Ämmaemand. Katja Kettu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma pärida. Edasi olevat ma kolm kuud ühtejärge maganud ja pärast ärkamist toodi mind üle Finnland’i, isa unistuste maale.

      Ja siin olen ma olnud õnnelik.

      Aga see pilt, mida ma nüüd näppude vahel keerutan. Hangeldaja juures võetud, kui tema õde lapsega maha sai. Autoknipsiga tehtud. Ma ei saa pilku fotolt. Too lapsepäästja või meditsiiniõde sunnib ennast vaatama. Sõgesilm. Hoopis teistsugune kui teised naised, keda olen siin kohanud. Ta liigub üksi ja ilma meheta kogu Petsamos ega tundu midagi pelgavat.Ta meenutas mingitviisi minu ema Annikkit. Temasuguse seltsis ei kardaks tundrasse eksida. Temasugune leiaks rabapüü munad lõhna järgi mättalt üles. Püüaks sookurgi lennult paljaste kätega. Peaks temaga tõepoolest intervjuu tegema, kui ma pealegi veel lubasin. Muidugi ma ei tee seda. Selliseid lubadusi lihtsalt jagatakse aeg-ajalt rahva meeleolu tõstmiseks. Praegu ei ole aega. Mind viiakse üle Titovkasse ja toda naist ei näe ma enam kunagi.

      Seegi tundus kuidagi halvaendeline, et Eduard Dietl ütles, et varsti ei ole lavastatud lahingufotosid enam vaja. Mind paneb ka imestama, miks nad saadavad sinna Zweiglager 322 just mind ja miks just nüüd? Miks RSHA5 tahab saata reporteri paika, mille kohta ei tohi ometigi midagi avaldada? Ei pildistada ega kirjutada. Eduard Dietl pani mulle südamele, et pean lihtsalt uskuma. Olema nagu natsionaalsotsialistide märter Horst Wessel, kes võitles tänaval bolševike vastu ja langes. Selline tahan ma olla. Kui asi pole mitte nii, et midagi on vaja varjata ja kiiresti. Ja selles olin ma kunagi hea, kui mälu mind ei peta.

JUUNI: Titovka laager, 1944

      Töristasime Jouniga kohale vastu õhtut ja ette teatamata. Olin surmväsinud. Hiilisin Iso-Lamperil majast oma kompsudega välja juba nelja paiku hommikul, enne perenaise hommikust lüpsi. Jouni räuskas pärast kogu päeva kestnud sõitu purjuspäi. Oli viinud soomlaste kasarmusse broomi6 ja end sel ajal ära sättinud, kui mina käimlaseintelt vitupilte kokku lugesin. 231. Nüüd pidi Jouni rihtima läbi värava, mille mõlemal küljel kõrgusid haakristid. Johannes, sinu laager avaldas mulle kohe muljet! Barakkidest küla ümbritsesid kolmemeetrised okastraataiad. Pealuudega sildid soomlaste jaoks: „Halt! Sõjavangide toitmine keelatud.”

      Meid võttis vastu üks kõrgem ohvitser. Imestasin, kui ilus nägu tal oli. Kongus, õilsat päritolu nina ja pikad ripsmed. Mehe kalifeed laperdasid õhtuses tuules nagu purjed. Barakkide nurkadel lõhnasid angervaksad.

      „SS-Obersturmführer Hermann Gödel,” esitles ohvitser end ja kummardus mul kätt suudlema: „Ootasime teid juba, Fräulein Schwester!”Ta hakkas mulle kohe meeldima.

      Hermann Gödel näitas meile laagrit nagu kõrgetele külalistele. Katsusin tema jutust aru saada, mis kuhu kuulub. Ma ei olnud kunagi varem vangilaagris käinud, kuigi suur osa petsamolastest kindlasti oli.Teadsin, et Jouni oli mulle kokku pannud võltsmineviku, mille järgi olin töötanud mitmel pool Kannasel. Katsusin keskenduda, et mitte jätta võhiklikku muljet. Seda nägin isegi, et kõigis neljas nurgas oli vaiadel valvetorn ja helgiheitjad.

      „Sealt me näeme, kui preili tahab jalga lasta,” aasis Hermann Gödel ja mina punastasin. Muus osas mõjus laagri kaasaegsus ja puhtus lohutavalt. Seal olid telefoni- ja jõujaam, palkidest pesuruumid, moona- ja relvaladu ning üks suuremapoolne ehitis, mille valgeks lubjatud ukse kohal rippus silt Operation Kuhstall. See oli okastraadiga eraldatud, küllap oli seal laatsaret. Igal pool oli puhas ja rahulik, üldse mitte nii pelutav, nagu olin arvanud. Sääsed laulsid kõrges rohus. Laatsareti nurgal jahtis kiil parmu. Barakkide vahel ei tuigerdanud nälginud venelaste horde, keel suunurgast ripnemas. Seevastu vedisid paar vabakäiguvangi välikatelt tarre, mille seintes olid luugid sõdurite ja vangide jaoks.

      Õhtuks on porosupp ja timbusai.

      „Bruder Hangeldaja!”

      Ma rohkem haistsin kui kuulsin sind enda kõrval.

      Vaiki, süda!

      Lõin pilgu maha ja kompisin hambaid. Olin need nõeveega valgeks nühkinud. Ühtlasi nägin jälle sinu häbematult puhtaid saapaid ja tõstsin pilgu. Sa ei tohi mind argpüksiks pidada.

      Kummardasid Jounile lugupidavalt. Siis võpatasid.

      „Fräulein Schwester, willkommen!”

      Hermann Gödel tõttas jälle kätt suudlema. Mühatasid:

      „Sieg Heil!”

      Ma ei vastanud ja Jounigi läks tervituseks kätt viibutades koormat maha laadima.

      Läksime barakki, mida sa kutsusid Kabinetiks. Uksel palusid sa kõigil kingad jalast võtta. Hermann Gödel kuuletus, kuigi vastutahtsi. Murdsin pead, kumb teist võiks olla laagri juhataja, Hermann Gödel või sina. „Ein Volk, ein Reich, ein Führer”, seisis tammest laua kohal võbeleval vimplil. Silmitsesin toa tagaseina laotud kiltkivist kaminat ja lauale seatud raamitud fotosid.

      „Homme hakkame tööga pihta. Aga täna õhtul tähistame teie tulekut!”

      Hermann Gödel tilistas väikest hõbekellukest ja tuppa libises kandikuga vang, kõhn nagu leivalabida vars.Vangi jala külge oli seotud sõjapeni. Hatt näitas meile hambaid ja kadus seejärel laua alla rettu. Hermann Gödel seletas:

      „Tõlk. Oskab saksa, soome, vene ja mingeid kummalisi soomesugu keeli.”

      See oli esimene kord, kui ma nägin Aleksei Ignatenkot, kuigi siis ma muidugi ei teadnud veel tema nime. Krimpsus, lapselikud varbad katkistes tuhvlites. Pikk kett lasi liikuda jala külge seotud penist hoolimata.

      „Üks luuletaja on öelnud, et venelasest ei saa ka õpetades inimest, nagu seast ei saa õilsat ratsut.”

      Ja:

      „Üks ja sama vihm paneb kasvama roosi aias ja ohaka soos.Või kuidas, Russe?”

      Venkupoiss noogutas viisakalt ja jätkas jookide valamist. Samal hetkel hakkas õuest kostma viiulihelisid. Kuidagi slaavipäraselt mängitud „Lili Marleen”.

      „Moskva Filharmoonia mängib!”

      Seadsime end rohelistesse tugitoolidesse ja Venkupoiss süütas kaminas tule. Sõjapeni nohises rahulolevalt laua all. Hermann Gödel kinnitas, et mulle hakkab laagris meeldima, eriti nüüd, kus suur osa meditsiiniõdedest on lahkunud.

      Ainult üks soomlane oligi alles, laagri ülemõde. Sellest on kahju. Soomlased olid head töötajad.

      „Peame tegema nii, et soomlased meile tööle jääksid. Seepärast suhtume teisse pigem kui Kolmanda Reich’i külalisse, mitte kui töötajasse.”

      Seejärel näitas Hermann Gödel kahte kuldniitidega gobelääni, mis tal oli õnnestunud saada kloostrist põgenevatelt munkadelt.

      „Me pole ometigi loomad. Seda võib näha sellestki, et Pariisi ei ole hävitatud nagu Varssavit.”

      Hermann Gödel torkas mulle pihku pitsi konjakit. Mekkisin kuradikust keelel. Kibe oli. Unto oleks pahaks pannud. Iso-Lamperi oleks Peltsebuli litaks sõimanud. Võtsin korraliku lonksu. Jouni läks ukse kõrvale pikutama ning teie Hermann Gödeliga hakkasite piipu toppima. Lõõgastusin. Piibusuits teeb mul olemise alati hubaseks, meenub lapsepõlv Rovaniemis ja Sahanperä halva kuulsusega osmikud, kus salaja koduõlut aeti ja mekiti. Meenub samblasegune pinutagune, mida isa ema antud piibus tossutas ja pühapäevane Latakia tubakas, kus õhkus aimduse võrra rummilõhna. „Patud andeks”, nii oli isa piibule graveeritud.Vaatasin ringi. Pitsilisele СКАЧАТЬ