Elu helged paigad. Jennifer Niven

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Alt hüüab keegi: „Violet?! Kas see seal üleval on Violet?!”

      „Oh jumal,” ütleb tüdruk nii vaikselt, et teda vaevu kuulen. „Ohjumalohjumalohjumal!”

      Tuul lehvitab ta seelikut ja juukseid ja paistab, nagu lendaks ta kohe minema.

      Alt kostab suminat ja ma hõikan: „Ära püüa mind päästa! Saad nii veel ise surma!” Siis ütlen ma hästi vaikselt, ainult tüdrukule: „Minu arvates peaksime nüüd tegema nii.” Olen temast ainult sammu kaugusel. „Ma tahan, et sa viskaksid oma saapad kella juurde ja haaraksid siis piirdest kinni, lihtsalt klammerdud selle külge, ja kui see on tehtud, nõjatud vastu piiret ning tõstad parema jala üles ja üle selle. Arusaadav?”

      Tüdruk noogutab ja peaaegu kaotab tasakaalu.

      „Ära nooguta. Ja mida sa ka ei teeks, vaata, et sa ei eksi ja taganemise asemel ette ei astu. Ma loen kolmeni. Kolme peal.”

      Ta viskab saapad kella poole ja need kukuvad mütsti, mütsti betoonile.

      „Üks. Kaks. Kolm.”

      Tüdruk pigistab kivi, toetab end kuidagimoodi selle vastu ja tõstab siis ühe jala üles ja üle selle, nii et jääb piirdele istuma. Ta vahib alla maapinnale ja ma näen, et ta on jälle paigale tardunud, ning sestap ütlen: „Väga hea. Tubli. Lihtsalt ära enam alla vaata.”

      Ta vaatab aeglaselt minu poole, küünitab siis parema jala kellatorni põranda suunas ning kui ta on selle leidnud, ütlen ma: „Nüüd tõsta vasak jalg ka üle, ükskõik kuidas. Ära piirdest lahti lase.” Nüüdseks väriseb ta nii tugevalt, et kuulen ta hambaid plagisemas, aga näen, kuidas ta vasak jalg paremaga ühineb ja tüdruk ongi väljaspool ohtu.

      Nii et nüüd olen siin väljas ainult mina. Vaatan veel viimast korda alla, mööda oma number nelikümmend kuus jalgadest, mis ei taha kuidagi kasvamist lõpetada – täna on mul jalas neoonvärvides paeltega ketsid –, mööda neljanda, kolmanda ja teise korruse avatud akendest, mööda Amanda Monkist, kes maja peatrepil kaagutab, poni kombel oma heledat lakka lehvitab ja raamatuid pea kohal hoiab, püüdes ühtaegu flirtida ja end vihma eest kaitsta.

      Vaatan sellest kõigest mööda maapinna poole, mis on nüüd libe ja niiske, ning kujutlen end seal lebamas.

      Võiksin lihtsalt alla astuda. Kõik oleks mõne sekundiga lõppenud. „Friigi-Theodore’i” poleks enam. Valu poleks enam. Midagi poleks enam.

      Püüan ootamatu kõrvalekalde elupäästmise näol unustada ja käesoleva tegevuse juurde naasta. Hetkeks tajun ma seda: rahutunnet, kui mu mõtted vaikivad, nagu oleksingi juba surnud. Ma olen kaalutu ja vaba. Enam pole tarvis midagi ega kedagi karta, isegi iseennast mitte.

      Siis ütleb hääl mu selja taga: „Ma tahan, et sa haaraksid piirdest kinni, ja kui see on tehtud, nõjatud vastu piiret ning tõstad parema jala üles ja üle selle.”

      Otsekohe on tunda, kuidas see hetk möödub, võib-olla ongi juba möödunud, ja nüüd näib see tobeda mõttena, kui mitte kujutleda Amanda näoilmet, kui temast mööda liuglen. Pahvatan selle mõtte peale naerma. Naeran nii ägedalt, et kukun peaaegu alla, ja see ajab mulle hirmu nahka – tõsiselt hirmu nahka – ja ma raban õhku ja Violet haarab minust kinni just siis, kui Amanda üles vaatab. „Veidrik!” hüüab keegi. Amanda väike punt itsitab. Tüdruk paneb käed oma suure suu ümber torusse ja pöörab pea taeva poole. „On sinuga kõik korras, V?!”

      Violet naaldub üle rinnatise, ise ikka veel mu jalgadest kinni hoides. „Kõik on korras!”

      Tornitrepi uks paotub ja nähtavale ilmub mu parim sõber Charlie Donahue. Charlie on mustanahaline. Mitte lihtsalt must, vaid päris must. Ja ta saab keppi rohkem kui keegi teine mu tuttavatest.

      „Täna pakutakse pitsat,” ütleb ta, just nagu ei seisakski ma karniisiserval kuus korrust maapinnast kõrgemal, käed välja sirutatud ja üks tüdruk mu põlvede ümber klammerdumas.

      „Lase õige käia ja tee ära, friik!” karjub alt Gabe Romero, keda hüütakse ka Roomikuks ja muidugi Jobuks. Veel naeru.

      „Ei saa, mul on pärastpoole kohting su emaga,” mõtlen ma, aga ei ütle seda, sest, olgem ausad, see kõlab magedalt ja lisaks tuleb ta siis siia, taob mu näo segi ja viskab mu alla, nii et ise hüppamise mõte läheb täiesti kaduma.

      Selle asemel hüüan: „Aitäh, et mu ära päästsid, Violet! Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui sa poleks siia tulnud. Ilmselt oleksin praegu juba surnud.”

      Viimane nägu, mida ma näen, on mu koolinõustaja härra Embry oma. Kui ta üles minu poole põrnitseb, mõtlen ma: „Vinge. Lihtsalt vinge.”

      Lasen Violetil end üle rinnatise betoonpõrandale aidata. Alt kostab kõrvulukustav aplaus, mitte mulle, vaid Violetile, kangelasele. Nii lähedalt näen, et tema nahk on sile ja klaar, välja arvatud kaks tedretähni paremal põsel, ja ta silmad on sellist hallikasrohelist tooni, mis viib mu mõtted sügisele.

      Mind lummavad just need silmad. Need on suured ja kütkestavad, just nagu näeks tüdruk kõike. Soojusele vaatamata on need tegusad, asjalikud silmad, sellised, mis võivad otse sinu sisse vaadata, ja see on mulle selge isegi läbi prilliklaaside. Tüdruk on kena ja pikk, aga mitte liiga pikk, pikkade rahutute jalgade ja kurvikate puusadega, mis mulle tüdrukute juures meeldivad. Liiga paljud keskkoolitüdrukud on poisiliku kehaehitusega.

      „Ma lihtsalt istusin siin,” ütleb ta. „Rinnatisel. Ma ei tulnud siia üles selleks, et …”

      „Las ma küsin sinu käest midagi. Kas sinu arvates on olemas sellist asja nagu täiuslik päev?”

      „Mida?”

      „Täiuslik päev. Algusest lõpuni. Kui ei juhtu midagi kohutavat, kurba ega tavalist. Kas sinu arust on see võimalik?”

      „Ma ei tea.”

      „On sul kunagi sellist ette tulnud?”

      „Ei.”

      „Mul ka mitte, aga ma otsin seda.”

      Ta sosistab: „Aitäh, Theodore Finch!” Ta tõuseb kikivarvule ja suudleb mind põsele ning ma tunnen tema šampooni lõhna, mis meenutab mulle lilleõisi. „Kui sa peaksid sellest kellelegi rääkima, löön ma su maha,” sosistab tüdruk mulle kõrva. Saapaid käes kandes kiirustab ta minema, vihma käest varju, ukse taha, kust algab pime ja kipakas trepp, mis viib alla, ühte paljudest liigagi valgetest ja liigagi rahvast täis koolikoridoridest.

      Charlie saadab teda pilguga ning kui uks tüdruku selja taga kinni vajub, pöördub jälle minu poole. „Kuule, mees, miks sa nii teed?”

      „Sest me kõik peame ühel päeval surema. Ma tahan lihtsalt valmis olla.”

      See pole muidugi tegelik põhjus, aga sellest talle piisab. Tõtt-öelda on põhjuseid palju ja enamik neist muutub päevast päeva, näiteks need kolmteist neljanda klassi õpilast, kes sel nädalal surma said, kui mingi tõpranahk nende kooli võimlas tule avas, või siis see minust kaks klassi noorem tüdruk, kes just hiljuti vähki suri, või siis see mees, keda nägin Mall Cinema ees oma koerale jalaga virutavat, või siis mu isa.

      Charlie võib mind küll veidrikuks pidada, aga vähemalt ei ütle ta seda välja ja sellepärast ta mu parim sõber ongi. Ent peale selle, et ma tema juures seda omadust hindan, ei ole meis kuigi palju ühist.

СКАЧАТЬ