Geniaalsed koerad. Milles avaldub koerte tarkus. Brian Hare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ type="note">68 (näiteks leopardid on suured, aga nad ei ole tippkiskjad, kuna peavad jahti üksi).

      Neandertallased ei olnud kumbagi. Ehkki nad olid robustsed, ei suutnud nad kindlasti võistelda lõvide, mõõkhambuliste tiigrite või isegi leopardidega. Ja kuna neandertallased elasid vaid umbes kuni 15-liikmeliste gruppidena69, polnud see hulk piisav, et teisi kiskjaid alistada. Churchill väidab, et kiskjate hierarhias olid neandertallased arvatavasti samal pulgal Aafrika metsikute koerte (Lycaon pictus) karjaga, kes endiselt Aafrika savannides elavad. Kui neil õnnestus saak tabada, pidid nad olema hästi kiired, et selle küljest piisavalt head liha kätte saada enne, kui teised kiskjad jaole jõudsid, muidu jäi nende osaks mahajäetud korjuste puhastamine.

      Keskpäraseks ja isegi madalama taseme kiskjaks olemisel olid küllaltki tõsised tagajärjed. Sotsiaalselt domineerivad lihasööjad tapsid ja sõid rohkem kui 60 protsenti kõigist taimetoidulistest saakloomadest70. See tähendab, et ülejäänud lihasööjate klanni liikmed pidid hakkama saama 40 protsendiga. Seda ei jagatud muidugi võrdselt: kaalukuselt järgmine lihasööja liik sai sellest 40 protsendist suurema osa; järgmine sellest, mis üle jäi, ja nii edasi. Seega: isegi kui neandertallased olid osavad jahimehed, pidid nad siiski palju vaeva nägema, et endale ellujäämiseks piisavalt liha muretseda.

Uus jõuk väikelinnas

      Churchill juhib tähelepanu asjaolule, et kui inimesed Euroopasse jõudsid, olid nad juba sotsiaalselt domineerivad lihasööjad. Ehkki nad ei olnud võimelised võistlema teiste lihasööjatega oma tugevuselt, lõid nad arvukusega. Neil oli ka midagi, mida neandertallastel polnud – viskerelvad, näiteks odad heitmiseks ning võib-olla isegi vibud ja nooled. Neandertallastelgi olid odad, kuid nood olid pigem lähikasutuseks. Kui väike grupp lõvisid või mõõkhambulisi tiigreid olid parasjagu saagi juures, siis polnud väikesel rühmal isastel odadega neandertallastel mingit võimalust. Samas oleks suur grupp inimesi, kes suutsid odasid visata 40–50 meetri kaugusele, kiskjatele tugevad konkurendid. Kui kaasaegsed inimesed lihasööjad eemale olid peksnud, siis sõid nad rohusööjaid: karvaseid mammuteid, karvaseid ninasarvikuid, hobuseid, piisoneid, antiloope, metsikuid veiseid ja punahirvi. Kui inimeste asustustihedus suurenes, siis hakkasid nad ka muu toidu pärast nagu kalad, linnud, küülikud ja oravad võistlema väiksemate kiskjatega nagu ilvesed ja rebased, kelle populatsioonid seetõttu vähenesid. Hiljem läksid sama teed suured taimetoidulised loomad. Selle tulemusena suri 15 000 aastat peale kaasaegse inimese saabumist Euroopasse siin välja enamik suuri kiskjaid, kaasa arvatud neandertallased.

      Alles jäid ainult kaks suurt lihatoidulist – pruunkaru ja hunt, Canis lupus. Kõigesööja pruunkaru sõi taimi, kalu ja väikesi imetajaid ning tõenäoliselt vältis otsest konkureerimist inimestega. Ning kuigi pruunkaru ja hunt välja ei surnud, vähenes nende arvukus oluliselt. Kuidas Canis lupus alles jäi, ei osata seletada. Nad esinevad Alaska miljoni aasta vanustes fossiilsetes leidudes71, Euroopasse jõudsid nad ligikaudu pool miljonit aastat tagasi72.

      Lisaks sellele, et hundid jäid ellu, levisid üle kogu põhjapoolkera ja muutusid edukaimateks kiskjateks maailmas, elas osa huntide populatsioonist mitmete inimpõlvede vältel koos inimestega, mille tagajärjel muutus metsikute huntide morfoloogia, füsioloogia ja psühholoogia sarnaseks kodukoertele.

      Pikka aega käibinud teooria oletab, et inimesed võtsid endale hundikutsikaid teadlikult ja taltsutasid neid sihipäraselt73. Kadunud zooloog Ian McTaggart-Cowan kirjutas, et millalgi varajases ajaloos toodi noor hunt inimeste pereringi74, aastatega sai temast kodukoera eellane ja näide kõige edukamast ja kasulikumast kodustamisest75.

      Oma 1974. aastal avaldatud artiklis ütleb hundiekspert David Mech Minnesota ülikoolist, et on tõestatud, et varajased inimesed taltsutasid ja kodustasid hunte, hiljem neid valikuliselt aretades, mille tulemusena kujunes välja kodukoer (Canis familiaris).

      Põhjalikumal järelemõtlemisel on sellest väga raske aru saada. Kaasaegsed inimesed olid väga edukad jahimehed ka ilma huntideta. Lisaks sõid hundid ohtralt liha76 – kuni 5 kilo hundi kohta päevas77. Kümnest hundist koosneval karjal oleks iga päev üks terve hirv toiduks kulunud. Nälgimine oli tõeliseks ohuks paljudele jääaja lihasööjatele ja konkurents oli olnud äge. Nii äge, et inimesed, kes ei olnud enam valmis rahulduma ainult 60 % osaga, suretasid kõik suuremad kiskjad, välja arvatud hundid, välja. (Nälg on oluline surma põhjus paljude kiskjate puhul, kaasa arvatud lõvid, tähnikhüäänid, hundid, metsikud koerad ja ilvesed78. Üleüldine reegel ütleb, et on vaja umbes 10 000 kilogrammi saakloomi, et elus pidada 1000 kilo lihasööjate biomassi sõltumata lihasööja kehasuurusest79.)

      Hundid on oma toidu suhtes väga kaitsvad80 ja kui inimesed tahtsid nende saaki, siis pidid nad tõenäoliselt selle pärast tõsiselt võitlema. Kui hundid näevad saaki jooksmas, siis see kutsub esile „sööstu”, nii et nad jälitavad oma saaki ja ründavad seda seni, kuni saakloom langeb81. Sellele järgneb raevukas ja kiire söömine, mis võib kõrvaltvaatajale väga hirmuäratav tunduda. Huntide teravad hambad on kohandunud lahti rebima suuri lihatükke. Hundid hindavad kõrgelt samu lihatükke, mis inimesedki: suure valgusisaldusega siseorganeid nagu maks, süda ja kopsud, neile järgnevad lihased. Sageli tuleb ette toidu pärast kraaklemist82 ja hammustus, mis oleks suhteliselt ohutu, kui tüli leiab aset huntide vahel, võib olla tõsiselt haavav, kui see tabab pehme nahaga inimest.

      Teistest koduloomadest on kerge aru saada: veised, sead ja hobused, kes kõik said metsikust loodusest alguse, olid ehk veidike agressiivsed, kui nad nurka aeti, kuid mitte kellelgi neist ei olnud kihvu ja nad ei toitunud lihast. Seega – hundi ja inimese suhe on täiesti arusaamatu.

      Ühes muistses paigas Iisraelis, Vahemerest ida pool ja Galilea merest83 põhja pool järve ääres küngaste vahel on üks matmispaik. Paekivist plaadi all puhkab inimese skelett, kelle pea puhkab vasakul randmel ja käsi lebab õrnalt ühe teise skeleti peal – kutsika omal84. Tehti kindlaks, et see inimene pärineb 10 000–12 000 aasta tagant kiviaegsest Natufia kultuurist, mis eksisteeris kitsal maa-alal paralleelselt Vahemerega Türgist Siinai poolsaareni ning mille kõrgeimas tipus (Siinai mägi) olevat Moosesele antud tahvlid 10 käsuga. Siis ei olnud see viljatu okkaline kõrb nagu praegu, vaid metsaga kaetud maa täis metsikuid söödavaid taimi ja ulukloomi. Natufia kultuuri inimesed olid kütid-korilased, kes jäid selles regioonis paikseteks. Nad elasid elamutes, mis olid pooleldi maasse kaevatud ja neil olid tööriistu nagu luust tehtud noad ja kivist hõõrutid.

      Kuid veelgi olulisemad on nende matmiskohad. Natufia maastiku südamest eemaldudes on igas asustuspaigas haudasid, nii kõrbesse loodud elamutes või siis majadest väljaspool. Surnukehad olid hoolikalt asetatud, tavaliselt välja sirutatud ja näoga ülespoole. Nad võisid olla kaunistatud kiivrite, kaelakeede ja käevõrudega, mis olid tehtud teokarpidest, helmestest ja hammastest. Paljudes haudades oli rohkem kui üks keha. Natufia matmispaigad kuuluvad varaseimate leiukohtade hulka, kus inimesed on maetud koos teiste loomaliikidega – antud juhul koeraga85. Samamoodi on vanu koerte matmispaiku avastatud üle kogu Euroopa Levantis, Siberis ja Ida-Aasias86.

      Seega kodustati hundid ajavahemikus umbes tänapäeva inimese kohalejõudmise (43 000 aastat tagasi) ja esimeste koeramatuste СКАЧАТЬ