Meestest, lihtsalt. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa tahad elada kogu aeg nii, justkui homset ei olekski olemas? Ja miks sa kogu aeg tüli kiskuda tahad?

      Minagi õppisin tema käest ära julma tülitsemise, mida hiljem kahjuks teistegi meeste peal kasutada oskasin. See on omamoodi anne, teisele inimesele niimoodi haiget teha, et ta peaaegu nutab su käes.

      Sest jah, olime liiga uhked, et tunnistada – mul on su vastu tunded. Siis me testisime teineteist veidrate vahenditega. Ta kõndis minema teise tüdrukuga, minu poole piiludes. Või ma istusin tema läheduses, hoidudes teda vaatamast. Ja vastupidi… Meie mängud lõppesid solvumise, tüli ja suudlemisega. Kuni ma jälle kuulsin või nägin teda kellegi teisega ja mäng hakkas otsast peale. Ta oli populaarne poiss. „Paha kuti” roll on ju alati tütarlapsi võlunud, eriti kui see niisuguse säravalt ilusa mehe poolt on mängitud.

      Küllap oligi just see, mis mind tema poole tõmbas. See võim, see tumedus ja see… kättesaamatus. Bingo jäi alati mingil määral reserveerituks. Häid sõnu jätkus tal vaid jaopärast.

      „Plika, sa näed hea välja,” ütles ta mulle ükskord, kui olin soengut muutnud. Ja lisas seejärel: „Aga see meik ei sobi sulle kohe üldse mitte. Teeb su vanaks ja koledaks, aga sa peaksid olema noor!”

      Ma ei teadnud, kas olla meelitatud või haavunud.

      „Jah, aga Reginale sa küll midagi ei ütle, kui tema end liiga tugevalt värvib,” torkasin vastu. „Mis teil üldse on, mingi armastus või?”

      „Ei ole meil mingit armastust. Ja see pole üldsegi sinu asi. Sa ei ole mu naine ega midagi. Sa oled lihtsalt… plika.”

      Ma olin lihtsalt plika. Aga lihtsalt plikat ei vaadata sellise pilguga, nagu ta mind vahepeal vaatas. Küllap see oli 17-aastase naise intuitsioon: ma teadsin, et ta hoolib minust, isegi kui ta seda välja ei näita või sõnagi ei ütle. Bingo oli uhke, aga ta ei olnud minu suhtes ükskõikne, seda ma teadsin. Isegi, kui ta üritas jätta muljet, et need meie õrnushetked, need vahel tänavanurkadel või ta madratsil ette tulevad suudlused ei ole muud kui lihtsalt mäng, mis tema paha poisi imago juurde peab kuuluma.

      Ma mäletan, kuidas jalutasime mööda raudteid. Mulle on alati meeldinud ronge vaadata, aga väga väheste inimestega olen ma tahtnud seda koos teha. Selles, kuidas rongid tulevad ja lõpmatusse sõidavad, kogu maapinna su ümber vibreerima panevad… Selles tohutus tundes on enamasti parem olla üksinda.

      Me istusime surnuaiatagusel perroonil ja aeg-ajalt sõitsid meist mürisedes mööda suured kaubarongid, „St Peterburg” kirillitsas vagunitele kirjutatud.

      „Tead, sa oled tegelikult tubli plika,” ütles Bingo mulle. Me olime pikalt vaikinud ja ta oli oma käe mulle üle õla pannud.

      „Kas tõesti? Miks ma siis kuidagi omaette hakkama ei saa, vaid ikka teie juurde sinna kuurilobudikku tagasi tulen?” küsisin vastu. Bingo naeratas.

      „Sest meie oleme su perekond. Fämili, famiilija,” ütles ta veendunult.

      „Ja kes sina oled? Minu vend?” pärisin nokkivalt.

      „Ei, sinu vend ei taha ma küll olla,” vastas Bingo mõtlikult ja süütas suitsu.

      Ma jätsin selle nii. Olin lihtsalt rõõmus, et ta ei taha mu vend olla. See tähendas, et äkki ta tahab olla midagi rohkemat.

      Olime jälle pikalt vait ja kuulasime rongide mürinat.

      „Tead, kui ma eeluurimises istusin…” alustas ta. Ahjaa, Bingo oli muidugi istunud eeluurimisvanglas. Korduvalt. Küll kakluste, küll varastamise pärast. Ei midagi tõsist, tema jaoks. Selline oligi tema elu ju.

      „…Ma sattusin seal nägema ühte oma vana tuttavat. Oli üks tüüp, kellega kunagi rohkem suhtlesin; ja nüüd sattusime siis eeluurimisel jälle kokku. Ma olin temaga tookord kaasas, kui ta läks ühe tuttava naisterahva juurde… Kuule, oot, sa ju tead küll teda. Pets, siuke lühike tüüp, lõbus sell oli muidu?”

      Ma noogutasin, muidugi teadsin ma Petsi, nii, nagu selles famiilijas kõik kõigi tuttavaid teadsid… Väga põgusalt siiski, nii põgusalt, et minu kõrvu polnud ulatunud isegi kuuldused ta kinnikukkumisest.

      „…Ühesõnaga, läksime selle tuttava naisterahva juurde, sinna olid mingid vandid kohale vajunud. Ja Petsile jäid nad ette. Ta isegi ei vihastunud väliselt. Lihtsalt tõusis, võttis noa ja lõi selle selja tagant ühele tüübile õlga. Otse läbi südamearteri. See oleks võinud olla ükskõik kes. Ma oleks võinud ise seal toolis istuda. Ja ta lihtsalt lõi teda noaga. Tappis selle suvalise vandi. Lihtsalt.”

      Bingo oli mõtlik, kiskus suitsu ja tagus varvastega kivisid.

      „Ma küsisin talt, mis tunne oli. Pets vaatas mulle otsa ja vastas: „Nagu oleks noa sulavõisse löönud.” Kujutad ette. Nagu sulavõisse…”

      Uskumatu, et inimest on nii kerge tappa, mõtlesin. Ja selle üle isegi mitte pikalt mõelda. Nagu sulavõi.

      „Kas sina oled tapnud?” sosistasin ma, just nagu iseendale.

      „Ei.” Bingo vastus oli kindel ja järsk. Natukese aja pärast lisas ta: „Aga kõige hullem on see, et ma saan sellest aru, kui Pets mulle kirjeldab, mis tunne see on. Sul lihtsalt sõidab katus ära ja sa lööd.”

      Me olime vait. Perroon vappus ja värises, rööpad pinguldusid ja sirisesid vagunite raskuse all. Ta võttis mu ümbert tugevamalt kinni ja ütles: „Lähme tagasi, plika.”

      See oli harva, kui me saime olla niiviisi, vaikselt, omaette, rahulikult. Enamasti oli meie ümber palju rahvast, ja palju pinget. Bingot kardeti, neid tänavaid kardeti, kus me olime.

      „Tead, ma ei julge kellelegi rääkida, kellega ma läbi käisin,” pihtis mulle hiljuti mu tolleaegne sõbratar Kerli. Ka tema on praeguseks sealt põhjakihtidest – või kuidas neid kutsuda? – tagasi, ja elab tavalist elu – või kuidas seda kutsuda? Seda elu, kus sa nendesse linnaosadesse lihtsalt ei lähe, ja kusagil hilisõhtuses kesklinnas vahel kampasid nähes kiirendad igaks juhuks sammu. Ainult võib-olla käib sul üks väikene nostalgiline virvendus korraks seest läbi. Sa tead. Sa oled kogenud, mis tunne sealt kambast väljapoole on vaadata.

      „Minevikku ei saa muuta,” ütlesin ma tookord Kerlile vastuseks klišee ja mõtlesin pikalt veel hiljem. Jah, seda ei saa muuta, aga piinlikkust saab ikka tunda. Ma häbenen pigem iseennast.

      Et ma lasin enda süütusel niimoodi ära minna, nii palju kui mul seda veel alles oli. Ja 17-aastaselt oli mul seda veel palju.

      Üks Bingo aktiivsuse vorme oli tema maniakaalne kasiinosõltuvus. Kõik selle vähese, mis ta teenis või varastas, mängis ta maha. Sealsamas kuurilobudiku juures üle tee asus üks pisike kasiino, kükitamas pleekinud puitmajade vahel. See polnud glamuurne mängupõrgu, mida näidatakse telekas – kaunid naised, napid kostüümid, värvilised kokteilid ja muretu elupõletamine. Ei, see oli selline kasiino, kus alati haises ja öösel võis aknast näha, kuidas tumedasse riietatud kühmus kujud pokkerimasinasse raha topivad. Vaikides, häbenedes.

      Ma teadsin, et kui seisan vastasmaja trepil ja tõusen kikivarvule, siis ma näen, kas Bingo on jälle kasiinosse läinud. Sest ta mängis alati ühe ja sama masina taga. Vahepeal ma küünitasin vaatama ja nägingi ta kuklakumerust ja tuttavat hallikat jopekraed. Siis ma ootasin õues trepil senikaua, kui kõik oli maha mängitud ja ta tänavale astus.

      „Jälle mängisid?!” ründasin teda ühel sellisel korral vihaselt.

      „Mis СКАЧАТЬ