kui kohtus taas oma koertega Down House’s. Oma ülejäänud elu veetis ta peaaegu pidevalt oma koerte seltskonnas (Townshend, E, Darwin’s Dogs: How Darwin’s Pets Helped Form a World-Changing Theory of Evolution [London: Frances Lincoln Ltd., 2009]). Oma ideid loomaliikide muutlikkusest (vaata: Darwin, C., The Variation of Animals and Plants under Domestication vol. 1 [London: Murray, 1868]), kommunikatsioonist ja evolutsioonist (Darwin, C., The Expression of the Emotions in Man and Animals [D. Appleton, 1874]) formuleerides veetis ta päris palju aega oma koeri jälgides ja vaatlusi tehes. Tema kolleeg George Romanes kirjutas kaks raamatut sellest, kuidas ta õppis tundma loomade intelligntsust ja pani kirja jutud, mis oli kogutud erinevatelt koerteekspertidelt. Samal ajal, kui ta rõhutas, et oleks oluline ka eksperimentaalselt testida loomade intelligentsust, oli tema loomalugudes omistatud loomadele inimeste omadusi ja võimeid (Romanes, G. J., „Mental Evolution in Animals: With a Posthumous Essay on Instinct by Charles Darwin” ed. C. Darwin [London: K. Paul, Trench, 1885]; Romanes, G. J. „Animal Intelligence”, vol. 44 [London: Appleton, 1883]). Kohe pärast seda, kui psühholoogia tegi esimesi samme teadusena, kadusid koerad loomade intelligentsust käsitlevatest uurimustest. 20. saj alguse ameerika psühholoogid uskusid, et nad komistasid lihtsa ja brutaalse tõe otsa: teadvust ei ole olemas. Või kui ongi, siis see ei ole oluline. Meie mõtted, emotsioonid ja teadlikkus olid rohkem nagu vastus mingile ärritile (Hunt, M. „The Story of Psychology”). Olles väga skeptiline Romanes’i „lihtsate loomalugude” ja Freudi alateadvuse keerdkäikude „esoteerilise jura” suhtes, tekkis ühiskonnal suur vajadus millegi reaalse, mõõdetava ja teadusliku järele. Teadvuse asemel oli midagi, mida teadlased hakkasid kutsuma „mustaks kastiks”. Ringlus kasti sees ei olnud oluline – kõik, mida te pidite teadma, oli see, et kui vajutate nuppu, käitub kast teatud kindlal viisil. See uus teadusharu sai nimeks biheiviorism, mis võttis Ameerika Ühendriikides psühholoogiateaduse üle kuni 1960. aastateni (Watson, J., „Psychology as the Behaviorist Views It”, Psychological Review 20, (1913): 158–77). Vene teadlase Ivan Pavlovi uurimistöö koertega oli see, mis aitas tekkida biheiviorismil ja mis summutas teadusliku huvi koerte intelligentsuse vastu. Pavlov pani tähele, et koertel, keda ta uuris, oli tüütu komme ilastada oma talitaja juuresolekul veel enne, kui neile toit toodi ( Hunt, M. „The Story of Psychology”). Üks seletus oli, et koerad mõistsid, et söögiaeg on käes ja neil hakkas toitu oodates sülg jooksma. See hüpotees eeldab, et koerad on tunnetuslikud olendid. Kuid oli ka teine seletus: isik, kes tõi toidu, oli ärriti, põhjustades automaatse füsioloogilise vastuse, mille üle koertel mingit kontrolli ei olnud. Pavlov näitas, et ta võis indutseerida koera sülge eritama vastusena ükskõik kui paljudele erinevatele ärrititele (vile, kell, taskulamp). Kui ameerika psühholoogid said Pavlovi koertest teada, järeldasid nii mõnedki, et hea teaduslik tava peaks käitumist seletades keerulised psühholoogilised seletused välistama. Kõigi aegade kuulsaim biheiviorist B. F. Skinner viis biheiviorismi sammu võrra edasi ideega, et kogu loomade käitumine on seletatav paari universaalse õppimise põhimõttega. Ta kirjutas, „Tuvi, rott, ahv – kes on kes? Ei ole vahet”. (Skinner, B. F. „A Case History in Scientific Method”, American Psychologist 11, no. 5 [1956]: 221–33). Samal ajal kui biheiviorism eitas looma teadvust, eitas Skinner teadustöö vajadust muude liikide kui rottide ja tuvidega. See muutus, kui 1960.–1970. aastatel vallandus kognitiivne revolutsioon. Skinneri universaalsed õppimisseadused jäid hätta, kui ta üritas seletada inimese keeleoskust. Neuroteadlased ja arvutiteadlased mõistsid, et kognitiivne käsitlusviis oli palju võimsam, kui oli vaja mõista, kuidas töötab aju ja kuidas ehitada arvuteid. Metsikus looduses loomi uurivad teadlased nägid liiga palju intelligentsuse ilminguid, et ignoreerida võimalust, et mingil viisil on loomadel teadvus, mis on sarnane meie enda omale ( Bekoff, M. „The Cognitive Animal”). Kuid koerad jäeti sellest võrrandist välja. Teadlaste huvi loomade tunnetuse vastu piirdus enamasti meie primaatidest lähisugulastega. Jane Goodall ja Toshisada Nishida leidsid esimese tõestuse tööriistade kasutamise oskuse, tööriistade valmistamise, jahipidamise ja surmavate territoriaalsete rünnakute kohta metsikutel šimpansides (Goodall, J., The Chimpanzees of Gombe: Patterns of Behavior [Boston: Harvard University Press, 1986]; Nishida, T. „Chimpanzees of the Lakeshore: Natural History and Culture at Mahale” [Cambridge, UK: Cambridge University Press, 2011]). Robert Seyfarth ja Dorothy Cheney avastasid, et rohepärdikute häirehüüd viitab tegelikult kindlatele röövloomadele (Cheney, D. L., Seyfarth, R. M. „How Monkeys See the World: Inside the Mind of Another Species” [Chicago: University of Chicago Press, 1992]). Frans de Waal vaatles petmist ja andestamist, millest šimpanside poliitiline elu enamasti koosneb (De Waal, F., Chimpanzee Politics: Power and Sex Among Apes [Baltimore: Johns Hopkins University Press, 2007]). Tetsuro Matsuzawa ja Sally Boysen testisid šimpanside matemaatilisi võimeid (Boysen, S. T., and G. G. Berntson. „Numerical Competence in a Chimpanzee [Pan troglodytes]” Journal of Comparative Psychology 103, no. 1 [1989]: 23–31; Kawai, N., Matsuzawa, T. „Cognition: Numerical Memory Span in a Chimpanzee”, Nature 403, no. 6765 [2000]: 39–40). Sue Savage-Rumbaugh õppetas bonobo Kanzile sümbolite keelt (Savage-Rumbaugh, „Language Comprehension”), Mike Tomasello, Josep Call, ning Andrew Whiten tegid vaatluseid ja viisid läbi eksperimente, testimaks, kas šimpansid oskavad edasi anda kultuurilisi uuendusi (Whiten, A., et al., „Cultures in Chimpanzees”, Nature 399, no. 6737 [1999]: 682–85; Whiten, A., V. Horner, and F. B. M. de Waal, „Conformity to Cultural Norms of Tool Use in Chimpanzees”, Nature 437, no. 7059 [2005]: 737–40; Call, J. E., Tomasello, M. E. „The Gestural Communication of Apes and Monkeys [Psychology Press, 2007]; Tennie, C., Call, J., Tomasello, M. „Ratcheting Up the Ratchet: On the Evolution of Cumulative Culture”, Philosophical Transactions of the Royal Society B: Biological Sciences 364, no. 1528 [2009]: 2405–15). Vallandus tohutu huvi selle vastu, kuidas ahvid näevad maailma ja kas inimahvid elavad inimeste varjus. Lõpuks kandus primaatide uurimise entusiasm üle kognitiivseks uurimistööks, mis hõlmas delfiine, papagoisid ja vareslasi, kuid koerad olid ühed viimastest liikidest, kelle näitel uurida loomade tunnetust (Bekoff „The Cognitive Animal” Shettleworth, S. J., „Cognition, Evolution and Behavior” [Oxford and New York: Oxford University Press, 2009]; Míklósi, Á. „Dog Behaviour, Evolution, and Cognition” [New York: Oxford University Press, 2007], 274).
28
Hare, B., Call, J., Tomasello, M. „Communication of Food Location Between Human and Dog (Canis familiaris)”, Evolution of Communication 2, no. 1 (1998): 137–59.
29
Miklósi, Á., et al., „Use of Experimenter-Given Cues in Dogs”, Animal Cognition 1, no. 2 (1998): 113–21.
30
Kuulus koerte etoloogia (valdkond, mis tegeleb loomade käitumise füsioloogiliste ja ökoloogiliste põhjuste uurimisega) uurija Eötvös Lorandi Ülikoolis Budapestis.
31
Míklósi, Á „Dog Behaviour, Evolution, and Cognition”
32
von Holdt, B., et al., „Genome-wide SNP and Haplotype Analyses Reveal a Rich History Underlying Dog Domestication”, Nature 464, no. 7290 (2010): 898–902. Wayne, R. K., Ostrander, E. A. „Lessons Learned from the Dog Genome”, Trends in Genetics 23, no. 11 (2007): 557–67. Morey, D. „Dogs: Domestication and the Development of a Social Bond”, Cambridge, UK: Cambridge University Press, 2010.
33
Mech, L. D. „The Wolf: The Ecology and Behavior of an Endangered Species”, ed. American Museum of Natural History. Originally published for the American Museum of Natural History, Natural History Press, 1970. Mech, L. D. „Canis Lupus”, Mammalian Species 37 (1974): 1–6. Clutton-Brock, J. „Man-Made Dogs”, Science 197, no. 4311 (1977): 1340–42. Serpell, J. A., Paul, E. „Pets in the Family: An Evolutionary Perspective”. The Oxford Handbook of Evolutionary Family Psychology, eds. C. Salmon, T. Shackelford, New York: Oxford University Press, 2011.
34
Wallner, A. „The Role of Fox, Lynx and Wolf in Mythology”, KORA Bericht 3 (1998).
35
Boitani, L. „Wolf Conservation and Recovery” eds. Mech L. D, Boitani L. University of Chicago Press, 2003, 317–40.
36
The IUCN Red List of Threatened Species – Canis lupus. 2012cited 2012; www.iucnredlist.org/apps/redlist/details/3746/0.
