Meestest, lihtsalt. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hea!” vastas ta. „Siis ma hakkan Helinaga suhet arendama ja sina hakkad mu armukeseks.”

      Vaatasin tema kohevat tukka, pruntis suud ja lapselikke vasikasilmi. Oleksin tahtnud naerda ja oma suu tema juustesse suruda. Temas oli mingi relvituks tegev sarm. Teate ju küll neid nõudlikke ja enesekeskseid tüüpe, kes tulevad nagu loomakutsikad ja lükkavad sind oma ninaga, nõudes oma osa, nii et sa tahes tahtmata naerma hakkad ja neile pai teed.

      Aga ma pidin olema tige. Sest see oli veel üks järjekordne kord, kui ma tema pärast kooli minemata jätsin!

      Tundsin end tema seltsis alalõpmata nagu mees. Ta oli nii naiselikult õrn, kaitsetu ja kohmakas. Ja ma tundsin end nagu lapsevanem, seda muidugi ka.

      „Sa pead selle essee homseks ära kirjutama!” kauplesin ma ta kallal. Ise vihast keedes, sest tundsin, kuidas ma oma aega raiskan. Kuidas ma tast liigselt sõltuvusse satun ja lasen tal oma elu üle võtta… Ei, ei, ma ei armastanud teda, ma ei tahtnud temaga suhet! Jah, ma tahtsin edasi minna! Olin ühte ajaloo-osakonna kõige huvitavamat tüüpi tundma õppinud, hea küll, aga nüüd on aeg edasi minna.

      Ausalt öeldes oli ta üle osakonna tuntud oma natsivaimustuse poolest.

      „Hitler oli ohver,” sööstis ta korduvalt mõne vanema tudengiga vaidlusse. „Kas te aru ei saa, et Hitler võttis enda peale selle löögi, et Euroopat päästa! Maailma silmis oli ta mõrtsukas! Aga vähemalt paarisajaks aastaks päästis ta Euroopa juutide tõelise ülevoolu eest!”

      Niisuguste teooriatega esines ta meeleldi seltskonna ees, igasugustel pidudel ja kõrtsiüritustel, kuhu ta peaaegu iga päev sattus, kuigi tegelikult oleks pidanud õppima. Aga ei. Jälle olime sattunud mingisse erakasse kellegi sünnipäevale. Ja jälle olime oma jutuga jõudnud…

      „Kas te olete kunagi mõelnud, mis oleks Euroopast saanud ilma Hitlerita!” Kõigi silmad pöördusid tema ja eriti ta jonnaka tuka poole. Kui mitte enne, siis nüüd märkasid vist küll kõik, kelle nägu ta on…

      Ta heitis oma tukka – mina teadsin, et ta on spetsiaalselt Hitleri tukaheitmist kodus peegli ees harjutanud. „Mis oleks juhtunud?! Kogu Euroopa oleks niimoodi ülerahvastatud nagu Hiina, iga ruutmeetri peal elaks inimene. Ja see inimene oleks tunduvalt tumedanahalisem ja kongusninalisem kui praegu! Kui meile praegune valge Euroopa meeldib, siis – siis peame Hitlerile tänulikud olema.”

      Ta võis juutide ülemvõimust tundide kaupa rääkida.

      Olin tema loogika ees relvitu. Kui ta rääkima hakkas, kaotasid kõik argumendid ja vastuargumendid tähtsuse. Lihtsalt ta suu liikus ja sealt tuli sooja õhku ja ma lootsin, et need hetked jääks kestma igavesena. Imelik. Mitte ükski mees ei enne ega pärast teda pole minus suutnud sellist halvavat hüpnoositunnet tekitada.

      Sama relvitu olin tema liikuva tumeda näo ees. Vahel põrandal vedeledes ja tema vehkivate kätega kuju vaadates hakkas mulle tunduma, et tema ongi Hitler. Ta oli tegelikult ka parasjagu aseksuaalne – kujutan ette, et umbes samamoodi nagu päris Adolf oli – ja selline teema nagu seks lihtsalt ei huvitanud teda eriti. Selle asemel rääkis ta midagi Versailles` rahuleppest või spekuleeris, et mis oleks juhtunud, kui Saksamaa teadlased oleks saanud tummapommi valmis või kui pikalt oleks kestnud sõda ilma Hiroshima ja Nagasakita…

      See üles-alla hüplev jutt erutas mind lõpuks nii, et ma pidin ta käed enda pihku väänama ja teda suudlema hakkama, kuni ta täiesti põrandale enda alla surusin.

      „Sa oled imelik tüdruk,” ütles ta mulle, kui ma lõpuks ta ahistamise lõpetasin. „Miks sa minuga suhet ei taha?”

      Ma hingeldasin ja vaatasin lakke. Isegi sõnu formuleerida ei tahtnud.

      „Kas sa teiste poistega ka nii teed?!”

      Meie suhe oli enamasti nii, et tema rääkis ja mina vaikisin. Mitte ainult Kolmanda Reichi teemadel. Niisamuti ei näinud ma vajadust rääkida sellest, kuidas mul teiste poistega oli olnud. See-eest teadsin ma täpselt, kuidas temal teiste tüdrukutega oli olnud.

      Ilmselgelt polnud ta päris normaalne. Kõik ta naissuhted olid temast vähemalt neli aastat vanemad, nii et meie viieaastane vanusevahe oli tema jaoks täiesti tavaline.

      „Mu kõige esimene armastus oli mu ema sõbranna, viisteist aastat minust vanem,” jutustas ta. „Ta õpetas mulle elu kohta palju… Ka ema ütles, et mul on vedanud, sest esimese armuakti energia jääb sind saatma kogu eluks.”

      Nii et ema siis teadis?! Jah.

      Emaga olid tal kummalised suhted. Vallaline naine, kes oli oma ainsa lapse saanud 42aastaselt. Egoni isa ei tahtnud abielluda ja suri peagi pärast poja surma. Vähemasti nii rääkis mulle Egon ja tundus ise seda uskuvat, nii et ka minul polnud sel ajal mingit põhjust öeldus kahelda.

      „Millega su ema tegeleb?” uurisin ma kunagi meie suhte alguspäevil. (Ahjaa, meil ju ei olnud „suhet”! Ma mõtlen meie tutvuse alguspäevil.)

      „Ema – ta on bioenergeetik. Üks väheseid tugevaid naisbioenergeetikuid. Ta paneb tarokaarte, teeb horoskoope, paneb energiaid paika… Tänu temale ma teangi, et mind ootab ees suur tulevik poliitikuna.” Vaatasin teda. Võlutult. Keskmiselt kord päevas tahtsin ennast näpistada – kas see on ikka päris? – ja nüüd oleks ma tahtnud ennast lausa kaks korda näpistada.

      Egoni maailmavalitsemisejutt ei olnud ju nali. Ta uskus seda 100 protsenti oma õrna hinge tugeva obsessiooniga, mida ema tagant õhutas. Isegi nimi oli emal numeroloogiliste valemite järgi välja arvutatud, et pojale võimalikult palju jõudu, võimu ja toetust anda!

      Elasime mitu kuud sellist kokku-lahku tülli-kokku mustrit, kusjuures teadsin, et ta samal ajal ka oma teise tüdruku Helinaga suhtleb. See ei olnud mulle tähtis. Mina üritasin oma elus eesmärke seada ja üks neist oli ülikool lõpetada, teine oli koguda huvitavaid tüüpe, et kirjutada nende põhjal kunagi romaan või filmistsenaarium. Ja Egon oli minu kõige huvitavam tüüp – just nimelt sellega ma end lohutasin, kui närv jälle must oli või kui mingi kummaline rusuv rahutus mind haaras.

      Kas ma armastasin teda?

      Ta küsis mult seda. Praegu tagasi mõeldes olid need meie kõige romantilisemad hetked. Kuidas ta nuttis, põrandal põlvili, ja küsis, et kas ma armastan. Talle vist tegelikult meeldis see, et ma ei vastanud ja asja naljaks keerata üritasin.

      Aga umbes neljanda kuu lõpuks teatas ta, et on Helina maha jätnud ja tahab mind tutvustada oma emale.

      Oh issake.

      Sain teada veel ühe kummalise omaduse oma mitte-boyfriendi juures. Kui ta ei olnud varem pööranud erilist tähelepanu mu riietusele või juustele, siis enne ema juurde külla minekut tahtis ta mind näha. Et mis ma selga panen.

      „Pane midagi huvitavat,” palus ta. „Ma loodan, et jätame emale hea mulje. Ta tahab, et mul oleks huvitav tüdruk, kes aitaks mu energiatel liikuda.”

      Just nimelt niimoodi. Mitte et kammi oma juuksed ilusasti või pane siivas põlvini seelik või kata oma kõht. Hoopis – huvitavalt?

      Valisin välja oma laia äärega punase seeliku ja Egon kiitis selle heaks. „Punane on julge. Ma arvan, et emale see pigem meeldib. Ja sa kannad punase välja!”

      Ukse avas mustade pikkade juustega naine. Hingeldav ja täidlane. Vanem, kui ma oleks arvata osanud. Ka Egoni käes nähtud piltidel oli ta mõjunud hoopis noorema ja värskemana. Tunnistasime hetkeks teineteist, ma hakkasin sirutama oma kätt, aga olin juba hiljaks СКАЧАТЬ