Minu Horvaatia. Sigrid Suu-Peica

Чтение книги онлайн.

      2004. aasta novembri lõpp Eestimaal üllatab viieteistkümne külmakraadi ning paksu lumega. Pimedal põhjamaal pakin oma lubatud 25 kilo pagasit ja lähen, ootusvärin hinges, lennujaama. Minu esimene õhureis veel kõigele lisaks!

      Minutiga Tallinna kohale tõustes tunnen, et algab justkui uus elu. Jätan maha senised tegemised ja lähen vastu kõigele uuele. Ma olen teel – see on nii hea tunne! Kõik koormavad kohustused olen lõiganud raksuga läbi. Ma olen vaba, kellest on saamas vabatahtlik!

      TUHANDE SAARE MAA ISEPÄISE RAHVA JUURDE

      Kvarner ja Dalmaatsia rannik on merihobu sihvakas keha, mille sabatipp haihtub Dubrovniku kohal imepeenelt lõpmatusse. Kesk-Horvaatia, Zagorje ning Slavoonia ja Baranja moodustavad väljasirutatud jõulise tiiva, mis merihobu lendu viib.

      Raamatult pilku tõstes ja lennukiaknast välja pilvepiirile vaadates mõtlen kaeluskotkastest. Meenub Eko-keskuse kodulehelt loetud huvitav fakt – kord kohtas sõjaväelennuk Elevandiluurannikul 11 kilomeetri kõrgusel lendavat kaeluskotkast, kelle õhuvoolud olid tugeva jõuga kõrgustesse tõstnud. See on kõige suurem kõrgus, kus on lendamas kohatud ükskõik millist lindu. Õhutemperatuur on seal miinus kuuskümmend kraadi. Hämmastav! Just selsamal kõrgusel lendab ka lennuk, kus istun mina praegu.

      Raamatut edasi lugedes värskendan mälu, et Jugoslaavia lagunedes eraldusid liitriigist esmalt Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia. Kui eraldusid ka Montenegro ja Kosovo, sulas kunagine suur sotsialistlik riik nagu lumememm kevadpäikeses. Jugoslaavia nimi kadus käibelt 2003. aastal, mil võeti kasutusele nimetus Serbia ja Montenegro. Vaid kolm aastat hiljem lagunes ka see riik pooleks: Montenegro iseseisvus ning Serbiast sai eraldi vabariik.

      Horvaatia iseseisvus 1991, kuid just siis algas ka Serbia ja Horvaatia vaheline sõda. 1994, kui sõda oli kestnud kolm aastat, oli Horvaatial 105 000 sõdurit, 173 tanki, 20 lennukit. Vaenlasel Serbial kuulus samal ajal arsenali 126 500 sõdurit, 639 tanki, 150 lennukit. Need numbrid kõnelevad jõudude suurest ebavõrdsusest.

      Kodusõda võttis ligi 11 000 horvaadi elu, umbes 37 000 sai vigastada ja ligi 3000 jäi teadmata kadunuks. Lisaks hukkus Bosnia sõjas 10 000 Bosnia horvaati. Kodusõja materiaalne kahju hinnati 30 miljardile dollarile. Milline utoopiline summa!

      Suur hukkunute arv paneb mind mõtlema. Kui palju on selles riigis veel murtud inimhingi ja sõjatraumasid põdevaid inimesi?

      Kui lennuk pealinna Zagrebi jõuab, ootab mind ees kuldne sügis kümne soojakraadi ja veel lehes plaatanipuudega. Need vahtralehe moodi lehtedega puud paeluvad mu tähelepanu oma mitmevärvilise soomusja koorega, mis kestendab tüvel, justkui oleks tegu nahka vahetava ürgse elukaga. Õhus on tunda kõdunevate lehtede ja märja mulla sooja lõhna. Lennujaama ees lehvivad, punavalgesinine vapp keskel, rahvuslipud. Seinal märkan teksti Dobrodošli u Hrvatsku3. Mul läheb süda soojaks – olengi lõpuks Horvaatias!

      Passikontrolli järjekorras kostab mu kõrvu horvaadikeelne jutt minu kõrval telefoniga vestleva noormehe suust. Ta räägib valjult, žestikuleerib ja naerab. Pisut hiljem näen lennukile vastu tulnud horvaate saabunud sõpru kõval häälel tervitamas ja kallistamas. Horvaadid tunduvad mulle esmamulje põhjal soojade ja emotsionaalsetena. Ma juba ootan aega, mil oskan keelt nii palju, et saada aimu, millest vestlevad pensionärid bussis, milliseid nalju teevad noored omavahel, millest pajatab juhuslik mööduja telefoniga või mida räägib saatejuht õhtustes uudistes – et saada tundma horvaadi rahvast.

      Viis pikka sõidutundi liinil Zagreb–Cres osutuvad põnevaks. Näen palju metsa ja olen üllatunud, sest arvasin, et siin on lagedam, nagu mujal Kesk-Euroopas. Maastik muutub aina mägisemaks ning märkan, et paljud kirikud, kindlused ja lossikesed on ehitatud mäetippudesse, mis muudab avaneva maastiku mesiselt romantiliseks. Veelgi kõrgemale mägedesse, Gorski Kotari piirkonda jõudes, paljanduvad teede ääres pruunikat värvi teravad kaljuseinad, mis on kivide teele pudenemise takistamiseks kaetud suureauguliste traatvõrkudega.

      Nii linnades kui ka külades on eramajad ehitatud kivist, enamasti kahekorruselised. Majadel on suured rõdud ja terrassid, kus lauad ja toolid istujaid ootavad. Vahemere rahvad oskavad elada – leitakse aega väljas istuda ning seltskonda, veini ja värsket õhku nautida. Huvitav, et ka mitusada aastat vanadel majadel võib näha rõdusid. Võrdluseks tuleb silme ette Eesti talurahva arhitektuur, kust peegeldub äärmine praktilisus. Vana aja eestlastel ei olnud aega rõdul istuda, seda ehitada ei tulnud mõttessegi – rügati kogu elu. Isegi meie 20. sajandi elamutel näeb harva terrasse ja rõdusid. Muidugi on siin lõuna pool väljas istumiseks hoopis parem kliima, kuid see pole peamine põhjus. Miks siis on tänapäevastes Eesti uuselamutes terrassid ja rõdud СКАЧАТЬ