Minu Horvaatia. Sigrid Suu-Peica

Чтение книги онлайн.

      Kell kuus piiksub telefoni äratuskell. Päike pole veel tõusnud, kuid vaatlusaknast näen, et läheb juba valgemaks. Käin tualetis − see tähendab, et lähen majast vaid mõne meetri kaugusele ja kükitan põõsa alla. Davor toonitas eelmisel päeval, et mingil juhul ei tohi kaugemale minna, muidu kotkad näevad liikumist ega tulegi sööma.

      Teen gaasipõletil kohvi ja sätin end tekkide sisse mässitult akna alla postile. Binokkel ja pikksilm on laual, vaatlusleht valmis seatud. Õhk on külm, jääkirme tekib kuumale kohvile üsna kiiresti. Kuna nüüd ei tohi enam lihamägede vahele jalutama minna, saan maastikku imetleda läbi binokli.

      Vaatan taas kummalist vaatepilti: päikesepaistes lamab musta-valgekirju lehm, maharaiutud pea kõrval, sealsamas kõrguvad hunnikud lehmasabade, soolikate ja muude jäänustega.

      „Kell 6.12, kaheksa ronka tuleb sööma,” on minu esimene sissekanne vaatluslehele.

      „6.14, veel neli ronka ja seitse hakki tuleb sööma,” ja „6.20, veel kaksteist ronka lisaks, hakid lendavad ära, kaks hõbekajakat saabuvad,” − teen selles laadis märkmeid ja minu jaoks on see vaatlus väga põnev.

      Kuna olen olnud ornitoloogiahuviline lapseeast alates, ei valmista hõbekajaka äratundmine mulle probleeme. Eestis õppisin aastate jooksul tundma just merelinde. Kuid teise kliima, maastiku ja mere soolasusega Horvaatias elavad hoopis teist liiki merelinnud.

      Teen vaatlusi edasi ega usu äkki oma silmi – lihamäele kõnnib kollane kass! Lähim asustus on umbes viie kilomeetri kaugusel allamäge, aga kass tuleb siia, et hakata koos ronkadega soolikaid järama.

      Kell seitse ajab äratuskell unise Davori üles.

      „Hommikust, tee mulle kohvi!” on tema esimesed sõnad, seejärel: „Kas kotkaid on näha?”

      „Veel ei ole, aga rongad ja hakid on kohal ja kollane kass käis ka. Kohv on aga muuseas juba valmis.”

      Ka Davor seab end koos kohvitassi ja suitsuga vaatluspostile, juuksed ülespoole turritamas, seljas väljaveninud kampsun ja jalas kulunud velvetpüksid nagu igal teiselgi päeval.

      „7.45, kaeluskotkas lendab üle söögiplatsi lõunast põhja suunas,” on minu esimene märge kotkaste kohta.

      „Vaata, Davor, mis lind see on?” hõikan poole tunni pärast, nähes maandumas vägevat kotkast, kes aga kindlasti pole kaeluskotkas.

      „Oo, see on ju kaljukotkas! Näen teda siin esimest korda, neid elab saarel vaid üks või kaks paari!” hüüatab Davor, silmis ja hääles tõeline elevus. Meil õnnestub pool tundi jälgida selle harulduse tegutsemist lihamäel.

      Vaatame ka hiireviud, kes pool päeva hiilib ümber söögikoha, istub kord kümme, kord nelikümmend minutit puu otsas ja jälgib ümbrust, et siis ära lennata ja peagi uuesti teise kohta maanduda. Imestan, milline kannatlikkus on sel linnul − tal kulub pool päeva, et leida einestamiseks sobiv hetk.

      Edaspidi lendab kaeluskotkaid üha uuesti üle meie, küll idast läände ja põhjast lõunasse, aga nad ei maandu. Tunnid mööduvad. Mütsid ninale tõmmatud, tekid ümber, üks kohvitass teise järel sisse kummutatud, vaatleme erinevaid „restorani” saabuvaid linde. Vahepeal vaikime tunni või paar, siis räägime mõne tobeda nalja.

      Kuni lõpuks… „Vaata-vaata, tulevad!” hüüan sosistades. Tõepoolest, kaks võimast kaeluskotkast maanduvad väikeste vahedega lihamäe lähedale kivide otsa, ise pingsalt ümbrust jälgides. Binokkel ninal, näen, et esimene on täiskasvanud lind, kel on valgetest sulgedest krae, teine on noorlind, kelle krae on helepruun − seda tean Eko-keskuse näituselt.

      Vanem lind maandub lehmakerele, mis on „restoranis” pakutavast kõige värskem, paneb oma pea läbi ronkade tehtud augu ja hakkab liha rebima. Vaadates noorlinnu poole, näib ta ütlevat: „Sina oota, kuni mina oma kõhu täis söön!” Noorlind ootabki kannatlikult, kuna hierarhia on neil kindlalt paigas.

      Kaeluskotkad suruvad oma usjalt pika pea korjuse kõige sügavamatesse soppidesse, et sealt mõnuga liha tirida. Peasuled on neil pehmed just seepärast, et pead tagasi tõmmates suled tagurpidi ei läheks. Vägev on näha niisugust võimast lindu looduses toitumas! Nagu National Geographicu dokumentaalfilmis, mõtlen omaette. Esimesel päeval näen kahte kotkast, kuid parimatel vaatluspäevadel võib linde olla isegi paarikümne ligi.

      Kaeluskotkad võivad tundide viisi toitu otsides õhus tiirelda. Nägemine on neil ülihea, lausa teleskoopiliste võimetega – kotkasilmad! Kui üks laskub alla, levib telefonimänguna info kõigile, et midagi on leitud, ja nii on minutitega kohal veel terve hulk kotkaid. Nad lendavad toitu otsides üksteisest küll kaugel, kuid siiski nägemisulatuses.

      Vaatluse ajal pistan nina raamatusse, kus on kirjas, et Cres on üks Aadria mere mitmekesisema loodusega saari. Cresil elab 10 liiki madusid, 11 liiki sisalikke, kuut liiki konni, kaht liiki kilpkonni, 87 liiki liblikaid, 31 liiki kiile. Lisaks leidub meres 95 liiki kalu, 60 liiki krabisid ja üks delfiiniliik − silmikdelfiin. Cresil on kohatud 215 linnuliiki, kellest sadakond siin ka pesitseb. Saar on tõesti loodusesõpradele justkui loodud. Ma olen väga õiges kohas!

      Ühel hetkel, kui vaatlusplats on lõunapausiks justkui uinunud – kõik linnud on vist piisavalt söönud –, võtab Davor seina äärest kaks reha: „Võta, nüüd läheme riisuma!”

      Mõtlen küll imestades, mida me siin kivisel pinnal riisume, aga siirdume hoopis lihamägedele. Selgub, et riisume raipehunnikuid laiali, et kotkad saaksid liha paremini kätte. Vänge hais matab hinge ja vaatepilt tuhandete vakladega lihast pole just kõige kaunim. Kummaline aga, et see lõhn mõjub koos nähtuga nii naturalistlikult, et ei aja seest keeramagi. Paiga omapära teeb selle töö palju erilisemaks, kui oleks tavaline riisumine. Lihamäed ja lambajalad näivad kaunis päikesesäras veelgi kummalisemad. Kõige selle haisva ja roiskuva liha taustal avaneb imeilus vaade merele, kaugetele mägedele ja kõrvalsaartele. All paistavad mitmekümned tuhanded oliivipuud ning risti-rästi nende vahel paiknevad kiviaiad, mis näevad välja kui looklevad ornamendid.

      Hiljem vaatlusmajja tagasi jõudes sahistab Davor midagi kotis: „Mul on head sigarillod kaasas, kas tahad?”

      „Oo, miks mitte!”

      Kuigi ma muidu ei suitseta, tunduvad sigarillod sellesse õhustikku ideaalselt sobivat. Aeg veereb, jälgime binoklitega linde, tõmbame sigarillosid ning mina teen muudkui märkmeid. Davor on suitsu teinud juba ärkamisest alates, kohe hommikukohvi kõrvale. Edaspidi panen tähele, et Horvaatias on üldse väga palju suitsetajaid. Kohv ja suits näivad olevat omavahel lausa rituaalses seoses.

      „Vaata, see lehm tõuseb kohe püsti,” ütlen äkki. Aga tõesti, kui tundide viisi vaadata liikumatut lehmakeret liikuvate lindude keskel, pole ime, et see lehm tundub kohe minema kõndivat.

      NAHKHIIR JÕULUKINGIKS

СКАЧАТЬ