Geniaalsed koerad. Milles avaldub koerte tarkus. Brian Hare

Чтение книги онлайн.

      Arktilistel tiirudel on geniaalne navigeerimisoskus: igal aastal lendavad nad Arktikast Antarktikasse ja tagasi. Viie aastaga läbib tiir vahemaa, millega ta saaks Kuule lennata16. Vaaladel on geniaalne viis teha koostööd, kui on vaja kala püüda: nad teevad massiivse mullidest müüri, mille abil püütakse kinni terve parv kalu. See kindlustab vaaladele oluliselt rikkalikuma söömaaja võrreldes sellega, kui nad oleksid üksi jahil käinud17. Meemesilased arendasid välja tantsuvormi, mis võimaldab neil teistele mesilastele edasi öelda, kust leida nektarit täis õisi18 – see on kindlasti geniaalsuse üks vorme, kui ollakse võimeline tantsimisega elatist teenima.

      Geniaalsus on alati suhteline, teatud inimesi peetakse geeniusteks, sest nad lahendavad spetsiifilisi probleeme teistest paremini. Teadlasi ei huvita enamasti, millised on iga üksiku looma võimed, märksa huvipakkuvamaks peavad nad seda, milleks on liik kui tervik võimeline. Loomad ei oska rääkida, kuid sellest hoolimata on meil võimalik välja selgitada, kui andekad on nad mõistatuste lahendamisel. Mõistatuste lahendamiseks ei peagi loomad rääkida oskama, nad peavad lihtsalt tegema valikuid, mis paljastavad nende kognitiivsed võimed. Erinevatest liikidest loomadele samu mõistatusi lahendada andes on võimalik tuvastada erinevat tüüpi geniaalsust.

      Et vihmaussiga võrreldes tunduks iga lind navigeerimisgeeniusena, oleks mõistlik pigem võrrelda omavahel lähedalt suguluses olevaid liike. Niimoodi me mitte ainult ei selgita välja konkreetsele liigile omaseid võimeid, mida tema lähisugulastel ehk pole, vaid saame küsida hoopis põnevama küsimuse: miks ja kuidas selline võime antud liigil üldse olemas on.

      Toon näiteks hallmänsakute ruumimälu, mis võiks vabalt konkureerida parimate taksojuhtide omaga. Need linnud elavad Ameerika Ühendriikide lääneosas kõrgel mägedes. Suvel võib iga hallmänsak ära peita kuni sada tuhat seemet üle kogu oma territooriumi. Talvel otsivad hallmänsakud üles needsamad seemned, mis nad üheksa kuud varem ära peitsid, isegi kui need on lumega kaetud.

      Võrreldes oma vareslastest sugulastega on hallmänsakud peidetud toidu otsimises meistrid. Karmid talved on muutnud need linnud ruumimälu geeniusteks. Sellest hoolimata ei võidaks hallmänsakud oma sugulasi päris igas mälumängus.

      Võsa-sininäärid, kes kuuluvad ka vareslaste sugukonda, peidavad samuti sageli oma toitu, kuid erinevalt üksikult elavatest mänsakutest, kes harva varastavad, on varastamine sininääridel tavaline. Nad vaatavad esmalt pealt, kuidas teised linnud oma toitu peidavad, ning tulevad hiljem tagasi, et see ära varastada. Kui testiti sininääride võimet meeles pidada, kuhu teised linnud toitu peitsid, osutusid sininäärid väga osavateks, samal ajal kui mänsakud olid samas olukorras täiesti lootusetud. Konkurents muutis sininäärid sotsiaalse mälu geeniusteks. (Sininäärid mitte ainult ei näppa, vaid ka kaitsevad ennast nuhkide eest. See tähendab, et nad eelistavad peita oma toitu salaja, ja kui märkavad, et mõni võõras lind nende tegevust jälgib, siis peidavad oma toidu uude kohta. Nad eelistavad isegi toitu pimedatesse kohtadesse peita, et teised ei näeks nende peidikuid.)

      Andes taolistele lähedalt suguluses olevatele liikidele lahendamiseks erinevat tüüpi mõistatusi, on teadlastel võimalik eristada iga liigi unikaalseid võimeid. Küsimusele, miks kaks lähedast liiki on erinevate võimetega, saab vastuse, kui uurida, milliste probleemidega erinevat liiki loomad looduses silmitsi seisavad.

      Siiski, nagu inimesedki nii on ka loomad andekad erinevat moodi: kui ühest liigist loomad osutuvad geeniusteks ühes valdkonnas, ei tähenda see, et selle liigi esindajad oleksid geniaalsed mõnes teises valdkonnas. Näiteks võiks tuua mõned sipelgaliigid, kes oskavad muljetavaldavalt koostööd teha. Nimelt võivad amatsoonsipelgad moodustada elavaid sildu üle vee, lubades teistel sipelgatel ületada veetõke üle oma selgade sibades19. Teised sipelgaliigid jällegi sõdivad, et kaitsta oma töölisi ja sigijaid ning mõned isegi „orjastavad” teisi sipelgaid või peavad muud liiki putukaid oma „lemmikloomadena”20.

      Samas piirab sipelgaid üks tõsine puudus: nad ei ole eriti paindlikud. Enamik sipelgaid on programmeeritud järgima lõhnaradu, mida jätavad nende ees liikuvad sipelgad. Troopikas võime kohata sellist nähtust nagu „sipelgaveski”, kus sajad tuhanded sipelgad liiguvad täiuslikus tihedas ringis, mis meenutab musta auku. Sipelgaveskeid on täheldatud isegi diameetriga kuni 365 m, kus ühe ringi tegemine võtab aega üle kahe ja poole tunni. Sipelgaveskid on tuntud ka sipelgate surmaspiraalidena, kuna sageli järgivad sipelgad ilma pikemalt mõtlemata oma liigikaaslasi aina tihenevas ringis, kuni nad kurnatult surevad. Truult järgivad nad kuni oma surmani feromoone, mida eritavad nende ees astuvad sipelgad.

      Eelnev näide viib meid geeniuseks olemise teise kriteeriumi juurde, milleks oli võime teha järeldusi. Sherlock Holmes oli geenius, sest isegi kui müsteeriumi lahendus ei olnud kohe ilmselge, oli ta alati võimeline lahendusi leidma, tehes eelnevalt mitmeid lahenduseni viivaid järeldusi.

      Inimesed teevad järeldusi pidevalt. Kujutage ette, et te kihutate ristmiku poole Isegi ilma valgusfoori nägemata võite oletada, et fooris põleb teile punane tuli, kui näete autosid ristuvalt tänavalt ristmikku ületamas. Looduses toimuv on liiklusest oluliselt vähem ette ennustatav ja loomadel tuleb pidevalt tegeleda ootamatustega. Sipelgate jaoks, kes tavaliselt feromoonide rada järgivad, on see lollikindel meetod, aga kui lõhnarada läheb ringikujuliseks, siis pole sipelgatel vaimseid võimeid adumaks, et jälg, mida nad järgivad, ei vii kuhugi.

      Kui loom seisab probleemiga silmitsi metsikus looduses, pole enamasti aega pikkamööda katse-eksituse teel lahendust leida – üksainus viga võib tähendada surma21. Seega peavad loomad tegema kiireid järeldusi. Isegi kui nad ei ole võimelised nägema õigeid lahendusi, võivad nad ette kujutada võimalikke erinevaid lahendusvariante ja nende hulgast valida. See omakorda võimaldab paindlikumalt probleemidele läheneda, mistõttu on loomad enamasti võimelised lahendama varem kohatud probleemi erimit22 või isegi spontaanselt lahendama uusi probleeme, mille taolisi nad kunagi varem kohanud pole.

      Yoyo on šimpans, kes elab Ugandas Ngamba saarel šimpanside kaitsealal. Kord nägi ta pealt, kuidas üks testija pani pähkli pika läbipaistva toru sisse ja kuidas põhja jõudes põrkus pähkel kergelt üles. Yoyo sõrmed olid liiga lühikesed, et pähklit torust kätte saada, samuti ei olnud läheduses oksi, mida pähkli kättesaamiseks tööriistana kasutada, lisaks oli toru fikseeritud ning sellel polnud võimalik põhja üles keerata. Raskustest kohkumata tegi Yoyo järelduse: ta võttis joogipurskkaevust suu vett täis ja sülitas selle torusse, mille tulemusena ujus pähkel pinnale ja ahv sõi selle õnnelikult ära. Yoyo sai aru, et ta saab panna pähkli ujuma isegi siis, kui tal lahenduse väljamõtlemise ajal vett läheduses ei olnud23. Looduses võiks seda tüüpi järelduste tegemine tähendada, et loom suudab nälgimise asemel endale toitu hankida.

      John Pilley, pensionil psühholoogiaprofessor, võttis endale bordercollie, kelle nimeks sai Chaser. Kaheksanädalane Chaser oli kõige tüüpilisem bordercollie – ta armastas mängida tagaajamist ja karjatada. Tal oli intensiivne visuaalne keskendumisvõime, talle meeldis, kui teda hellitati ja premeeriti ning tal oli piiritult energiat. Pilley oli kuulnud bordercollie Ricost, kes teadis vähemalt kahtsada saksakeelset sõna ja keda oli uurinud teadlane Juliane Kaminski. Pilleyd huvitas, kas koertel on mingi piir, kui palju sõnu nad suudavad ära õppida ning kas uute objektide nimetuste omandamine võiks vähendada Chaseri mälu varem õpitud esemete nimede suhtes. Chaser õppis üks kuni kaks mänguasja nime päevas. Pilley, tuntud ka kui „Pop”, hoidis mänguasja käes ja ütles: „Chaser, see on … СКАЧАТЬ