Luuletused. Anna Haava

Чтение книги онлайн.

      Mul Wanemuine kandle andis

      Kesk pimel ööl,

      Kätt õnnistades päha pandis

      Kui surm ju tööl:

      „Mu tütar, laula kurwal tunnil, —

      Saab aitama.

      Kui rind sul paisub õnne sunnil,

      Siis laula ka.” —

      Ei mõistnud seekord ime-sõnu

      Ma koguni,

      Ei ootnud luulest elu mõnu

      Ma ialgi:

      Ma tahtsin kannelt kõlistada,

      Et katkeks ta,

      Ja surmale nii suigutada

      End lauluga. —

      Ei katkend kannel. – Mis nüüd teha? —

      Ei elu jõed

      Weel igawiku merde läha,

      Kus alal tõed. —

      Ehk wõtate mull' andeks anda,

      Õed, wennaksed,

      Et julgen Eesti aasal' kanda

      Need lauluk'sed?

      Mu elulaew, suur Jumal,

      On eksitee pääl wist;

      Torm möllab, taewas pilwes.

      Kust leian pääsemist? —

      Sa Issand armuline,

      Oh wõta kuulda mind!

      Mind saada rahu randa!

      Sääl ikka kiidan sind. —

      Sääl, sääl ei tunta kurbtust,

      Su püha trooni ees. —

      Kas kaua, Issand, wiibin

      Weel selle ilma sees?

      Maru, waiki! küllalt haawu

      Lõid sa maa ja mere pääl.

      Waiki, – kuula! – Keset öösel

      Kõlab kurblik laulu hääl:

      Walu, waiki minu põues!

      Süda, jää sa rahule!

      Waiki, kuula! kas ei kutsu

      Maru hüüd nüüd merele?

      Kaugel, laia laente taga,

      Sini-taewa piirilla.

      Nagu kaunis unenägu

      Haljendab üks ime-maa.

      Luule-riik tal nimeks pandud;

      Sinna tõttaks minu waim.

      Sääl ehk elu mured kaoksid;

      Sääl ehk kosuks rahu taim. —

      Rahu, rahu! – Magus sõna!

      Lootus' purjed piaisuwad. —

      Aga häda! „Tule koju!”

      Näki neiud laulawad.

      Koit kumab taewa sõrwal,

      Kuid minu ümber öö. —

      Ei mulle päewa ärka; —

      Mind köidab leinawöö. —

      Oh peida, päike, palet,

      Sind walus matab silm. —

      Külm, külm on siin! – Ma jätaks

      Sind Jumalaga, ilm! —

      Kui ka kõik, mis sulle armas, kallis,

      Läeb ehk aja rüppe kaduma,

      Eksid sa ehk leinal wõõral rajal

      Kaugel siit – kes teab, kus on see maa?

      Kaunata! kannata! —

      Hüüa õhkamised õhu hõlma,

      Kanna kurbtus kõrbe kõrwule,

      Rõhu käsi walus rinna pääle,

      Sunni pisar peitu laugele. —

      Kannata! kannata! —

      Ükskord tuleb aeg, mil koju jõuad,

      Üles leiad päris isamaa;

      Siis, kui oled truu ja ustaw olnud,

      Lõikad walu külwi rõõmuga.

      Kannata, kannata!

      Ma olen Issa ette kannud

      Kõik hinge igatsust,

      Ta palge ette palwes pannud

      Kõik rõõmu, kurwastust. —

      Ma olen temalt abi ootnud,

      Ta tõe walgustust. —

      Ma olen kaua, kaua lootnud; —

      Ei taewas awa ust. —

      Kas oled, Jumal, tõest' taewas?

      Kas minu Jumal ka?

      Kuis jõuan mitmes mures, waewas

      Ma üksi wõidelda? —

      Ei elu wõitlus enam maksa,

      Ei maksa midagi! —

      Ei uskuda ma enam jaksa,

      Ei loota ialgi. —

      Ja siisgi oled, Jumal, taewas,

      Ja minu Jumal ka!

      Kui kahtlus'-meel mull' hauda kaewas,

      Siis wõtsid tulla sa.

      Sa näitasid, et kangem oled

      Kui kõik maailma wäed,

      Et eluks muudad surma nooled:

      Täis armu sinu käed.

      Täis armu! Nõder inimene,

      Jää rahul', rahul' sa:

      Sind warjab Heldus igawene

      Küll elus, surmas ka.

      Pea päike looja läeb.

      Pea päike looja läeb;

      Kõik waikseks, waikseks jäeb…

      Ta nagu uni waikne, waugistab

      Mu hinge tasa walu, – raugestab. —

      Ei tea, mis ihaldan, —

      Kuis südant waigistan. —

      Mil hingab rahul piiga hauassa,

      Ja waatab tähte kalmul' kõrgelta? —

      Pime öö. —

      Ei tähti taewas. —

      Maru ähib nagu waewas,

      Tuiskab, tormab lagedalta,

      Põgeneb ka nõmme ra'alta

      Sügawasse metsa urka. —

      Pime öö. —

      Kuis mere rinnal

      Möllab laene maru winnal,

      Tõstab СКАЧАТЬ