Meestest, lihtsalt. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis ma juba teadsin. Ma olen meie kursuse klouni armunud. Tol hetkel tegi see mulle isegi veel natuke nalja.

      Järgmine hetk, millest ma teile jutustada tahan, leidis aset umbes kuu aega hiljem. See oli olnud kuu, mille jooksul ma püüdsin vahel ajaviiteks meelde tuletada, mismoodi oli elu olnud enne seda maagilist ja lapselikku ööd. Selle kuu jooksul olime käinud veel mitu korda kaarsillal või öises linnas hulkumas ja alati oli meil samamoodi lõbus. Ma ei julgenud midagi küsida, aga ma alati suudlesin vastu, kui ta end minu poole küünitas. Vahepeal tundus, nagu üritaks Daniel mulle midagi päriselt ütlema hakata, aga lõpuks pööras ta ikkagi kõik naljaks.

      Tundus, et ka ilma tõsise jututa on meie vahel sõlmitud kokkulepe, vastastikune lojaalsus ja mõistmine. Sõnu polnudki vaja. Daniel näitas vaid näpuga veidra kujuga vahtralehele või naljaka mustriga jääkirmele sügisese porilombi peal.

      Sel päeval oli Danieli sünnipäev. Uus pidu.

      Ma ootasin kogu õhtu seda hetke, kuidas me temaga uuesti vikerkaare äärele istuma läheme. Nagu ikka. Aga kuigi ma enda arvates ei pööranud Danielilt hetkekski pilku, pidin ma ometi seda teinud olema. Sest kui ma ühel hetkel end vestlusest kursaõega eemale rebisin, et hakata koos Danieliga vikerkaarele kõndimist planeerima, ei leidnud ma enam tema naeruseid silmi rahva seast.

      „Daniel ja Helena läksid vist koos ära,” ühmas teine kursaõde mu pärimisele vastuseks.

      Daniel oli otsustanud sel korral hoopis Helenaga kaarsillale kõndima minna?! Ei saa öelda, et ma poleks seda üldse aimanud. Helenaga oli Daniel ju ka alati hästi läbi saanud, nagu meie kõigiga…

      Kõmpisin ühika poole. Mitte nuttes. Mitte midagi tundes. Justkui mingi tugev tuimus oli järsku mu peale vajunud. Alles järgmisel hommikul hakkasin ma jälle tundma ja teadsin, mida ma tahan. Minu miinimumprogramm: ma tahtsin ühte ööd. Ja ausat ööd. Kas või ausat tundi selles öös. Et ma koguks lõpuks julguse kokku ja ütleks talle, kui väga mulle tema mantlihõlmade vahel tuulevarjus meeldib olla. Isegi kui ta on endiselt „Meie Dannu”, või nüüd hoopis „Helena Dannu”, mitte minu oma.

      Loengutes teda sel päeval ei olnud. Kohtusime alles järgmisel õhtul, kui kuulsin ühiste sõprade käest, et „Riia mäel on väike istumine”, kellegi pooltuttava soolaleivapidu, ja läksin kohale, lootuses Danielit näha.

      Seal ta oligi, laialt naeratamas, täpselt selline, nagu varem. Kas nad olid Helenaga vikerkaarel ära käinud? Kas neil oli sama lõbus olnud, nagu meil kahel?! Pöörasin ringi. Ei, täna ma oma ausat ööd ei taha, kui üldse kunagi seda vaja on.

      Kui võõras koridoris jakki selga tõmbasin, kuulsin selja taga tuttavat häält. „Noh, kas läheme?”

      „Miks sa oma Helenaga ei lähe?!”

      Ma pole vist kunagi näinud Danieli nii kohkununa. „Sest ma tahtsin sinuga minna,” ütles ta siis surmtõsiselt ja pöördus tagasi toa poole minema.

      Sel üürikesel hetkel nägin vist esimest korda, et selles poisis peitub päris kindlasti midagi rohkemat kui lihtsalt see narr, kellena ta paistis. Ja ehk ka meis kahes peitub midagi rohkemat kui vaid minu õnnetu armumine.

      Hüppasin talle järgi ja haarasin käest. „Eee, no lähme, kui vikerkaar ootab!”

      Ja sedasi ma saingi oma esimese ja viimase öö. Hoolimata Helenast või… Äkki just tänu Helenale?

      Meie kaarsillal istumine jäi seekord lühikeseks – varasügisest oli saanud näpistavalt külm hilissügis. Kui alla ronisime, esitasin oma tavalise küsimuse: „Sina alusta, kuhu pöörata?”

      „Supilinna poole.”

      Minust käis jõnksatus läbi. Kas tõesti…?

      Mul olid jalas pikad saapad. Ta palus, et ma need jalga jätaks, kui ta mind oma nagisevasse diivanvoodisse tõstis.

      Ma olin seda teadnud. Selle naljaka päikesepoisi all oli mees. Ta pani mind põlema ja just siis, kui ma tundsin, et enam ei suuda, vallandus see kõik… Mees. Mul ei olnud mitte kunagi varem nii hea olnud.

      Hiljem paitasin ta juukseid enda vastas ja katsusin voodis endale magamiseks asendit leida. Kollakad võidunud linad ja minul ikka veel saapad jalas, sukkpüksid katki kistud.

      Järsku tuli mul kange pissihäda.

      Ma arvan, et sel hetkel läkski kõik nihu. Oleks ma Dannu üles ajanud, või oleks ma välja mõelnud, kuidas see Supilinna sada aastat vana riiv töötab, et toast välja koridori kemmergusse saada…

      Võib-olla oleksin ma praegu Dannuga õnnelikus abielus, ah?

      Aga mul ei õnnestunud teda üles ajada, ta vaid norskas mu katsete peale ja virutas läbi une käega. Ilmselgelt oli meie Dannu üks neid tegelasi, keda ei saa sügavast unest äratada.

      Olukord muutus üha kriitilisemaks. Kolkisin jalaga vana ust, mis koridori pidi viima, ise pisaraid neelates. Hüplesin tagasi kööki ja nägin nurgas mingit lappi. Põrandapesulapp? Kükitasin selle kohale ja tühjendasin põie.

      Kükitasin natuke aega veel. Mida ma nüüd peaks tegema?

      Toppisin märja lapi prügikasti, mis seal lähedal ootas.

      Kobisin tagasi diivanile, pigistasin end sinna kitsale ruumile mehe ja seina vahele, vaatasin teda.

      Ja tundsin, et kogu romantika on läinud. Isegi, kui tema seda pissihaisu ei märka, mina ju tean.

      Nii lõppeski minu armumine.

      EGON

      Minu lapsmees… ja tema ema

      Egon oli kõige lapsikum mees, keda ma eales näinud olin.

      Kui me tookord pärast loengut juttu ajama jäime, ajas ta nina kirtsu ja silmad kissi, nii et ma teda vaadates naerma hakkasin. Tegelikult ei üritanudki ta nalja teha.

      „Kas sa oled ajaloo-osakonnast?” küsis ta. „Kas sa tahad minuga kohvi jooma tulla?”

      Ja kissitas jälle silmi. Siis sain aru, et ta on tugevalt lühinägelik. Läksid mõned nädalad, enne kui talt selle kohta küsisin. Ja sain ka teada, et ta on tugevalt edev. „Ma näen ilusam välja ilma prillideta,” teatas ta. „Aga läätsesid ma ei taha! Endale näppu silma panna, huh!”

      Ahjaa, konnasid, hiiri ja ämblikke kartis ta ka, ning väga veendunult, ilma valehäbita. Sellised mehed on siis tõepoolest olemas? Kui teda tasapisi tundma õppisin, ootas mind üllatusi igal sammul.

      Samamoodi üllatas mind tol esimesel korral see, kuidas ta mind nii vanamoodsa-ultramoodsa otsekohesusega kohvikusse kutsus, ja siis eeldas, et ma ise oma kohvi eest maksaksin.

      Ma ei teadnud siis veel, kui kalliks mulle see kohv ja kõik järgnev maksma läheb.

      „Ma ei taha suhet,” ütlesin ma. Tegelikult vist karjusin. See oli kaks kuud hiljem. Varasel pärastlõunal, pärast pudelit veini.

      Ta elas katusekorteris ühes toas, kust paistis ülikooli peahoone katusesiil. Tookord jätsime loengusse minemata, sest kui ma hommikul ta ukse taga kella lasksin, tõmbas ta mu tuppa, et oma uut ideed arutada. See puudutas Kolmanda Reichi järgset Saksamaad ja see lõppes voodis. Ammu pesemata linade vahel.

      Loengusse me ei läinud, aga СКАЧАТЬ