Elu helged paigad. Jennifer Niven

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta ei maininud Violeti poole sõnagagi ja ma tunnen kergendust.

      VIOLET

      154 päeva lõpetamiseni

      Reede hommik. Koolinõustaja, väikeste heatahtlike silmade ja oma näo kohta liiga laia naeratusega proua Marion Kresney kabinet. Tema pea kohal seinal rippuva tunnistuse kinnitusel on ta töötanud Bartletti keskkoolis viisteist aastat. Täna on meie kaheteistkümnes kokkusaamine.

      Mu süda vasardab ikka veel ja mu käed värisevad ikka veel seal torniserval seismisest. Olen üle kere külmaks tõmbunud ja tahan ainult pikali heita. Ootan, et proua Kresney ütleks: „Ma tean, mida te esimese tunni ajal tegite, Violet Markey. Teie vanemad on juba teel. Arstid ootavad, valmis teid lähimasse vaimuhaiglasse viima.”

      Aga me alustame nii, nagu alati.

      „Kuidas teil läheb, Violet?”

      „Hästi, ja teil?” Istun oma käte peale.

      „Hästi. Räägime teist. Ma tahan teada, kuidas te end tunnete.”

      „Pole viga.” Asjaolu, et ta pole seda teemat juba jutuks võtnud, ei tähenda, et ta sellest ei teaks. Ta ei küsi peaaegu kunagi midagi otse.

      „Kuidas te magate?”

      Õudusunenäod algasid kuu aega pärast õnnetust. Ta küsib nende kohta iga kord, kui kokku saame, sest ma tegin selle vea, et mainisin neid oma emale, kes omakorda mainis neid proua Kresneyle. See on üks peamisi põhjuseid, miks ma siin olen ja miks ma emale enam midagi ei räägi.

      „Ma magan hästi.”

      Proua Kresneyga on see lugu, et ta kogu aeg, kogu aeg naeratab, mis ka ei oleks. See mulle tema juures meeldib.

      „Halbu unenägusid?”

      „Ei.”

      Varem oli mul kombeks need üles kirjutada, aga enam mitte. Mäletan iga üksikasja. Näiteks see, mida nägin neli nädalat tagasi ja kus ma sõna otseses mõttes ära sulasin. Unenäos ütles isa mulle: „Sa oled lõppu jõudnud, Violet. Oled oma võimete piiri leidnud. Need on meil kõigil, ja sinu oma ongi käes.” Aga ma ei taha, et oleks. Vaatasin, kuidas mu jalad muutusid lompideks ja kadusid. Järgmiseks läksid mu käed. Valus see ei olnud ja ma mäletan end mõtlevat: „Mul ei tohiks midagi selle vastu olla, sest see ei tee haiget. Ma lihtsalt hajun.” Aga mulle ei meeldinud, kuidas ka mu ülejäänud keha jupphaaval nähtamatuks muutus, enne kui üles ärkasin.

      Proua Kresney nihutab end toolil, naeratus näole nagu needitud. Mõtlen, kas ta ka magades naeratab.

      „Räägime ülikoolist.”

      Möödunud aastal samal ajal oleksin ma hea meelega ülikoolist rääkinud. Me tegime seda mõnikord Eleanoriga, kui ema ja isa olid juba magama heitnud. Kui ilm oli küllalt soe, istusime väljas, kui liiga külm, siis toas. Kujutlesime kohti, kuhu läheksime, ja inimesi, kellega tutvuksime, kaugel Indiana linnast Bartlettist, mille rahvaarv on 14 983 ja kus me tundsime end nagu tulnukad mõnelt kaugelt planeedilt.

      „Te kandideerisite California ülikooli Los Angeleses, Stanfordi, Berkeleysse, Florida ülikooli, Buenos Airese ülikooli, Põhja-Kariibi ülikooli ja Singapuri riiklikku ülikooli. See on väga kirju nimekiri, aga mis sai New Yorgi ülikoolist?”

      New Yorgi ülikooli loomingulise kirjutamise programm on olnud mu unistus juba seitsmendale klassile eelnenud suvest saadik. Seda tänu sellele, et käisin New Yorgis koos oma emaga, kes on ülikooliprofessor ja kirjanik. Ta kirjutas oma teadustöö New Yorgi ülikoolis ja me elasime neljakesi kolm nädalat selles linnas ja suhtlesime tema endiste õpetajate ja kursusekaaslastega – romaanikirjanike, näitekirjanike, stsenaristide ja luuletajatega. Mul oli plaanis oktoobris varasemat sisseastumist taotleda, aga siis juhtus see õnnetus ja ma muutsin meelt.

      „Ma magasin avalduste tähtaja maha.” Tavaliste vastuvõtuavalduste tähtaeg oli nädal tagasi. Täitsin kõik paberid, kirjutasin isegi oma essee valmis, aga ei saatnud seda ära.

      „Räägime kirjutamisest. Räägime sellest veebileheküljest.”

      Ta peab silmas EleanorandViolet.com-i. Mina ja Eleanor tegime sellega algust siis, kui Indianasse kolisime. Tahtsime luua veebiajakirja, mis pakub kaht (väga) erinevat vaatenurka moele, ilule, poistele, raamatutele ja elule. Möödunud aastal mainis Eleanori sõbranna Gemma Sterling (ülipopi veebiseriaali „Kõmu” täht) meid ühes intervjuus ja meie jälgijate arv kolmekordistus. Aga ma pole lehekülge pärast Eleanori surma puudutanudki, sest mis mõtet sel oleks? See oli õdede lehekülg. Pealegi, selsamal hetkel, kui teepiirdest läbi kündsime, surid ka mu sõnad.

      „Ma ei taha sellest veebileheküljest rääkida.”

      „Minu mäletamist mööda on teie ema samuti kirjanik. Ta oskab ilmselt nõuannetega suuresti abiks olla.”

      „Jessamyn West ütles: „Kirjutamine on nii raske, et kirjanikud, maa peal põrgut juba kogenud, pääsevad kõigist edasistest karistustest.””

      Selle peale ta elavneb. „Kas teil on tunne, et teid karistatakse?”

      Ta räägib õnnetusest. Või peab silmas siin, selles kabinetis, selles koolis, selles linnas viibimist.

      „Ei.” Kas ma tunnen, et mind tuleks karistada? Jah. Miks ma endale muidu tuka lõikasin?

      „Kas te usute, et olete toimunu eest vastutav?”

      Sikutan nüüd tukka. See on viltune. „Ei.”

      Ta nõjatub tooli seljatoele. Tema naeratus kahaneb nõksuke. Me mõlemad teame, et ma valetan. Mõtlen, mida ta ütleks, kui räägiksin talle, et tund aega tagasi veendi mind kellatorni karniisiservalt maha tulema. Praeguseks olen üsna kindel, et ta ei tea sellest midagi.

      „Kas te olete juba autot juhtinud?”

      „Ei.”

      „Kas olete lubanud endal kaasreisijana vanemate autos sõita?”

      „Ei.”

      „Aga nad tahaksid, et te seda teeksite.” See pole küsimus. Naine ütleb seda nii, nagu oleks ta mu mõlema vanemaga vestelnud, ja seda ta ilmselt ongi.

      „Ma pole selleks valmis.” Need on neli võlusõna. Olen avastanud, et need aitavad sul peaaegu kõigest pääseda.

      Ta naaldub ettepoole. „Kas te olete kaalunud tagasi kisakoori minekut?”

      „Ei.”

      „Õpilasnõukogusse?”

      „Ei.”

      „Kas te mängite veel orkestris flööti?”

      „Olen tagareas.” See on asi, mis pole õnnetusest saadik muutunud. Olen alati tagareas olnud, sest ma ei ole flöödimängus kuigi osav.

      Proua Kresney toetub jälle toolikorjule. Hetkeks arvan, et ta on alla andnud. Siis aga ütleb ta: „Teie kasinad edusammud teevad mind murelikuks, Violet. Ausalt öeldes peaksite te praeguseks olema märksa kaugemale jõudnud. Te ei saa igavesti autosid vältida, eriti nüüd, kui talv käes. Te ei saa paigale jääda. Te peate meeles pidama, et olete ellujääja, ja see tähendab …”

      Ma СКАЧАТЬ