Mõrv sidruni-beseekoogiga. Joanne Fluke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli lõpetanud just Andrea sõnumite kustutamise, kui telefon uuesti helises. Delores? Andrea? Hannah haaras teise helina ajal toru, mõtiskledes endamisi, kas tal õnnestub täna üldse uksest välja lipsata.

      “Hannah?” Helistajaks oli taas Norman. “Vabandust, et sind hommiku jooksul teist korda segan, aga kas sul on juhtumisi alles see pastakas, mille ma sulle jõuludeks kinkisin?”

      Hannah’ kulmud kerkisid kõrgele. Kui kiiresti nad küll unustavad! “Sa ei kinkinud mulle pastakat. Kinkisid mulle siidsalli ja kullast sõle.”

      “Tean. See oli su päris kingitus kuuse alla panekuks. Mõtlen neid klientidele jagatavaid Rhodesi hambakliiniku pastakaid. Sa ei visanud enda oma ära, ega ju?”

      “Muidugi ei visanud. Minu meelest oli see armas. Mul ei ole kunagi varem olnud hambaharja kujuga pastakat. See on kuskil siinsamas.”

      “Saaksid sa selle üles otsida? Ma hoidsin mõned alles, aga need on kuskil ema garaažis karbis ja mul ei ole aega, et neid otsima hakata. Mõtlesin, et oleks vahva, kui kasutaksin lepingu allkirjastamiseks ühte sellist pastakat. See ei ole muidugi ülioluline, aga isa kujundas need pastakad ja kuna teda ei ole enam, siis…”

      “Lähen vaatan kohe,” katkestas Hannah meest. “Oota üks hetk.”

      Hannah pani toru käest, keeras käekoti pahupidi ja kallas selle sisu köögilauale. Laual oli näha vähemalt kahte tosinat pastakat ja pliiatsit, kuid Rhodesi hambakliiniku oma nende hulgas ei olnud. Hannah toppis kõik asjad tagasi käekotti ja kontrollis laual seisvat mõraga kruusi, mida ta pliiatsitopsina kasutas. Ka seal ei olnud Rhodesi hambakliiniku pastakat.

      “Anna andeks, Norman,” ütles Hannah telefonitoru taas kätte võttes. “Vaatasin oma käekoti ja pliiatsitopsi läbi, aga seal seda ei ole.”

      “Aga su öökapil? Rääkisid mulle, et hoiad alati märkmikku ja pastakat käepärast, kui sul peaks keset ööd mõne retsepti inspiratsioon peale tulema.”

      Hannah oli üllatunud. Ta ei mäletanud, et oleks seda Normanile maininud. “Vaatan enne lahkumist sealt ka. Kui leian pastaka, siis võtan selle kaasa.”

      Hannah pani toru hargile ja suundus tagasi magamistuppa. Oli selge, et Norman oli oma esimese isikliku kodu ostu pärast ärevil. Koduomanikuks saamine oli suur samm edasi. Kui Hannah oli oma korteri ostulepingule alla kirjutanud, siis oli ta avastanud, et tunneb isast ääretut puudust, ja soovinud, et isa oleks elanud vähemalt nii kaua, et näha, kuidas tütar ületab selle täiskasvanuks saamise lävepaku. Kui lepingu allkirjastamine isa kujundatud Rhodesi hambakliiniku pastakaga aitab Normanil end mugavamalt tunda, siis otsib Hannah seda kas või terve tunni.

      Ja seal see oligi! Hannah’ silmad tabasid pastaka niipea, kui ta magamistuppa astus. Ta haaras selle kätte, toppis käekotti ja oli valmis juba korteri uksest välja astuma, kui telefon taas helises. See oli tõenäoliselt Norman, kes tahtis teada, kas ta oli pastaka üles leidnud. Hannah tõttas tagasi kööki, komistades kiiruga peaaegu Moishe otsa, ja haaras toru enne, kui telefon teist korda heliseda jõudis.

      “Tere, Norman. Su pastakas oligi mu magamistoas, täpselt seal, kus sa arvasid. Võtan selle tööle kaasa.”

      Hannah kuulis ehmunud ahhetust, millele järgnes pikk vaikus. Toru teises otsas olev inimene oli nii vaikne, et Hannah võis kuulda kuskil kaugemal tiksuvat kella.

      “Oh ei,” oiatas Hannah hääletult, tuletades meelde täpsed sõnad, mida ta oli telefonile vastates öelnud. Hannah’ ja Normani eelnevas vestluses mitteosalenud inimese silmis võis mehe pastaka asumine naise magamistoas anda alust mahlakatele kuulujuttudele. Hannah oli juba valmis uuesti halloo ütlema, lootes, et keegi oli lihtsalt valel numbril helistanud, kui taustaks tiksuv kell hakkas helisema ja ta tundis ära “Edelweissi” viisi.

      Hannah oiatas. Nüüd oli ta küll sügavasse ämbrisse astunud. Lake Edenis oli ainult üks inimene, kelle kell helises “Edelweissi” viisil, ja see oli ta ema!

      Teine peatükk

      “Sinu ema siin,” ütles Delores Swensen lõpuks. “Kuidas Normani pastakas sinu magamistuppa sai?”

      Hannah hakkas naerma. Ta ei suutnud sellele vastu panna. Ta ei olnud kunagi varem ema hääles sellist šokki kuulnud.

      “Lõpeta naermine ja ütle mulle! Olen su ema. Mul on õigus seda teada!”

      Hannah ei kavatsenudki hakata vastu vaidlema, mitte nüüd, kui ema võis hääle järgi otsustades kohe südamerabanduse saada. “Rahune, ema. Norman tahtis, et otsiksin üles selle Rhodesi hambakliiniku pastaka, mida ta jõulude ajal laiali jagas. Ütlesin talle, et hoian öökapil alati ühte pastakat, ja ta soovitas, et otsiksin seda sealt.”

      “Ohh. Mõtlesin hetkeks juba, et… vahet pole. Miks Norman just seda pastakat vajab?”

      “Ta allkirjastab täna hommikul ühe lepingu ja tahab sentimentaalsetel põhjustel just seda kasutada. Ta ostis just maja.”

      “Norman ostis maja? Millise maja? Kus see asub?”

      “Selle vana Voelkerite maja. Ta lammutab selle ära ja ehitab krundile meie unistuste maja.”

      “Mis unistuste maja?”

      “Selle, mis me selle võistluse jaoks projekteerisime ja millega võitsime. Mäletad?”

      “Muidugi mäletan. Sa näitasid mulle selle plaani. Aga see maja oli ju tohutu suur?”

      “Neli magamistuba ja kolm vannituba.”

      “Aga selline maja on ilmselgelt liiga suur…” Delores vakatas ja ahhetas. “Kas sa jätad mulle midagi rääkimata, Hannah?”

      “Mitte ühtegi asja.”

      “Sa ei kaalu siis ühtegi elumuutvat otsust?”

      Hannah heitis kiire pilgu kellale ja kortsutas kulmu. “Kaalun hetkel ainult ühte elumuutvat otsust, nimelt kas peaksin telefoni seina küljest lahti rebima, et õigel ajal tööle jõuda, või mitte.”

      “Ah soo. No olgu siis, kullake. Teen siis lühidalt. Helistasin, sest mul on võrratu uudis. Michelle tuleb koju.”

      “Tuleb või?” Hannah’ suule ilmus naeratus. Ta noorim õde oli lõpetanud Macalesteri kolledžis esimese õppeaasta ja Hannah ei olnud õde jõuludest saati näinud. “Millal ta tuleb?”

      “Teisipäeva õhtul. Ja ta ei pea enne pühapäeva tagasi minema. Näitekunsti osakond kolib uude hoonesse ja kõik töötajatest tudengid said nädala vabaks. Ta tuleb kella üheteistkümnese bussiga ja tahab meie järvemajakeses peatuda.”

      “Aga ma arvasin, et sa üürisid selle suveks välja.”

      “Üürisingi, aga Andrea leidis üürnikele mingi lahenduse. Lähen ka muidugi ise Michelle’ile seltsi. Temaealisel tüdrukul tuleb ikka veel silma peal hoida.”

      Hannah muigas laialt, kujutades ette, milline on Michelle’i reaktsioon sellele uudisele. Ta ei ole kohe kindlasti õnnelik, et tema idüllilist järveäärset puhkust kaunistab ka ema kohalolek.

      “Lootsin, et ehk saad sina ta Quick Stopi poe juurest peale võtta ja järve äärde tuua. Mul tuleb sel õhtul üks tähtis sisekujundaja ja Carrie ei СКАЧАТЬ