Elu helged paigad. Jennifer Niven

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pärast ja võib-olla ühe või kahe kakluse pärast. Selle kõige tulemusena tuli mul vastu tahtmist nõustuda järgnevaga: iganädalased nõustamised, keskmine hinne vähemalt B ja osalemine vähemalt ühes koolivälises tegevuses. Valisin makrameeringi, sest seal olen ma ainus kutt kahekümne enam-vähem kuuma tüdruku seltsis, mis tundus mulle enda jaoks üsna hea väljavaatena. Samuti pean ma ennast korralikult ülal pidama, teistega hästi läbi saama, hoiduma laudu loopimast ja mis tahes „füüsiliselt vägivaldsetest konfliktidest”. Samuti pean ma alati, absoluutselt alati, mida ma ka ei teeks, keelt hammaste taga hoidma, sest paistab, et kui ma seda ei tee, ongi jamad platsis. Kui ma siitpeale midagi p…e keeran, visatakse mind koolist välja.

      Nõustamiskabinetis panen end sekretäri juures kirja ja võtan siis ühel kõvadest puutoolidest istet, kuni härra Embry on valmis mind vastu võtma. Kui ma tunnen Embrüot – nagu ma teda endamisi kutsun – nii hästi, kui ma Embrüot tunnen, tahab ta teada, mida põrgut ma seal kellatornis tegin. Kui mul veab, siis meil suurt muu jaoks aega ei jäägi.

      Mõne minuti pärast viipab ta mu sisse, lüheldane jässakas mees, kehaehitus nagu härjal. Niipea kui ta on ukse sulgenud, kaob naeratus ta näolt. Ta istub, küürutab üle laua ja koondab pilgu minule, nagu oleksin ma kahtlusalune, kelle ta peab murdma. „Mida põrgut te seal kellatornis tegite?”

      Lisaks ettearvatavusele meeldib mulle Embrüo juures see, et ta asub kohe asja kallale. Tunnen teda teisest keskkooliaastast saadik.

      „Tahtsin vaadet näha.”

      „Kas teil oli plaanis alla hüpata?”

      „Pitsapäeval küll mitte. Pitsapäeval mitte mingil juhul, see on üks nädala parimaid päevi.” Peaksin vist mainima, et oskan hiilgavalt juttu mujale viia. Koguni nii hiilgavalt, et võiksin saada mõne kõrgkooli stipendiumi ja seda põhiainena õppida, ainult et mis mõttega? Valdan seda kunsti juba niigi.

      Ootan, et ta küsiks Violeti kohta, aga selle asemel ütleb ta: „Ma pean teadma, kas teil oli või on plaanis end vigastada. Ma räägin paganama tõsiselt. Kui direktor Wertz sellest kuuleb, lendate te siit kiiremini, kui jõuate öelda „õppetööst kõrvaldatud” või hullematki. Rääkimata sellest, et kui ma tähele ei pane ja te otsustate uuesti sinna üles ronida ja alla hüpata, on mul kohtuasi kaelas ja arvestades palka, mida mulle siin makstakse, uskuge mind, ei ole mul nii palju raha, et end kohtusse kaevata lasta. See vastab tõele igal juhul, ükskõik kas te hüppate alla kellatornist või Purina tornist, ükskõik kas see asub kooli territooriumil või mitte.”

      Silitan lõuga, nagu oleksin sügavalt mõttesse vajunud. „Purina torn. See on muidugi ka mõte.”

      Ta ei liigu paigast, ainult vahib mind vidukil silmi. Nagu enamik Kesk-Lääne inimesi, ei usu Embrüo huumorisse, eriti kui see puudutab tundlikke teemasid. „Pole naljakas, Finch. See pole asi, mille üle nalja visata.”

      „Ei, härra. Vabandust.”

      „Asi on selles, et enesetapjad ei mõtle mahajääjatele. Mitte ainult vanematele ja õdedele-vendadele, vaid ka sõpradele, oma tüdrukutele, klassikaaslastele, õpetajatele.” Mulle meeldib see, kuidas ta paistab arvavat, et on palju-palju inimesi, kes minust sõltuvad, kaasa arvatud mitte üks, vaid mitu oma tüdrukut.

      „Ma niisama lollitasin. Olen nõus, see polnud ilmselt parim moodus esimese vahetunni veetmiseks.”

      Embrüo võtab mingi kausta, laseb sel enda ette lauale mütsatada ning hakkab seda lappama. Ma ootan, kuni ta loeb, ja siis vaatab ta uuesti mulle otsa. Mõtlen, kas ta arvutab suveni jäänud päevi.

      Ta tõuseb, täpselt nagu mõni seriaalipolitseinik, ja sammub ümber laua, kuni kõrgub minu kohal. Ta kallutab end tahapoole, käed rinnal vaheliti, ja ma vaatan temast mööda, otsides peegliks maskeeritud akent.

      „Kas ma pean teie emale helistama?”

      „Ei. Ja veel kord ei.” Ja veel kord: ei, ei, ei. „Teate, see oli tobe tegu. Tahtsin ainult teada, mis tunne on seal seista ja alla vaadata. Ma ei hüppaks kunagi kellatornist alla.”

      „Kui seda veel kord juhtub, kui te peaksite sellele kas või veel kord mõtlemagi, siis ma helistan talle. Ja te annate ka narkoproovi.”

      „Ma hindan teie muret, härra.” Püüan kõlada nii siirana kui võimalik, sest viimane asi, mida ma soovin, on veel suurem, veel terasem tähelepanu, mis saadaks mind kooli koridorides ja mu ülejäänud eluhetkedel, olgu need millised tahes. Ja tõtt-öelda Embrüo isegi meeldib mulle. „Aga mis puutub kogu sellesse narkovärki, siis pole mõtet kallist aega raisata. Tõesti. Kui just sigaretid arvesse ei lähe. Mina ja uimastid? Üldse mitte hea kombinatsioon. Uskuge mind, olen proovinud.” Panen käed paipoisilikult kokku. „Ja mis puutub sellesse kellatorni asja, siis kuigi see polnud üldse nii, nagu te arvate, võin ma ikkagi lubada, et rohkem seda ei juhtu.”

      „Õige jutt – ei juhtu jah. Ma tahan, et käiksite siin nüüd nädalas ühe korra asemel kaks. Te tulete esmaspäeviti ja reedeti ja vestlete minuga, et ma näeksin, kuidas teil läheb.”

      „Suurima heameelega, härra – tähendab, mulle tõesti meeldivad need meie jutuajamised –, aga seda pole vaja.”

      „Me ei vaidle sel teemal. Arutame nüüd eelmise semestri lõppu. Te puudusite koolist neli, peaaegu viis nädalat. Teie ema ütles, et põdesite grippi.”

      Ta rääkis tegelikult mu õe Kate’iga, aga ei tea seda. Mu õde oli see, kes kooli helistas, kui ma kontaktivõimetu olin, sest emal on niigi küllalt muresid.

      „Kui ta nii ütleb, siis kes oleme meie, et vastu vaielda?”

      Asi on selles, et ma olin haige, aga mitte sellisel kergesti seletataval gripilikul moel. Minu kogemuste kohaselt on inimesed palju kaastundlikumad, kui su kannatused on näha, ja ma soovin juba miljonendat korda, et mul oleksid leetrid või tuulerõuged või mõni muu äratuntav haigus, mis teeks asja lihtsaks nii minu kui ka teiste jaoks. Ükskõik mis oleks parem kui tõde: ma tõmbusin jälle endasse. Seiskusin. Ühel hetkel ma keerlesin hoogsalt ja järgmisel hetkel keris mu mõistus aeglasi ringe nagu vana liigesehaige koer, kes tahab pikali heita. Ja siis ma lihtsalt lülitusin välja ja jäin magama, aga mitte niimoodi magama, nagu tavaliselt öösiti magatakse. Mõelge pikale pimedale unele, milles ei ole unenägusid.

      Embrüo vidutab jälle silmi ja vahib mulle rangelt otsa, püüdes mind higistama panna. „Ja kas me võime kindlad olla, et sel semestril käite te kohal ja hoidute pahandustest?”

      „Absoluutselt.”

      „Ja teete koolitöid kaasa?”

      „Just nii.”

      „Ma lepin teile õe juures narkoproovi aja kokku.” Ta torkab sõrmega läbi õhu, osutades minule. „Katseaeg tähendab „perioodi, mil katsetatakse isiku sobilikkust; perioodi, mil õpilane peab end parandama”. Vaadake ise sõnaraamatust järele, kui mind ei usu, ja, jumala pärast, püsige elus.”

      Asi, mille ma ütlemata jätan, on see: ma tahangi elus püsida. Põhjus, miks ma seda ei ütle, on see, et tema ees lebavat paksu kausta arvestades ei usuks ta mind eluilmaski. Ja on veel teinegi asi, mida ta eluilmaski ei usuks – et ma näen vaeva, et selles vastikult nõmedas maailmas püsida. Kellatorni karniisiserval seismine ei ole üldse suremisega seotud. See on seotud kontrolliga. Sellega, et ma enam kunagi magama ei jääks.

      Embrüo sammub ümber oma laua ja korjab kokku pataka „Teismeliste murede” voldikuid. Siis ütleb ta mulle, et ma pole üksi ja võin alati temaga rääkida, et tema uks on avatud, СКАЧАТЬ