Naistürannid. Helmut Werner

Чтение книги онлайн.

      Alguses valitses naine – kas müüt või tegelikkus?

      Tänapäeval on poliitika vaieldamatult meeste ala. Naistele on maailma paljudes osades juurdepääs poliitikale üldse keelatud ja see, et naised saaksid määrata vastavalt oma arvukusele kodumaa saatust, jääb ikkagi vaid erandlikuks. On küll olemas terve rida naisi, keda on ka valitsusjuhtideks valitud, kuid enamus nendest ikkagi Kolmandas Maailmas, nagu Indira Gandhi Indias, Sirimawo Bandaranaike Sri Lankas, Golda Meir Iisraelis, Benazir Bhutto Pakistanis, Corazon Aquino Filipiinidel ja Tansu Ciler Türgis. Seda enam paneb imestama fakt, et nii Esimesest kui Teisest Maailmast on väga vähe samaväärset vastu panna. Vähestest Lääne-Euroopa naistest, kes on tõusnud oma maal juhtivasse rolli, võib ära märkida kõige väljapaistvamal kohal olnud Margaret Thatcherit, kes mängis Raudse Leedi hüüdnime all tähtsat rolli ka maailmapoliitikas.

      Et „suur poliitika” on puhas meeste pärusmaa, seda näitavad välja ka endised sotsialismimaad. Vaatamata propageeritud ideoloogiale mehe ja naise võrdväärsusest olid naised ka seal kaasatud vaid taustaks poliitilisele üldpildile. Tuntud näitena „tugevatest naistest” endistes sotsialistlikes riikides võib nimetada Mao neljandat naist Jiang Qingi ja ka Elena Ceau-Îsescut, kunagist võimsaimat naist Rumeenias.

      Eesrindlike tööstusmaade mahajäämus naiste kaasamises valitsemisse seletub sellega, et Kolmanda Maailma ühiskonnad on vähem demokratiseerunud ja vanade valitsevate perekondade mõju on murdumatu. Kui nendes perekondades kohane kandidaat kõrgemasse riigiametisse puudub, siis peavad tütred valitsusjuhi funktsioonid enda kanda võtma. Võrdlemisi kõrge naisvalitsusjuhtide arv Kolmanda Maailma maades on tunnistus sellest, et nende riikide põhiseadused on vaevalt küll demokraatlikud, aga neid maid on juhitud enne ja juhitakse ka tulevikus just võimsate perekondade poolt.

      See naiste jaoks negatiivne pilt muutub korrapealt, kui heidame pilgu inimkonna varasematele aegadele. Paljudes kultuurides oli naiste mõju nii domineeriv, et nad surusid mitte üksnes mehe perekonna alluva rolli, vaid määrasid ka kogu maa poliitilisi sündmusi. Lapsed olid sugulassidemetes vaid oma emaga, kes andis nendele ka nime. Oli täiesti enesestmõistetav, et mees kolis pärast abiellumist naise juurde. Naised võitlesid oma meeste kõrval vaenulike vägede vastu või läksid isegi, sarnaselt kuulsate amatsoonidega, lahingusse ilma meeste toetuseta. Nendes kultuurides oli tipp-poliitika eranditult naiste ala.

      Teateid sellest kunagisest naiste võimust võib leida paljude kultuuride kirjalikest tõendusmaterjalidest, eriti aga Euroopa maadeuurijate aruannetest. Eriti ammendavad on tõendid kreeka-rooma antiikajast. Kreeka mütoloogia on hoolt kandnud tollase mehe ja naise vahelise rollijaotuse kirjeldamise eest ja teinud seda jutustuses Omphalest ja Heraklesest, kujutades kunagist naiste ülevõimu nii muljetavaldavalt, et on sellega sajanditeks inspireerinud kunstnikke kirjeldatut jäljendama. Pärimuste järgi pidi kangelane Herakles, kui oli raevuhoos ühe kuningapoja müürilt alla lükanud, Delfi oraakli käsu järgi teenima kolm aastat tänapäevase Türgi aladel asunud Lüüdia riigi kuningannat Omphalet. See kuninganna oli väga range ja tujukas käskijanna, kes sageli heerosele1 oma tuhvliga näkku virutas. Sellele vaatamata armus Herakles kuningannasse ja läks isegi niikaugele, et nõustus kandma naiseriideid ja tegema naistetöid, nagu näiteks kangakudumine.

      Omphale omakorda võttis endale tuntud kreeka kangelase sümbolid, tema lõvinaha ja õlipuust nuia ja sooritas neid kandes kõikjal vägitegusid, nagu neid oli teinud Herakles ise. Kuna selle jutustuse ajalooline tagapõhi oli antiikajaks unustatud, siis kasutati seda lugu praktilises päevapoliitikas poliitilise vastase häbistamiseks. Nii said kreeka hetäär Aspasia, kuulus Periklese armastatu, või hilisema keisri Augustuse vaenlase Antoniuse elukaaslane Kleopatra hüüdnimeks kas siis „uus Omphale” või „teine Omphale”.

      Möödus peaaegu 2000 aastat, kuni üks õpetlane ·veitsist need arvukad tõendid kunagisest naiste domineerivast rollist põhjalikult läbi töötas ja neid ajalooliselt järjestada üritas. Jurist Johann Jakob Bachofen (1815–1887) avaldas 1861. a suurt tähelepanu äratanud raamatu „Mutterrecht” („Emaõigus” ehk „Matriarhaat”), selgitava alapealkirjaga „Uurimus vana maailma günekokraatiast, selle religioossest ja õiguslikust olemusest”. Selles tänapäeval raskesti arusaadavas teoses üritab Bachofen tõestada, et tänapäevasele meeste ülevõimule, patriarhaadile, eelnes kõikides kultuurides levinud naiste ülevõim, mida ta nimetab kas matriarhaadiks või kreeka keelest tulenevalt günekokraatiaks. Järgnevates erialastes diskussioonides hakati tavaliselt sellist naiste domineeriva rolliga ühiskonda kutsuma matriarhaadiks. Bachofeni erialaste kolleegide hulgas tema töö küll erilist aplausi ära ei teeninud, sest see kaldus kõrvale tavalisest ajalooteaduse metoodikast. Bachofen nimelt arendab oma teooriat mitte üksnes kreeka ajaloolaste üsna nappide teadete alusel, vaid kaasab sellesse ka kreeka müüdid, liigitades ka need ajalooliste allikate hulka. Tema arvab kindlalt, et müüdid sisaldavad mälestust mingist kindlast ajaloolisest sündmusest. Selline mälestus olla tollase ajajärgu elukorralduse tõepärane koopia. Kaasaegne teadus võttis teadmiseks sellise müütide kohta käiva määratluse ägeda pearaputusega ja iseloomustas teose „Emaõigus” autorit kui „romantilist fantaseerijat”.

      Bachofeni uuringute lähtekohaks oli kreeka ajaloolase Herodotose (480–426 eKr) tekstilõik, mis pikkadel reisidel ohtralt kogutud muljete põhjal oli avaldatud üheksat raamatut hõlmavas historiograafilises teoses. Selles lõigus kirjutab Herodotos Väike-Aasia ühe hõimu lüüklaste kommete kohta:

      „Nende tavad on osaliselt kreetalikud, aga ka kaarialastele (suguharu Väike-Aasias) omased. Kuid neil on ka üks eriline tava, mille poolest nad teiste inimestega sugugi ei sarnane. Nimelt ei saa nad nime isa järgi, vaid emaliini pidi. Kui kelleltki küsida, kes ta on, siis vastab ta ema sugukonnanimega ja võib üles lugeda ka terve rea esiemasid.”

      Seda teadet laiendab Bachofen teiste allikate najal. Nii kirjutab ajaloolane Herakleides Pontikos sada aastat Herodotosest hiljem lüüklaste kohta:

      „Lüüklased elavad vaid röövsaagist. Mingisuguseid seadusi nendel ei ole, on vaid tavad ja juba vanast ajast saadik valitsevad nendel naised.”

      Seesama Herakleides kasutas ka esmakordselt sõna „günekokraatia”, mida filosoof Aristoteles on iseloomustanud „naistena, kes on kontrolli alt väljunud”. Aristotelese arvates juhtub see siis, kui demokraatia muundub türanniaks. Siis olevat võimalik isegi see, et naised ka riigivõimu enda kätte haaravad.

      Kaks sajandit hiljem kirjeldab Nikolaos Damaskusest lüüklaste kommetest:

      „Lüüklased osutavad naistele suuremat au kui meestele. Nad saavad nime ema järgi ja pärandavad oma vara tütardele, aga mitte poegadele.”

      Need ajaloolaste tekstilõigud, mille Bachofen oma teooriale lähtepunktiks võttis, tõestavad esmajoones seda, et sellel Väike-Aasias elanud hõimul olid naised määravad nii nime andmisel kui ka vara pärandamisel. Vastupidiselt arenenumatele indoeuroopa rahvastele, nagu kreeklased ja roomlased, esindasid lüüklased palju vanemat tsivilisatsiooni seisundit. Põlvnemine naisliini pidi, mida erialane teadus ka matrilineaarsuseks nimetab, erineb siiski naiste valitsemisest, günekokraatiast, mil naiste käes on ka poliitiline võim. On küsitav, kas sellest lühikesest Herakleides Pontikose teatest piisab, et määratleda lüüklaste juures vanast ajast pärinevat naiste valitsemist. Filosoof Aristotelesele tähendab naiste valitsemine vaid ajalist valitsuse seisundit demokraatia lagunemise protsessis. Kaasaegne rahvateadus tunneb naiste valitsemise, naisliini pidi nime andmise ja vara pärimise kõrval ka teisi vorme, mis kujutavad naiste võimupositsiooni nii riigis kui ühiskonnas. Kreeka allikad jätavad märkimata, kas mehed jätavad abielludes – nii nagu see on tavaline naiste mõju all olevas ühiskonnas – oma kodumaa või täpsemalt oma kodukoha maha ja peavad naise juurde kolima. See matrilokaalsuseks nimetatav komme ja juba mainitud matrilineaarsus võivad arendada naiste eesõigusi nii kaugele, et võib tekkida mulje, nagu oleks kogu ühiskond orienteeritud vaid naistele. Kuna struktuur on orienteeritud naistele ja sellega on nad asetatud ühiskonna keskpunkti, siis räägitakse sellest kui matrifokaalsusest. Taolises ühiskonnas on igati võimalik, et naine on kuningannana poliitilise võimu kandja, kuid tõmbub tagasi otsestest valitsemisfunktsioonidest. СКАЧАТЬ