Minu Horvaatia. Sigrid Suu-Peica

Чтение книги онлайн.

      Praam jõudis paarikümne minutiga saarele, nüüd loksun bussis ja ahhetan avanevate vaadete ees. Sõidame mööda käänulist teed aina kõrgemale, kust meri paistab nii sinine ja sile, vaid kergelt joonistuvate säbrutustega. Kaugel avanevad panoraamina maismaa mägedeviirud, mille hambuline hallikas siluett loob imelise avaruse.

      Saare punakasoranžil pinnal kasvavad kõikvõimalikud lehtpuud. Tee viib aina kõrgemale, kuni jõuab tihedasse valgust varjavasse männimetsa. Peale metsaviirgu suundume järsult allapoole ja varsti näen aknast suurt välja tuhandete oliivipuudega vaheldumisi kiviaedade ja lammastega. Siin on näha, et loodus ja inimene on aastasadu sõbralikult koos eksisteerinud.

      Peagi hakkab paistma merekaldal asuv Cresi linn, mis ülalt vaadates tundub tihedalt kokku surutuna. Vanalinna majade vahel ei paista ühtegi rohelist laigukest – ainult kivist hooned ja kitsad tänavad.

      Bussilt maha tulles näen enda poole liikumas kahte inimest. Neil ei ole just raske aru saada, kes tulijatest võiks olla uus vabatahtlik. Talvel liigub siin ju vähe inimesi ja ainult minul on suur reisikott.

      „Tere! Mina olen Davor,” tutvustab end varastes kahekümnendates noormees. Silma jääb tema üsna hooletu väljanägemine ja ükskõikne pilk.

      „Tere-tere! Mina olen Slaven,” esitleb end Eko-keskuse töötaja. Tal on pehmed näojooned, millest peegeldub lahkus, ja intensiivse, aga sõbraliku pilguga kullisilmad. Slaven on umbes 35-aastane, rahvuselt hoopis poolakas, kuid elanud siin juba aastaid ning endale kohaliku naisegi leidnud.

      Jõuan vaid silmapilguks näha saare pealinna, millel on sama nimi nagu saarel endalgi. Tean juba, et Horvaatias on teisigi saari, mille suurim linn on sama nimega, näiteks Krk, Rab ja Hvar. Sel hetkel linnakest põgusalt silmitsedes ei oska ma aimatagi, et hiljem satun siia pikemalt elama.

      Poisid tassivad mu kotid Eko-keskuse autosse, tumerohelisse nõuka-aegu meenutavasse Nivasse.

      „Niva on Cresil suurepärane sõiduvahend. Sellega on hea kivistel metsateedel ja järskudel mägiradadel liikuda,” kommenteerib Slaven, kui väljendan auto suhtes äratundmisrõõmu.

      Sisse istudes märkan värsket vereloiku masina tagaosas. Ninna tungib ka ebameeldiv roiskuva liha või vere lõhn.

      „Siin haiseb natuke,” ütleb Slaven mu pilku märgates, „selle autoga veame tihti surnud loomi raipesööjatele kaeluskotkastele.”

      Sõidame mööda kurvilisi mägiteid, kuni jõuame saare kitsaimasse kohta mäeharjal. Asume umbes 400 meetrit üle merepinna, samas on ka saare kõrgeim mäetipp – Sis, 648 meetrit. Edasi näitab teeviit Beli suunas, kuhu viib ühe auto laiune tee. Meie kohal kõrgub kivine mäeahelik, allpool on aga järsak, mis sadade meetrite pärast kohtub merega. Enne kui küsida jõuan, mis saab juhul, kui meile keegi vastu tuleb, liigubki üks punane sõiduauto vastassuunast meie poole.

      „Üks meist peab nüüd lähimasse „taskusse” tagurdama,” ütleb Slaven ja tagurdabki mitukümmend meetrit. „See ongi ainus võimalus üksteisest möödasõiduks. Mitmed eluaegsed bussijuhid lihtsalt keelduvad seda teed mööda Belisse sõitmast!”

      Ma ei pane bussijuhtide valikut imeks: tee on tõesti jahmatavalt kitsas ja käänuline. Olen juba kindel, et siinsel ainsal Belisse viival teel mina autot juhtima ei hakka.

      Slaven juhib mu tähelepanu kummalistele harulistele tammedele. Tammemetsi on siin saare põhjaosas palju. Ta selgitab, et kuni 18. sajandi lõpuni kestnud neljasaja-aastase Veneetsia perioodi ajal oli siinne metsakasutus ülitäpselt arvestatud. Metsa ei võetud korraga maha, vaid lõigati ainult tipuosa kolme kuni kuue meetri kõrguselt, alumine osa jäeti alles. Puule kasvasid uued oksad, mida omakorda kasutati kütteks. Sel moel sai ühte puud kasutada väga ökonoomselt ja pikaajaliselt.

      „Tamm on meie mütoloogias kõige austatum puu ning sellesse lööb äikegi kõige meelsamini sisse. Tamm on pühendatud suurimatele jumalustele, näiteks slaavi piksejumal Perunile!” Slaven võtab taskust välja Horvaatia 5-lipase mündi, millel on kujutatud tammelehed, ja räägib innukalt, kuidas rahva uskumuse järgi elavad siin metsades maa-alustes õõnsustes head haldjad masmalić’id, kes aitavad inimesi.

      Ma vaatan seda latvadeta vana tammemetsa ja mulle tunduvad need puud oma kühmuliste tüvede ja vonklevate haraliste okstega nii salapärased. Justkui oleks tegu saladusliku kummitusmetsaga, kus vabalt võivadki haldjad elada.

      Jätkame teed. Näen mitmel pool lambaid, mõned seisavad lausa keset teed. „Nüüd paistab Beli,” näitab Slaven käega künkal seisva punaste katustega linnakese suunas. „Muuseas, meie organisatsiooni nimi − Eko-centar Caput Insulae-Beli – tuleneb linna vanast nimest. Roomlased nimetasid Belit ladina keeles Caput Insulae ehk „Saare pea”. Seda nime õigustas paiga strateegiline ja poliitiline tähtsus. Linn oli Rooma ajal vabariik, mis tähendas, et selle elanikud olid võrdväärsed Rooma linna elanikega.”

      „Ja praegu elab siin ainult ligi 40 inimest,” ei suuda ma uskuda.

      Auto aga ei sõida linna sisse, vaid keerab mõnisada meetrit eemal asuva maja väravasse. Tunnen maja internetist nähtud pildi järgi ära.

      „Tere tulemast, vabatahtlik Eestist! Olen Ante, vabatahtlike ülemus,” tutvustab end lõbusalt üks üsna kummalise välimusega mees. Tal on tumepruunid silmad, terav nina ja kiilaspea ning tema näos on aktiivsest miimikast palju elavaid jooni. Ta näeb välja nagu kaeluskotkas ja hiljem selgub, et see on teatud mõttes taotluslik. Peas on tal khakivärvi kaabu, jalas sama värvi püksid ja üll loomulikult sama tooni jakk. Hiljem panen tähele, et see riietus on tal aastaringne, vaid soojemal ajal on jaki asemel taskutega khakivärvi vest. Ega teda teistsugustes riietes ette ei kujutagi. Vanust pakuks talle suts alla neljakümne. Tema jutt on väga kiire isegi kehvapoolses inglise keeles, horvaadi keeles räägib ta aga suisa vuristades. Siinsele Kvarneri piirkonnale ongi kiire kõne iseloomulik, kuid Ante jutt on eriliselt tempokas.

      Mu toanaabriks saab inglannast vabatahtlik Kirsty. Ta on kolmekümnene kergelt lokkis juustega silmatorkavalt sirge ninaga naine. Märkan, et tema liigutused on igasugu töid tehes üllatavalt kiired. Kirsty näib olevat justkui mõnest Inglise komöödiasarjast välja karanud. Alatasa pikib ta oma teksti äkilisi ja otsekoheseid ütlemisi kähedahäälses mahlakas briti inglise keeles. Nagu hiljem selgub, on tema käheda hääle põhjus pidev suitsetamine.

      Kõledas toas on neli kõrget nari, kulunud pruuni värvi laudpõrand, külmana mõjuvad valgeks värvitud seinad ja seedripuule avaneva vaatega aken. Ei toole ega laudu! Olen hämmeldunud.

      „Askeetlik elamine, ah! Külm on siin ka, eriti öösel. Ja vannitoas puhub tuul,” СКАЧАТЬ