aga aega oli nii vähe ning see kuramuse pesupesemine oli viimane asi, millele mõelda. Ta otsis teistest sahtlitest, uuris kõik nurgad läbi, ajas kõik segamini, ent ei leidnud midagi. Neetud lugu, kuid vähemalt ei pidanud ta seda mõne mehe pilgu all tegema. Ta sukeldus mustapesukorvi ning leidis viimaks ühed aluspüksid, nädalavanused, kuid vaid ühe päeva jagu kantud. Ta pööras need tagurpidi ja tõmbas jalga. Lahinguks valmis. Ohates lükkas Mattie Storin vannitoaukse lahti ja läks päevatoimetustega edasi.

      Videvik laotus juunikuu taeva üle, kui neli HMI teleprožektorit tuhmi matsuga põlema lahvatasid, kattes hoone esikülje intensiivse valgusega. Nende sära tungis partei peakorteri pseudo-neoklassitsistliku fassaadi igasse soppi. Kolmanda korruse akna ees liikus kardin, kui keegi õues toimuvale kiirpilgu heitis.

      Ka öölane nägi valgust. Ta ootas öö saabumist, puhates seinapraos ühes neist tornidest Wreni poolt Smithi väljakule ehitatud õhulise Püha Johannese kiriku tipus. Kirikus ei korraldatud enam ammu jumalateenistusi, Püha Johannes oli oma kohustustest vabastatud, kuid neli lubjakivitorni valitsesid endiselt nüüd jumalata jäetud väljaku üle Westminsteri südames. Tornid vahtisid alla ja näisid rahulolematult kulmu kortsutavat. Aga mitte öölane. Tema hakkas ärevusest vabisema. Ajas tiivad laiali, tundes kümnete tuhandete vattide ja miljonite aastate instinkti tõmmet.

      Öölane liugles hilisõhtuses tuules, suundudes valgusvoo poole. Ta lendas üle kokkukogunenud rahvahulga, ettevalmistuste kärast ja saginast kaugemale. Lendas üha lähemale ja lähemale, innukas, kirglik, rapsiv ja lootusrikas, hoolimata millestki peale ligitõmbava jõu, mis ületas kõik unistused ja ettevaatuse. Tal polnud valikut.

      Korraks käis ere sähvatus, kui öölase keha vastu lampi plaksatas, kuid millisekund hiljem oli tulikuum klaas ta tiivad aurustanud. Öölase söestunud krimpsus karkassist tõusid tillukesed armetud aurupilved, kui see maa suunas langes. Öö nõudis esimese ohvri.

      Teine öö varajastest ohvritest ilmus parajasti sündmuste tulipunktist ümber nurga asuvasse Granby Markii baari. Granby markii oli kakssada aastat varem olnud populaarne sõjaväelane, kes andis nime enamatele pubidele kui ükski teine kuulsus kogu maal, kuigi markii jäi poliitikas ja elus kaotajaks ning suri võlgades ja viletsuses. Sarnane saatus ootas ees ka Charles Collingridge’i, kui tema heasoovlikke sõpru uskuda. Mitte et Charlie Collingridge oleks kunagi parlamenti valituks osutunud, kuid ka markiil ei õnnestunud see: isegi neil ammustel aegadel polnud see niisama lihtne. Collingridge oli viiekümnendate eluaastate keskel, kuid nägi vanem ja kulunum välja ning tal polnud ette näidata ka kuulsusrikast militaarkarjääri – kaks aastat sõjaväeteenistust, millest jäi alles vaid tunne, et ta ei saa elus millegagi hakkama. Charlie oli alati katsunud õiget asja teha, kuid tal juhtus pahatihti õnnetusi. Nii see läheb, kui on kombeks napsitada.

      Tema päev oli alanud vara, habemeajamise ja lipsu kaelasidumisega, kuid juba võis märgata tekkivat habemetüügast ja lipsusõlm hakkas lahti hargnema. Baarmen luges tema pilgust, et kaks klaasi tagasi tellitud suur viinapits polnud tol päeval esimene. Kuid Charlie oli lõbus joodik, kel oli alati varuks naeratus ja mõni hea sõna. Ta lükkas tühja klaasi mööda letti baarmeni ette tagasi.

      „Veel üks?” küsis baarmen kahtlevalt.

      „Ja üks sulle endale, mu tubli mees,” vastas Charlie rahakotti kobades. „Ahh, aga tundub, et mu summadest ei piisa,” pomises ta, jõllitades uskmatu pilguga üksikut rahatähte. Ta otsis ka taskust, tõmmates välja võtmed, halli taskuräti ja mõned mündid. „Kindlasti siin kusagil …”

      „Sellest piisab,” vastas baarmen. „Tänan, aga mulle pole vaja. Ees ootab pikk öö.”

      „Jah, seda küll. Mul on noorem vend Hal, kas tead teda?”

      Baarmen raputas pead ja lükkas klaasi tema poole tagasi, tundes kergendust, et vanal joodikul on raha otsas ja ta peab varsti kaduma.

      „Sa ei tea Hali?” küsis Charlie üllatunult. „Kindlasti tead.” Ta rüüpas pitsist. „Kõik teavad Hali.” Rüüpas taas. „Ta on peaminister.”

      TEINE PEATÜKK

      Francis Ewan Urquhart oli paljude tiitlitega mees, parlamendiliige, Tema Majesteedi salanõunik, mistõttu tema nime ette käis tiitel „auväärne”, kuningriigi valitsuse minister ja Briti Impeeriumi Ordu komandöri aumärgi kavaler. Ta oli kõike seda ja see oli tema öö, kuid siiski ei suutnud ta end hästi tunda. Ta oli surutud tillukese ja umbse elutoa nurka, mingi kohutava 1960. aastaist pärineva põrandalambi vastu, mis näis kohe ümber kukkuvat. Teda ümbritses terve kari vanamutte, kes töötasid tema valimisringkonnas ja olid kõik põgenemisteed sulgenud, laterdades oma viimase minuti ukselt uksele külastustest ja lääpa tallatud kingadest. СКАЧАТЬ