Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!. Jaak Ojakäär

Чтение книги онлайн.

      Et mängiti noodita, sõltus repertuaar sellest, mida Edvard Müller oskas peast mängida. Trumm, bass ja kitarr tulid temaga kaasa, ülejäänud kolm mängisid kordamööda viisi ja saatehääli. Nii kõlasid Endla laval – nagu olnuks ikka veel „saksa aeg” – Theo Mackebeni unistav „Bei dir war es immer so schön” („Sinuga oli alati nii hea”) ja kelmikas „Frauen sind keine Engel” („Naised ei ole inglid”), Nico Dostali idamaine tango „Fatme”, itaallase Dino Olivieri meeletult populaarne foks „Komm zurück” („Tule tagasi”) jms. Uno Naissoole need probleemi ei valmistanud, ega ka mõned nõukogude viisid, mida näpuotsaga sakslaste vahele poetati: Issaak Dunajevski tango „Süda”, mida mängiti meil juba enne sõdagi, Matvei Blanteri „Katjuša”, samuti vana tuttav 1940. aastast, ja Nikita Bogoslovski populaarseim sõjaaegne laul „Pimedal ööl.”

      1940. aastate lõpul, kui nõukogude levimuusikas läks lahti valimatu materdamine, leidsid Bogoslovski menu kadetsevad kolleegid, et „Pimedal ööl” on imal tango ja tuleks ära keelata, kuid see viis oli juba nõukogude inimestele nii sügavale hinge läinud, et seda ei saanud kustutada ükski käsk ega keeld.

      Kui Valgre tuli korraks Pärnusse korpuse suure džässorkestriga, saadi temalt „Ei suutnud oodata sa mind” ja „Peagi saabun tagasi su juurde”. Mõlemat mängiti aeglase foksina.

      Raamatus „Omad viisid võõras väes” (lk 485) on Valter Ojakääru read Uno Naissoost: „Muidugi tundis viimane vanemate ees aukartust, mida ta hiljem ei salanud. Ent mängides temaga kolme aasta pärast ansamblis Rütmikud ja hiljem ka tema loodud oktetis Stuudio 8, tunnistasin endale, et siis oli ta mul ja minu põlvkonna levimuusikuil üle pea kasvanud. Tema teadmisjanu oli ammendamatu. Kui ta mõnda asja ei teadnud, ei häbenenud ta küsida. Teda huvitas džäss ja selle ajalugu, Ameerika orkestrid ja tantsuks mängitavad lööklaulud. Viimaseid püüdis ta harmoniseerida, ja et siis polnud magnetofone, rääkimata nootidest, tuli kuuldud viis lihtsalt meelde jätta. Seda teed tuli käia meil kõigil. Vahel tuleb isegi patune mõte, et sel moel raskustega kogutud teadmistel oli suurem väärtus kui lusikaga söödetud tarkusel, mis võib minna kõrvast sisse, teisest välja.”

      See ansambel ei püsinud kaua koos. 4. augustil 1945 arreteeriti Leon Lindau teenistuse pärast Pärnu politseipataljonis, kuhu ta oli esialgu võetud orkestrandina. See tähendas ansambli lõppu, seda enam, et kinni võeti ka Ivar Hansschmidt. Tegelikult pakiti pillid kokku juba maikuus, sest siis läks Endla suvisele ringreisile. Ja Uno Naissool algas koolivaheaeg, jäänud oli veel viimane klass.

      Nii tegutses ta oma koolipoistebändiga, kuni helises viimane koolikell ja kätte anti lõputunnistused. See rõõmus hetk tähistab – pole midagi parata – pea iga kooliansambli lõppu.

      Ent koolitööde ja bändi kõrvalt leidis Uno aega ka õppimiseks Pärnu lastemuusikakoolis. Seal sai ta käia küll lühikest aega – kool avati 1945. aasta jaanuaris, järgmine õppeaasta jäigi talle viimaseks. Peamiselt keskendus ta klaveri õppimisele, õpetajad olid Pärnus väga lugupeetud daamid Waleska Kontowsky ja Alice Mardi. Kooli juhatas Peeter Laja, kes oli Uno õpetaja ka keskkoolis.

      Uno Naissoo on märkinud, et kahel Pärnu keskkoolis veedetud aastal ei saanud ta laulmises kunagi väga head hinnet. Et Peeter Laja oli õppinud laulmist ja laulnud ka ooperikooris, oli tal keskkoolipoiste lauluhäältele teadagi üht-teist ette heita. Tähtsam kui väga hea hinne laulmises oli Uno Naissoole aga ettevalmistus konservatooriumi astumiseks. Selleks võttis ta lisaks muusikakooli tarkustele tunde Heinrich Merilt, kes oli Pärnus Peeter Laja kõrval teine tuntud muusikaõpetaja. Alustanud ka kooliteed kohe teisest klassist, kavatses ta minna konservatooriumi, jättes vahele muusikakooli. Tark otsus, mis säästis neli aastat. Nagu näeme, oli kogu tema elu nagu võidujooks ajaga – alati oli tal kiire, ent oma eakaaslastest oli ta ka tublisti ees.

      Pealinna muusikat õppima! Rütmikud

      Kui Uno Pärnu raudteejaamas Tallinna rongile läks, andis ema talle kaasa 25 rubla ja koti pärnaõieteed. Küllap oli tal pillimänguga teenitud rahast midagi ka kõrvale pandud, kuid lahedat äraelamist see ei tõotanud. Koos klassivend Elmar Kallastega üürisid nad Nõmmel Põhja tänavas toakese. Elmar oli astunud TPI majandusteaduskonda, teda ootas koolmeistriamet – nagu paljuski ka Unot.

      Õiendanud edukalt sisseastumiseksamid, oli Uno Naissoo esialgne siht õppida koorijuhtimist – ala, mida ta ema kaudu juba hästi jälgida oli saanud. Tema õpetajaks sai Tuudur Vettik. Ent esimese õppeaasta jooksul küpses otsus vahetada eriala. Sel võis olla mitu põhjust, kuid tagantjärele tuleb seda ainult heaks kiita.

      Võime oletada, et instrumentaalse džässi kütkes olevale noorukile näis kooriliteratuur liiga piiratuna, võib ka olla, et teda hakkas peletama väljavaade saada suure hulga lauljate hinnangute objektiks, avaliku elu tegelaseks. Populaarsed koorijuhid olid ju olemuselt rahvamehed, Uno Naissoo iseloomule oli see võõras, ja mäletatakse eeskätt tema kui õpetaja asjalikku СКАЧАТЬ