Vee piiril. Sara Gruen
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vee piiril - Sara Gruen страница 5

Название: Vee piiril

Автор: Sara Gruen

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949278053

isbn:

СКАЧАТЬ et juustest on kadunud ämma kingitud teemantkamm. Mind tabas paanika. See oli pulmakink, üks harvadest osavõtlikkuse hetkedest naiselt, kes ei varjanudki oma vastumeelsust, et ma tema pojaga abiellun, kuid oli sellest hoolimata piisavalt liigutatud, et kinkida see mulle vaid sekundeid enne seda, kui Hank mind altari ette viis.

      „Minu arust me peaksime seda tegema,“ ütles Ellis.

      „Muidugi,“ vastasin rõõmsalt. „Hüppame lihtsalt järgmise…“

      „Tõsiselt,“ ütles ta teravalt.

      Tõstsin pilgu, tema hääletoonist ehmunud. Ta kiristas hambaid. Ma ei teadnud, millal see täpselt juhtus, kuid ta tuju oli muutunud. Me ei mänginud enam.

      Ellis piidles mind ärritunult. „Mida? Miks mitte?“

      „Sest on sõda,“ vastasin õrnalt.

      „Haara päeva ja muu taoline jama. Sõda on seikluse osa. Jumal teab, et mingil muul moel ma sõjale lähedale ei pääse. Hank samuti mitte.“ Ta tõmbas harali sõrmedega läbi juuste, millest jäi üks salk püsti turritama. Ta nõjatus mulle lähemale ja vidutas silmi. „Sa ju tead, kuidas nad meid nimetavad?“ küsis ta. „4F-ideks.“

      Ellis ja Hank olid kohalviibijatest ainsad 4F-id. Mõtlesin, kas keegi halvustas teda, kui ta jooke käis toomas.

      Hank suhtus oma lampjalgsusesse külma kõhuga, nagu enamikesse asjadesse, kuid Ellist muserdas sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks tunnistava 4F-staatuse saamine. Keegi polnud tema värvipimedust märganud, kuni ta püüdis teenistusse astuda ja sai eitava vastuse. Ta proovis veel teinegi kord teises kohas, kuid lükati taas tagasi. Ellisel oli õigus, et kuigi värvipimedus polnud mingi moel tema süü, mõistsid inimesed ta hukka, ja ma teadsin, kuidas see teda haavas. Hukkamõist oli ühtaegu armutu ja sõnatu, nii et ta ei saanud end isegi kaitsta. Ta oma isa, Esimese maailmasõja veteran, kohtles teda uudist kuuldes varjamatu halvakspanuga. Ja selline ebaõiglus oli seda valusam, et me elasime koos mehe vanematega, kes olid jonnakalt välistanud igasuguse põgenemisvõimaluse. Kaks päeva pärast Pearl Harbori ründamist kahandasid nad Ellise elatusraha kahe kolmandiku võrra. Ämm tegi selle meile enne õhtusööki elutoas teatavaks, kuulutades ennasttäis rahuldusega, et meil on kindlasti hea meel teada, et kuni „see õudne afäär läbi saab“, ostetakse selle raha eest sõjaosakuid. Pealtnäha võiski raha kuluda osakutele, kuid oli täiesti selge, et asja tõeline eesmärk oli Ellise karistamine. Tema ema maksis selle eest kätte, et Ellis oli julgenud minuga abielluda, ning tema isa – noh, seda me päriselt ei mõistnud. Ta kas ei uskunud, et Ellis on tõesti värvipime, või ei suutnud talle seda andestada. Otsuse luupainajalik tagajärg seisnes aga selles, et me olime sunnitud elama nende inimeste pideva kullipilgu all, nii et hakkasime neid lausa oma vangistajaiks pidama.

      „Tead, kui raske see on,“ jätkas Ellis, „kui kõik mind jõllitavad ja imestavad, miks ma teenistuses ei ole.“

      „Keegi ei jõllita…“

      „Ära räägi minuga nagu lapsega! Sa tead väga hästi, et jõllitavad!“

      Tema purske peale pöördusid kõigi pilgud meile.

      Ellis viipas vihaselt käega nende poole. „Näed?“

      Ta vaatas raevukal pilgul ringi. Pilgud pöörati samaaegselt ära, inimesed pöörasid šokeeritud näo mujale. Vestlused jätkusid, kuid summutatud toonil.

      Ellis vaatas mulle ainiti otsa. „Ma tean, et näen täiesti terve välja,“ jätkas ta ning nägi vaeva, et oma häält valitseda. „Jumala pärast, mu lihane isa arvab, et ma olen argpüks. Ma pean end maksma panema. Tema ees, nende ees, enda ees. Arvasin, et kui mitte keegi teine, siis sina ometi mõistad.“

      „Kallis, ma mõistangi,“ ütlesin vastu.

      „Kas ikka mõistad?“ küsis ta, venitades huuled kibedaks naeratuseks.

      „Muidugi,“ vastasin ja mõistsingi, kuigi tollel hetkel oleks ma võinud tema rahustamiseks mida iganes öelda. Ta oli juba pärastlõunast saati kanget alkoholi joonud ja ma teadsin, et asjad võivad kiiresti kiiva kiskuda. Ta vältis hoolikalt meid ümbritsevate inimeste nägusid, mis kuulutasid juba ette, et uus aasta saab väga ebameeldiva alguse.

      Mu ämm, kes puudus migreeni tõttu peolt, saab lõunaks kindlasti meie käitumise kohta põhjalikke ettekandeid. Võisin vaid ette kujutada, kuidas ta reageerib, kui kuuleb, et ta kamm on kadunud. Otsustasin järgmisel päeval helistada ja end proua Pew armu alla heita. Kui kamm kukkus lumme, on see tõenäoliselt igaveseks kadunud, aga kui see kukkus mõne diivani taha, võib see veel välja ilmuda.

      Ellis uuris mind põhjalikult, kaminatuli pilgus tantsimas. Mõne sekundi pärast sulas tema vihane mask nukra kergenduse ilmeks. Ta sirutas end külitsi, et mu põlve patsutada, ja kukkus peaaegu tugitoolilt maha.

      „Tubli tüdruk,“ ütles ta end vaevaliselt sirgu ajades. „Alati seiklusteks valmis. Sa ei ole nagu teised tüdrukud, kas tead. Neis pole tibagi lõbujanu. Sellepärast muidugi Hank Violetiga ei abiellugi. Ta hoiab end järgmise sinu jaoks. Ainult et teist sind pole. Ma sain ainueksemplari endale.“

      „Mis asja sa siin patrad?“ küsis Hank, kes ilmus ei tea kust ja prantsatas tagasi tugitooli. „Siia!“ kraaksatas ta pea kohal sõrmi nipsutades. Ettekandja ladus meie ette lauale veel jooke. Hank pöördus uuesti Ellise poole: „Kas ta proovib mind jälle paari panna? Ausõna, siin kajab.“

      „Ei. Ta on nõus. Me läheme Šotimaale.“

      Hanki silmad lõid valla. „Tõesti?“ Ta vaatas kinnitust otsides minu poole.

      Enda arvates polnud ma otseselt nõustunud, vähemalt mitte pärast seda, kui taipasin, et me ei tee enam nalja, aga kuna ma olin suutnud pommi kahjutuks teha, otsustasin ehk ka ülejäänud õhtu päästmiseks kaasa mängida.

      „Loomulikult,“ ütlesin suurejoonelise žestiga. „Miks mitte?“

      Kolmas peatükk

      Järgmisel hommikul ehmatas mind ärkvele alumise korruse hallist kostev telefonihelin. Kell oli täpselt üheksa, mis oli varaseim mõeldav aeg, mida võis helistamiseks sobivaks pidada. Surusin kangestunult teki lõua vastu, kui ülemteener Pemberton mu ämma telefonile kutsus. Kuulsin ämma otsustavaid samme ja summutatud häält, mis üllatunud lainetena kõrgenes ja alanes.

      Olin läbini armetu – pea tagus, kõhus keeras ja oli üpris võimalik, et olin veel purjus. Kuigi suur osa möödunud õhtust oli mul meeles, leidus hetki, mida ma ei suutnud meenutada, näiteks kojujõudmine. Arusaam, et olin vindisest olekust kaugemale jõudnud, tabas mind üsna kiiresti – mäletan, kuidas tundsin selgesti, et aeg on lahkuda, kuid lahkumist ennast või veel vähem kojusõitu ma ei mäletanud. Ja mul polnud aimugi, kui palju või vähe ma olin juba maganud.

      Mu rikutud kleit lebas lõdva kuhilana keset vaipa ja nägi kõigist asjadest kõige enam välja nagu jupp soolikat. Kleidi lähedal vedelesid ka kingad, üks neist kontsata. Valge sall rippus poleeritud mahagonist tualettlaua serval, karv turris ja määrdunud. Olin pärlikee juveelikarbi ette pillanud ning mõlemad kõrvarõngad – teemantidega ümbritsetud padjalõikega rubiinid – paistsid nende lähedalt, kuid mitte koos. Otse nende vahel laiutas väga suur šampanjakork. Kontrollisin, kas mul on sõrmus ikka sõrmes, ning siis meenus mulle iiveldust tekitava peapöörituse saatel mu ehiskamm. Matsin näo patja ja tõmbasin selle servad üle kõrvade.

      Keskpäeval koputas toatüdruk õrnalt uksele ja paotas seda veidi.

      „Vabandust, СКАЧАТЬ