Minu Horvaatia. Sigrid Suu-Peica
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Horvaatia - Sigrid Suu-Peica страница 8
Название: Minu Horvaatia
Автор: Sigrid Suu-Peica
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949479061
isbn:
Kuulan, kuidas Davor ja politseinik pikalt seletavad ja kuigi ma nende jutust eriti ei mõika, muudavad mind ärevaks tädi peavangutused. Aiman halba.
„Ta ütleb, et vabatahtlikule ei saa anda elamisluba,” tõlgib Davor mulle veerandtunnise jutu üheks lauseks.
„Ah, ära jama!” muigan ja arvan, et ta teeb mulle lolli nalja.
„Tõsiselt! See ametnik ütleb, et Horvaatia seaduste järgi antakse elamisluba kas töö tõttu või koolis õppimise korral. Aga see sinu vabatahtlikuprojekt ei mahu seadustes mitte millegi alla.”
„Misasja? Ma uurisin ju Horvaatia saatkonnast Helsingist kõik järele, öeldi, et pole probleemi!”
Davor tõlgib minu jutu politseinikule, kuid selgub, et järelikult on saatkonnatöötajad valesti informeeritud.
Olen pehmelt öeldes hämmingus: „No mis siis nüüd saab? Kas pean oma projekti nende tobedate paberite pärast pooleli jätma?!”
„Ma ei tea, mis saab,” ütleb Davor tuima näoga. „Kui ikka ei saa, siis pead vist tõesti pärast kolme kuud ära minema.”
Ta helistab meie bossile ja selgitab olukorda. Ante arvab, et üks variant oleks mind tööle vormistada, kuid see oleks organisatsioonile liiga kulukas. Või teine variant, et olen illegaalselt riigis, kuid kui politsei saab teada, siis on jama nii mul kui ka Eko-keskusel.
Järgmisena siirdume Horvaatia haigekassasse, kus selgub, et ka minu kindlustuspaberiga pole siin riigis midagi teha. Tagasiteel Belisse istun autos ääretult nördinuna. Ragistan ajusid, püüdes välja mõelda võimalusi Horvaatiasse jäämiseks. Vaatan uduse pilguga möödavilksatavaid kiviaedu ja karvaseid lambaid, kuid mu mõtted hõljuvad kusagil mujal.
Eko-keskuses ootab mind lohutada üritav Ante: „Mulle tuli meelde üks vabatahtlik USAst, kes oli Horvaatias üle kolme kuu. Tema ei läinudki elamisluba taotlema, vaid tegi nii, et käis aeg-ajalt üle piiri. Iga kord sai templi passi, mis näitas, et ta oli riigist väljas.”
„Kas ta oli siin siis illegaalselt?” küsin väsinult ja lootusetuna.
„Nojah, aga tal polnud ka muud varianti, ei tööd ega kooli,” tunnistab Ante tõsiasja. „Käis aeg-ajalt Itaalias ja kogus templeid. Juhul, kui politsei oleks passi küsinud, olnuks sealt raske välja lugeda, kui kaua ta täpselt Horvaatias on viibinud. Templeid oli tal tõesti palju.”
Mõtlen öö otsa. Ma ju nii väga tahan siin veel olla! Hommikuks on otsus kindel: pärast seda, kui seaduslikud kolm kuud on täis saanud, võtan riski olla Horvaatias illegaalselt. Otsustan hakata käima riigist väljas ja niimoodi templeid koguda. Kes ei riski, see šampust ei joo!
KAELUSKOTKASTE RESTORANIS
Täna õhtul läheme Davoriga restorani. Kõlab hästi – kuid selles restoranis, kuhu me sammud seame, ei levi hõrgu toidu isuäratavad aroomid. Meid ees ootavas söögikohas on hingemattev raipelehk ja vaglahunnikud.
On pime detsembrikuu õhtu, kui mina pakin asju, et minna „kaeluskotkaste restorani”, kõrvus kõlamas Davori arvukad käsklused: „Tee sina võileivad! Pane binoklid kotti! Võta kohv ja suhkur kaasa! Ära unusta lindude välimäärajat!”
Tema kohati ülemuslik suhtluslaad on juba teada. Kui üritan küsida, miks mina pean kõike tegema, vastab tema külmalt: „Sina oled vabatahtlik ja see on sinu töö.” No mis ma ikka kostan tähtsale Zagrebist − ikkagi pealinnast − pärit bioloogiatudengile? Pealegi olen vaatlusmajja mineku üle elevil.
Nagu enne Cresile tulekut organisatsiooni kodulehelt saare taevakaare kaunistajate kohta teada sain, kuulub kaeluskotkas raisakotkaste hulka, keda iseloomustab see, et nad ei pea jahti, vaid söövad surnud loomi. Maailmas on 22 liiki raisakotkaid, kaeluskotkaid leidub kolmel kontinendil − Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Euroopa kõige suurem asurkond elab Hispaanias, kus see kotkas on kohati veel tavaline linnuliik. Eestis on kaeluskotkas üliharuldane eksikülaline, keda on nähtud-leitud ainult viiel korral.
Veame pakitud varustuse meie vanasse, alati natuke haisvasse Nivasse. Autosse istudes ulatab Davor mulle tuhatoosi: „Mine vala tühjaks!”
No mida veel? See, et me parimad sõbrad pole, on niigi selge, aga et ma tema konisid pean puutuma − no ei! Katsun protestida: „Ole normaalne, seda ma küll ei tee.”
„Aga sa oled ju vabatahtlik!” irvitab ta mulle näkku.
„Vabatahtlik pole konide koristaja,” ühman vastu, endal pulss kiirelt tagumas. Ise imestan: meil on ju ühine huvi looduse vastu, aga sellegipoolest suhtlemine üldse ei klapi!
„Olgu, olgu,” annab ta alla, mõeldes vist, et näe, ei teegi kõike, mida ütlen.
Niva läheb ägeda urinaga käima ja liigumegi mööda pimedaid käänulisi teid „restorani” poole. Pärast pooletunnist sõitu keerame üles ekstreemselt kõrgustesse viivale kruusateele. Meie sihtkoht asub umbes neljasaja meetri kõrgusel üle merepinna.
„Mine tee värav lahti!” saan korralduse esimese lambaaiani jõudes. Auto kenasti läbi lastud, lambad turvaliselt oma aeda jäetud, hüppan autosse, et saja meetri pärast sama teha, ja siis veel korra.
Lambaid näeb saarel peaaegu igal pool, neid on siin umbes viis korda enam kui inimesi − ligi 15 000. Võrdluseks: parematel aegadel, umbes saja aasta eest, ulatus lammaste arv 150 000-ni.
Ante rääkis mulle eelmisel õhtul, et „kaeluskotkaste restoran” ongi loodud põhjusel, et saarel pole piisavalt metsloomi ja lambaid, kes loomulikul teel sureksid. Pealegi on kaeluskotkastel vaja kiskjaid, kes oma ülejäägid neile jätaksid. Kuna kaeluskotkaste nokk ja küünised ei ole nii tugevad kui teistel kotkastel, siis on nende jaoks väga oluline, et rongad või kiskjad avaksid korjuse kõigepealt. Cresi ainus kiskja on kivinugis.
Selle kõige tõttu pole kaeluskotkastel meie saarel lihtsalt piisavalt süüa. Eko-keskuse abi sellise „restorani” näol, kuhu pidevalt liha tuuakse, on ülimalt oluline, et liik Horvaatiast lõplikult ei kaoks. Suurem osa jäänuseid on pärit mandril asuva Rijeka linna lihakombinaadist, mille ülejäägid regulaarselt siia tuuakse. Ja seda kuni sada tonni aastas, mööda kitsast kruusateed. Aga ka kohalikud elanikud teavad, et kui mõni lammas või kits sureb, tuleb helistada Eko-keskusesse ning korjus viiakse kotkastele. Väiksema koguse korral viiakse loom kotkaste taastusravikeskusesse, suurema hulga puhul jõuab see aga „restorani”.
Pargime auto. Kõrgel mäe otsas suurte mändide all seisab roheline puitmajake, kaunistatud võimsate keerdus sarvedega oinapealuudega. Puude taskulambivalguses virvendavad varjud heidavad majale viirastuslikke kujundeid. Õhus on tunda teravat laibalehka.
„Milline aroom! Olemegi restoranis,” konstateerin fakti.
„Võta taskulamp!” ütleb Davor ja muutub äkki sõbralikumaks, kutsudes mind kotkaste söögilauda uudistama.
„Hobusepead nad polegi söönud ja lehmakeresse on vaid ühe augu teinud,” seletab ta.
Millised liha- ja loomajäänuste hunnikud! Tonnide viisi roiskuvat liha! Terve mägi lehmasabasid, teine lambatallede jalgu ja peanahku, kolmas lasu lehmade meetritepikkusi soolikaid – milline naturalism oma inetuimas vormis, mõtisklen irreaalsena tunduvat kivist maastikku taskulambivalguses vaadeldes.
СКАЧАТЬ