Meestest, lihtsalt. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ingole, et too oma tüdruk meile näha, ta ütles, et oodake…”

      Järsku ei saanud ma enam millestki aru.

      Oodake, ütles ta?

      Meil ei olnud ju temaga mitte midagi, peaaegu mitte midagi. Aga kindlasti oli ta oma vanematele just minust rääkinud, sest teisi keskkoolis enam-vähem regulaarselt kohal käivaid tüdrukuid meil kambas ei olnud.

      Bingo, aga mida sa ootasid?!

      Kui ma seal selili maas hiljem nädalaid leinasin, muutus mu elu.

      See, mida Bingo ema mulle oli öelnud… Oma mõttes hakkasin ma mängima mängu, justkui ma oleksin nüüd päriselt Bingoga, ja et ma oleksingi see „korralik naisterahvas”, kes ta tagasi maailma toob.

      Ma lõpetasin keskkooli. Ja läksin ülikooli. Ma ei läinud enam mitte kunagi sinna kuuri tagasi, sest Bingo oli nagunii minuga. Tema hakkas ka ülikoolis käima, raamatuid neelas ta ikka sama ahnelt, ja lõpetas kiitusega. Vahel meenutasime koos oma raju kuuriaega ja naersime…

      DANIEL

      Üks nihu läinud öö

      See oli meie osakonna suurim jooming.

      Jõime viina ja peale viina mahlaga: see tundus nii lahja, et pidasime seda morsiks.

      Indrek astus kaks korda läbi klaasist ukse: sellel uksel oli kaks poolt ja ta astus need mõlemad katki. Tõnis läks sõitma õppejõu jalgrattaga, mis oli lukus: tähendab, kodaraid palju alles ei jäänud. Suur osa osakonnast läks edasi Tarmo poole, kus algas stiilipidu „Buss tipptunnil”, nagu nad seda nimetasid: kui kööktuppa pidi ära mahtuma mitukümmend inimest ja osa neist lõbutses näiteks tühjas vannis istudes, nagu silgud pütis. Osa poisse läks sealt vastu hommikut edasi, magama bussijaama kivipõrandale. Seal olevat nad muuhulgas ka kodustanud ühe koera ja üritanud teda Tartu-Tallinn bussi altkäemaksuga sisse kaubelda.

      Vaat sellel peol ma temasse armusingi. Sel hetkel, kui teised koera taltsutasid või vannis viina jõid, istusin mina tema käte vahel kaarsilla kohal ja suudlesin.

      Ma ei tea, kas tähti kukkus, ja ma ei soovinud midagi. Kui me kahekesi sinna üles ronisime, oli taevas täiskuu, aga tasapisi muutus öö siniseks ja siis saabus karge sügisene hommik… Kuni me seal jalgu kõlgutades istusime, itsitades suudlesime ja absurdimaigulist dialoogi arendasime.

      „Kelleks sa tahad saada?”

      „Meestetaltsutajaks. Aga sina?”

      „…Unenäopüüdjaks.”

      „Äh, sina võitsid!”

      Siis tõmbus Daniel must eemale ja ütles tõsise näoga: „Ma olen tegelikult laevakokk. Ja homme pean ma minema mere peale tagasi. Tead küll, see on selline töö, et kaks nädalat oled merel ja siis kaks nädalat maal…”

      „Ah, ära aja jama,” hakkasin naerma. Daniel jäi tõsiseks: „Tahad, ma tõestan seda sulle?” Noogutasin innukalt. „Tõesta!”

      Ta pistis käe kotti ja võttis välja… alumiiniumist kulbi. Sellise, millega lasteaia kokatädid taldrikusse hautatud juurvilju tõstsid. Ilmselt oli ta selle peolt morsipangest kaasa virutanud. Jõllitasin seda lömmis kulpi mõne hetke ja hakkasime mõlemad ohjeldamatult naerma…

      Kui me kahekesi sinna üles ronisime, oli pime, aga tasapisi muutus öö siniseks ja saabus karge sügisene hommik. Kui meie all hakkasid tudengid ja turutädid kõndima, ronisime alla. Selleks on vaja teise kätt hoida, et hüpata. Ja nii see käsi sinna jäi, kui me kõndisime.

      „Kuhu?”

      „Ma ei tea… Vasakule… Sina ütle järgmisena!”

      Ja siis me kõndisime, vahepeal seosetut juttu ajades ja itsitades. Läbi hommiku lõunasse.

      Danielisse ju ei armuta, teadsin ma. Dannu oli meie kõigi ühine omand! See, kellele andestati kõik, sest tema oli meie, kõigi kursaõdede talisman, poeg, vend, kutsikas, narr ja südamesõbranna.

      „Teate, ma vaatasin oma peldikust alla ja seal olid ussid!” kirjeldas ta oma Supilinna elamist. Me naersime.

      „Kes saaks anda mulle paljundamiseks Luige loengute konspekte?” Me andsime.

      „Kes tuleb tantsima?!” Me kõik hüppasime püsti. See, kuidas ta ennast väristas ja kõigutas… Temas oli vist neegriverd. Milline rütmitaju. Milline huumorimeel.

      Tegelikult, äkki ma valetan. Äkki teised kursaõed polnud Danielist kunagi sellisel arvamusel, nagu mina siin teile kirjeldan.

      Äkki peaks see lugu kõlama ikkagi nii, et kõige esimesel korral, kui ma teda nägin…

      Jah, sel kõige esimesel korral, poolteist aastat varem, kui me veel keskkoolilapsed olime. Ta seisis ülikooli kevadiste lahtiste uste päevade aegu peahoone ees ja naeris, suure suuga, pead tagasi kallutades. Ümberringi seisis palju rahvast, aga meie pilgud temaga kohtusid.

      „Ma nägin sind enne seal sees,” tuli ta minu juurde naeratades.

      „Ma nägin sind ka.”

      Ja niimoodi, lihtsalt, hakkasime suhtlema. Tuli välja, et plaanisime paberid anda samale erialale. Juba sel esimesel pärastlõunal oli Daniel mingil võluväel enda ümber kogunud kamba abituriente, kes kõik lootsid sügisel ülikoolis jätkata. Kui nüüd tagasi mõelda, siis oli just see järgnev üritus mu esimene „päris ülikooli kogemus” – midagi hilisemate kursusepidude laadset. Istusime kõigi nende võõraste noortega pargis, trotsides kevadiselt märga mätast, jõime õlut. Daniel algatas mitu seltskonnamängu… Kogu see aeg hoidsin end tema kõrvale, sest just seal paistis olevat kõige soojem ja lõbusam. Ning millegipärast ei kahelnud ma hetkekski, et ma näengi teda suvel ja sügisel jälle.

      Mul oli õigus. Sattusime ühele kursusele ja jätkasime just selle koha pealt, kus olime kevadel pooleli jäänud – lõbutsedes Pirogovi pargi nõlvadel. Aga siis juba tudengitena. Meie esimesest päevast alguse saanud kummaline ühtehoidmine jätkus. Nautisin tema seltskonda, nagu paljud teised kursakaaslased – kõik tahtsid osa saada tema naljadest ja etendustest, mida ta ei väsinud andmast. Kuid mitte kordagi ei tulnud mulle pähe, et meist võiks saada rohkem kui need, kes me olime. Muretud rebasekutsikad, just sellistena me läbi esimese aasta end naersime. Ning jõudiski kätte uus sügis ja uus pidu, see ajalooline jooming, kus viinale joodi peale viina morsiga. Kus me tantsisime koos ja lahkusime koos teistega, kui mind tänaval järsku see hullus tabas.

      „Dannu, kas sa tuled minuga?! Lähme vikerkaare peale kõndima!”

      „Iga kell!” vastas ta samasuguse lapsiku sosinaga.

      Ja nii algas meie mäng, see viinakokteili täis ajude mäng läbi öö, hommiku ja lõuna…

      Kunagi uue päeva varasel õhtutunnil ei tundunud see enam naljakas. Me olime vahepeal lonkinud igal pool mööda ülikoolilinna, söömas käinud… Pissimas käinud… Kohvi joomas käinud… Jõekaldal istunud… Mitte ühtegi tuttavat kohanud, sest suund oli vale… Jõudnud tänavatele ja linnaosadesse, mille olemasolust meil aimugi polnud…

      Tõsist juttu me rääkinud ei olnud. Ma muidugi teadsin, et ma ei ole ikka tema saja absurdikihi sisse näinud. Aga ega tema ka minu sisse polnud näinud. See oli lihtsalt mäng olnud.

      „Ma СКАЧАТЬ