Minu Gruusia. Dagmar Raudam

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et näha, milline tema korter on. Tulevane hea kolleeg ja sõber Peeter aga džentelmenina mind üksi koju tagasi ei taha lasta ja tuleb omakorda mind saatma. Nii me siis pendeldame edasi-tagasi, kuni päike tõuseb.

      Järgmisel päeval lõõskab päike sinises taevas ning kõik eelmisel õhtul suure suuga lubajad kodunt ei väljugi. Mina teen küll linnatuuri kaasa ja muidugi ei kahetse.

      Tbilisi on kirikuid täis külvatud, need on õigeusupäraste traditsioonide kohaselt küllaltki värvikad ning pidulikud. Rahvast on kõikjal palju ja absoluutselt igas vanuses. Grusiinide jaoks on nende gruusia õigeusu kirik, mis on ametlikult ainus registreeritud kirik riigis, kõige usaldusväärsem instants läbi aegade.

      Patriarh Iljal on tohutu mõjuvõim ja ta võtab keerukatel aegadel alati sõna. Kõige kurjemate president Saakašvili vastaste protestide ajal, mil rahvas rääkis legende, kuidas esimene leedi kuskil välismaal redutab nagu presidentki, suutis Ilja presidendi ja opositsiooni juhtfiguuri jumalateenistusel kõrvuti sättida. Mitte et sellest hiljem küll erilist tulu oleks tõusnud.

      Patriarh on muide lubanud ka iga pere kolmanda lapse ise ristida!

      Ka vähem keerukate probleemide puhul on patriarhi häälel kaalu. Näiteks stripiklubi puhul, kus algselt pidid naisstripparitega koos esinema ka mehed. Seda Ilja ei aktsepteerinud. Tütarlapsed – seda küll. Aga meeste jaoks olevat selline tegevus au ja väärikust riivav.

      Vähemalt pealtnäha käivad kõik grusiinid kirikus ning löövad risti ette iga silmapiirile ilmuva pühakoja puhul. Noored nabapluusidega tüdrukud katavad pea kombekalt rätikuga ning viskuvad pühaku sarkofaagi juurde põlvili, et seda suudelda. Kirik on ainus koht, kus pöörased gruusia lapsed on vagusi ning püsivad paigal.

      Kirikhärrasid liigub mustade hõlstide ning habeme lehvides kõikjal. Tavaliselt sõidavad nad ringi võimsate džiipidega ning läbi ukseprao olen käärkambris silmanud riidenagis rippuvat Hugo Bossi ülikonnakotti. Natuke tüdinult lubatakse suudelda oma võimsat ja rikkalikult kaunistatud risti, mis pühakuue esisel ripub, või ka võimsalt sõrmustatud käsi. Mskheta peakirikus olin tunnistajaks lapseristimisele, kus noor punase habemega papp ühe käega püha vett pritsis ning teisega mobiiltelefoni kõrva ääres hoidis.

      Loomulikult on aga siingi muutuste tuuled puhumas, olen kohanud palju grusiine, kes ennast kuigi religioosseks ei pea. Kuid nad on kindlalt vähemuses.

      Kõige muljetavaldavam oli esimesel päeval Samneba kirikukompleks. Ehitis ise on avatud olnud alles alla kümne aasta, seega on ta kiriku mõistes tuttuus.

      See kirik on vähemalt neljakordne, maa peale ulatub päratult avar ning kõrge laega peasaal, allkorrustel on aga väiksemad saalid samuti ilusate altarite ning freskodega. Õige hingamine saabub küll ilmselt hiljem, kui inimjalg on oma jäljed jätnud ja hing ohked kõrgele lae alla lennutanud. Praegu tundub siin veel pisut kõle.

      Gruusia kirikul on ametlik telekanal ning sealt võib näha iga väiksemagi püha puhul otseülekandeid tohututest rahvamassidest, keda see kirik patriarhi teenistuste ajal mahutab.

      Kirik on ehitatud linna kohale künkale vastu õhtupäikest, mille valgus ta kullaga üle kallab. Kui unustada, et täpselt värava taga algab oma viimased kõlbulikud päevad ammu selja taha jätnud elamukvartal, siis võid ennast tunda nagu maapealses paradiisis, kust ei puudu luigetiigid, kullaga kaetud altarid ega hunnitud roosilehtlad.

      Kui öösel lennujaamast tulles Maidani silla ületad ja pilgu auto tagaaknast välja heidad, kerkib Samneba katedraal oskuslikult valgustatuna vähehaaval vaatevälja ning jätab niimoodi kustumatu mulje.

      Kogu riigi kõige korrastatumad kohad ongi kirikuaiad ja kloostrid, kus aedniku töö on au sees.

      Ei saa mainimata jätta, et kogu Samneba ehitist olla rahastanud väike eraisikute grupp, kui mitte üksainus legendaarne nähtamatu gruusia Zorro – Ivanišvili. Kui kuskile mida iganes kerkib, pakutakse alati, et selle taga on Ivanišvili.

      Ivanišvili on tegelane, kes maksab näiteks kõigile Gruusias ametlikult töötavatele näitlejatele iga kuu lisastipendiumi ning laskis restaureerida kõikide teatrite fuajeed ning mängusaalid. Kõlab täiesti uskumatult, kuid seda kinnitatakse kui ühest suust. Väidetavalt on tema kodulinnakese Sachkere rahval kogu meditsiiniline abi tasuta ning kohalikus haiglas käivat lepingutega tööl välismaalt toodud arstid.

      Esimesel õhtul pärast roiutavat kirikutega tutvumist taksoga koju sõites taipan, et ei mäleta oma kodutänava nime. Kui ma esimese variandina pomisengi Abasheli, rehmab taksojuht lõbusalt käega ja ütleb, et kindlasti mitte, sellist tänavat ei olevat olemaski. „Abashidze! Genatzvale! Abashidze!” Tegelikult oleks õigem kirjutada „abashidze! genatzvale! abashidze!”, sest gruusia keeles ei ole suuri algustähti, mis meie keeleõpetaja sõnul pidavat keele palju lihtsamaks tegema.

      Abashidze 13 ei ole aga minu maja moodigi. Ei aita ka kõned kolleegidele. Tiirutame tükk aega Vake kandis ringi, vahepeal mõlemad häält tõstes, ja minul on juba nutt kurgus. Nüüd tuleb esimene tohutu väsimus peale, tahaksin olla oma voodis valge froteest saunalina all. Kuni lõpuks oma tänavaotsa tänu minu korteri aknastki paistvale küpressile ära tunnen.

      Nüüdseks olen kogunud juba kenakese kollektsiooni niisuguste taksojuhtide telefoninumbritest, kellele pikalt seletama ei pea. (Neid kasutan ma siiski harva, sest siis peab muid asju pikalt seletama – rääkima oma elust ja avaldama arvamust venelaste või presidendi kohta ning lõpuks laskma kätt suudelda, halvemal juhul järgneb ka grusiini jaoks nii tavapärane põsemusi, vahel kakski.)

      Iga viimanegi taksojuht teab, kus on Kikabidze maja. Ja kes on Kikabidze? Eks ikka Mimino! Tshito brito… (Linnuke, linnuke, väikene linnuke…) Härra ise elab peamiselt Moskvas, kuid tema Tbilisi kodu on meie tänava otsas, kena võimas häärber. Kui maja ees on turvamehega must hiigelmasin, on Kikabidze Tbilisit väisamas.

      See ei jää viimaseks korraks, kui taksojuhid mind veenda püüavad, et niisugust tänavat polegi. Nii juhtub ikka ja jälle, et ma pean kojusaamiseks juhile kõvasti peale käima. Samas olen sõitnud ka noorukese taksojuhiga, kes tuntud restorani Puri Sahli (Leiva Maja) nime kuuldes täiesti osavõtmatuks jäi. Seega lisasin igaks juhuks, et sulphur-saunadest edasi. Kuna ka see ei paistnud tuttav ette tulevat, ütlesin, et hea küll, sõidame lihtsalt jõe äärde ja sealt saame, kuhu vaja. Aga ka jõgi polnud piisav orientiir. Nii et mis siin imestada.

      Taksod on siiani üle mõistuse odavad, kui võrrelda hindadega Eestis. Samas, kui võrrelda kütusehindu, siis tekib küll küsimus, kuidas niisugune teenus üldse ära saab tasuda. Kuid pakkumine on nii suur, et hinda kruvida ei ole võimalik. Seda ilmselt seni, kuni taksoturgu lõpuks reguleerima hakatakse. Niikaua on võimalik takso pähe sõita igasuguste kapsaautodega ning sõiduhind on kokkuleppel. Muidugi on mõistlik leppida hinnas kokku enne sõidu alustamist. On olemas ka tellitavad taksod, kuhu viimasel ajal on tekkinud isegi taksomeetrid, kuid need lülitatakse sisse alles kliendi soovil. „Ne daverjajete?” (Ei usalda?) küsib seepeale taksojuht.

      Aga ebastabiilse taksoturu teeb huvitavaks see, et nii kohtad tüüpe, keda ei suudaks muidu ettegi kujutada. Kui riigis on ärevad ajad, mida juhtub tihti, uurin vahel nende arvamust. Enamasti on see legendidel põhinev ning äärmuslik. Kuna kurvastavalt tihti on taksojuhiks endisel ajal kõrgel positsioonil olnud persoon, siis on kibestumus ning hea nõukogude aja järele ohkamine päris sagedane nähtus. Kuid tuleb ette ka väga mõistlikke ning huvitavaid arutlusi, mis teinekord mõnegi segase situatsiooni tuumani viivad.

      Loomulikult on enamik keskealisi taksojuhte teeninud Baltikumis sõjaväes ning kadunud nooruse ja lahkete tüdrukute igatsus kipitab neil СКАЧАТЬ