Liha. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

      LIHA

      … Siis tuuakse tragunite vahel sisse noor naine. Ta on maanteelt praegu kinni võetud.

      «Kes sa oled?»

      «Anna Märtson.»

      «Kust sa tuled?»

      «Käruverest.»

      «Kas sa seal elad?»

      «Jaa.»

      «Kuhu sa lähed?»

      «Loosalusse.»

      «Mis sinna?»

      «Haiget venda vaatama.»

      «Sa valetad!»

      Kärgatus, mis noorikule kuuma hingeauru ja süljepiiskadega näkku paiskub, tõukab ta ülekuulajaist paar tuigerdavat sammu eemale.

      «Sa, häbematu, valetad!» Ja kärkija astub naisele järele, nii et see tema sappi jälle oma põsel tunneb keevat. «Alles kolme tunni eest ütlesid Õismäe härrale, kes su teel oma saani võttis, et lähed Vaiksaare mõisa oma sugulaste juurde. Ka Õismäe parunihärra sõitis just Vaiksaarde ja viis su sinna. Aga sul ei olnud seal sugulasi ühtigi – sa panid, kui parunihärra tuppa oli läinud, salaja siiapoole tulema … Kas näed, et meil on kõik teada!»

      Paksud talvised riided nooriku keha ümber löövad võbisema. Ta toetub ühelt jalalt teisele, nagu kõiguks põrand ta all. Ta ümbereksiv pilk, mis võitleb nagu äkitselt tekkinud pimedusega, jääb peatuma seinal rippuva telefoniaparaadi külge … Jah, s e d a äraandjat polnud tal meeles! …

      «Me teame veel enam!» paugub vihane saks edasi. «Me teame, et sina Käruveres mitte ei ela, sinunimelist inimest seal ei tunta … Kas tunnistad nüüd üles, kes sa oled?»

      Noorik vaikib.

      «Kas tunnistad?» Ja saks pitsitab ta õlanukid oma küünte vahele, raputab teda ja lõõtsutab talle oma vihalõõska näkku.

      Vastuseks ei saa ta musta ega valget.

      «Meil on vitsad leos ja soldatitel tina püssides!» põrutab nüüd keskealine ohvitser, kes seisab mõisniku kõrval, ladusas eesti keeles.

      Naisterahva keha läbib raputus, ta kahvatud huuled liiguvad, aga häält ei saa kuuldavaks.

      Ohvitser kutsub näpuga kaht ukse ees seisvat alamohvitseri. «Otsige ta läbi!» käsib ta vene keeli.

      Soldatid kisuvad vangil palitu seljast. Selle taskuist ei leia nad midagi. Käperdavad riide igalt poolt näppudega läbi, et kas pole voodri vahele midagi peidetud. Ei ole. Siis rebivad rinnaesise lahti ja teine pistab käe sisse. Ta tõmbab kitsalt kokkupandud valge, paksuvõitu paberi välja, mille ta ulatab ohvitserile kätte.