Meestest, lihtsalt. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuppa. See oli üks vana kortermaja, kõrgete lagedega ja ilusate laealuste nikerdistega.

      Egon tundus kohmetu, ma ei olnud varem teda sellisena näinud. Muigasin. Egon istus omaette vaikides. Kuulasime, kuidas ema köögis omaette pomisedes teed keedab ja tasse kandikule laob.

      Siis ilmus ema taas nähtavale, uksepiida külge riputatud helmeste kõlinal, ja vajus minu kõrvale punasele sametdiivanile. Ta vaatas mind pikalt ja kummaliselt. Üritasin vastu vaadata naeratades, aga naeratust ei olnud.

      „…Mina olen Dolores.”

      Vaatasin ikka samamoodi vanale naisele otsa. Ma ei tea, miks ma ei tundnud tema ees aukartust, mida Egon minult ilmselt ootas. Ilmselt olid kõik need helmed, suled ja samet, mis mulle võltsi mänguna mõjusid. Lõpuks manasin näele naeratuse, enesekaitseks.

      „Ma olen sinust kuulnud,” jätkas naine kuidagi teatraalsel toonil ja jätkas mu üksisilmi vaatamist, teetass peos. Ma ei pööranud pilku ära, nüüd juba teadlikult oodates: kumb on esimene, kes ära pöörab?

      Lõpuks ei pidanud Egon vastu: „Ema, kas sul vorsti ja leiba on, tahaks süüa midagi…”

      Ta ema laskis mu pilgu lahti ja vaatas poja poole, viibates sõnagi lausumata mingi kummalise žesti. Egon pööras end kiirelt ringi, pea õlgade vahel, kadudes kööki. See oli veider, kuidas ema, kes väidetavalt tahab lasta oma poja nii-öelda „energiatel” vabalt voolata, neid hoopis takistavat paistab?! Aga ehk oli Egon vaid minu juuresviibimise tõttu nii vaikne ja kohmetunud.

      Dolores pööras end tagasi minu poole ja ütles väga vaikselt: „Ma tean, mida sa teed!”

      „Kuidas, palun?”

      „Sa oled tühine tüdruk. Sa ei vääri Egonit. Sa ainult kulutad tema aega ja energiat.”

      Punane seelik ei olnud järelikult aidanud. Ma ei meeldinud.

      „Teie poeg on täiskasvanud mees ja veedab oma aega, kellega soovib. Kui ta mind juba siia kaasa võttis, siis järelikult ei pea tema meie koosolemist ajaraiskamiseks,” ütlesin rahulikult. Kogu see kohtumine hakkas mulle nalja tegema.

      „Kes sa enda meelest oled?”

      Ma ei teadnud, mida vastata. Kes ma Egonile olen? Ikka veel armastasin ma öelda, et olen ta mitte-tüdruksõber.

      „Ma… aitan Egonit ülikooliasjades päris palju,” ütlesin millegipärast vastuseks, just nagu vabandades. „Ilma minuta oleks ta vist ammu eksmatrikuleeritud.”

      See oli viga. Dolorese silmad välgatasid.

      „Ülikooliharidus! Egoni saatuseks on teada suuremaid universumi tarkusi. Ja sina takistad tema energiaid, see on selge. Meil ei ole aega, et ta energiaid kinni hoida! Ta peab varsti tegutsema hakkama!” Naise hääl oli kõrgem kui enne.

      Laiutasin käsi.

      „Andke andeks, aga paistab, et ma ei meeldi teile. Ehk on parem, kui me üldse ära läheksime?” Vaatasin otsa tuppa astunud Egonile. Tema silmis paistis kohkumus. Dolores vaatas mulle jätkuvalt pingsalt otsa.

      „Siis hoolitsen ma isiklikult selle eest,” sosistas ta hääletult, vaid huuli liigutades. Egon astus lähemale, pooleldi võileiba mäludes, pilgus küsimus.

      „Ma vist hakkangi nüüd ära minema,” tõusin püsti.

      Egon ei öelnud ikka veel midagi, ta vaatas segaduses otsa kord mulle, kord oma emale, ja ta suu ümber paistis tekkivat nutuvõru. Mul oli tunne, et ta viskab end toapõrandale pikali ja peksleb käte-jalgadega nagu poiss, kes ei taha lasteaeda minna.

      Jätsin Doloresega hüvasti ja kõndisin trepist tänavale, aru saamata, kas Egon jääb sinna või mitte. Lund polnud sadanud mitu päeva ja kõnniteeääred olid kaetud pruunikasmusta lörtsiga. Hakkas hämarduma.

      „Ootaaa!” Egon jooksis mulle tänavale järele: „Mis juhtus?! Kas sa ütlesid midagi? Mida sa tegid?”

      Tundsin viha tõusmas. Miks ta arvab, et mina midagi tegin? Aga mida ta ema tegi?! Hakkasin seda juba ütlema, kui nägin Egoni veekalkvel silmi.

      „Midagi ei juhtunud,” ütlesin eneselegi ootamatult. „Mulle tuli meelde, et ma pean raamatukokku minema. Sel pole midagi ühist sinu ja sinu emaga.”

      Ja veel ootamatum oli see, et Egon paistis seletusega leppivat. Ta rahunes ja naeratas taas oma poisilikku võluvat naeratust. Embas mind ja jooksis tagasi maja poole. „Näeme siis õhtul. Sa ju tuled minu poole ikka, eks ju?”

      Läksingi. Koos veiniga. Ja kõik oli endine. Tema hullud teooriad ja jonnakas tukk lehvimas seda enam, mida rohkem sai veini joodud. Ning mina, naermas ja teda põrandale lükkamas. Kui tänane päev midagi muutnud oli, siis ainult seda, et teadsin veel kindlamini kui varem, et me ei jää temaga kokku. Ta ema on ju päris hullumaja kandidaat!

      Keset ööd ärkasin ehmatusega, silme ees Dolorese nägu. Kirusin ennast, et lasin sel naisel enda alateadvusse pugeda, libisesin madratsilt maha ja jõin ahnelt jääkülma kraanivett.

      Sel ööl läksin esimest korda Egoni juurest salaja minema, jättes ta magama. Ta oli kerra tõmbunud ja meenutas last emaüsas, näol õnnis naeratus, võluv oma süütus süüdimatuses. Mina aga tundsin tugevat instinkti: kohe, kohe siit minema liikuda! Jalutasin varajasel hommikutunnil läbi magava linna oma kodu poole…

      Aga korteriukse ees avastasin, et olen oma võtmed kusagile unustanud. Ei olnud neid ei kotis, ei taskutes. Uksele tulnud unine toanaaber pildus vihaseid kommentaare. Vajusin kusagile.

      Ärkasin telefonikõne peale. Muidugi, Egon. Mossis poiss, kes oli hommikul ärganud ja end kohkumusega üksinda avastanud. Ma rääkisin talle pikalt, kuidas ma jään alatiseks tema kõrvale ega hülga teda, juhtugu mis tahes. Ma ei tea, miks ma talle kõike seda ütlesin, sest ma ju tegelikult ei mõelnud seda. Eksamid lähenesid hirmutava kiirusega, kui ma tahtsin sel kevadel lõpetada, pidin end tõsiselt kokku võtma. Ja õppima nagu hull.

      Uus õhtu. Ta vaatas mind oma suurte vesiste silmadega ja ta ripsmed olid kokku kleepunud nagu märjad suled. See süvendas veel tema niigi lapselikku näoilmet – suured uudishimulikud silmad ja alatasa mossitav suujoon… „Ära mine mu juurest ära!” – „Hea küll.”

      Kuid pärast tema ema juures käimist hakkasid väikesed äpardused mu elus aina sagedamini juhtuma. Võtmekimp ei tulnudki välja, lisaks suutsin paari päeva pärast ära kaotada rahakoti ja dokumendid. Öösiti hakkasin kuulma, kuidas keegi tambib vihaselt uksele ja kui ma vaatama läksin, ei olnud seal kedagi – igatahes sain endale unehäired. Tagatipuks kukkusin õnnetult ülikooli peahoone trepil ja väänasin jala hüppeliigesest välja, nii et pidin veetma kaks nädalat kipsis. Egon lohutas mind, tõi pulgakommi ja lendles edasi järjekordsele kursapeole. Poes avastasin, et mul pole pangaarvel piisavalt raha, kuigi teadsin seda seal olevat. Õppelaenuintressid, nojah! Raamatukogus oli inventuur päeval, kui plaanisin võtta lõputööks vajalikud raamatud. Bussi peale joostes oleksin peaaegu auto alla jäänud, kuid pääsesin vaid ehmatusega. Siis jäin haigeks. Tõusis 39-kraadine palavik, mu keha kattis veider lööve ja ma tundsin end nii kehvasti, et nutsin kodus patja. Mingi osa minust oli halvatud ja vaid fikseeris uskumatul pilgul: midagi toimub ja ma ei tea, kuidas sellest välja astuda.

      Selles veidras unenäolises palavikuseisundis ei pidanud ma enam vastu. Panin riidesse, ise kurnatusest tuikudes, ja kõndisin läbi Tartu maalilise kevade. Palverännakule Dolorese juurde.

      „Ma СКАЧАТЬ