Keevitaja. Katja Kettu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pool teed, mis oli järeleandmine Kaisule. Peaasi, et ei ulatu krundini. Pealegi paistsid kuuse alt tärkavad kivirikuvõrsed. Lapsepõlves oli kodu lähedal asuva kaljuse nõlva alune seda täis.Tekkis kuidagi kodune tunne. Kaisule ei rääkinud ma sellest midagi. Noogutasin kaasa juttudele julgest ehitamisest ja ajaga kaasaskäimisest, mõtlesin, et ehitame pealegi, aga õu jääb puutumata. Ehitame majanduskriisist hoolimata. Laseme naisel armastusse uskuda.

      Orav kuulab vaikselt pead vangutades. Tema süsimustadest silmadest õhkub pimedust niigi pimedasse aeda.Ta ei küsi midagi, ta on ju siiski kõigest loom. Küllap seepärast on talle lihtne rääkida Vekkilä kabinetis toimunust. Raimo Lepola üleolevast suhtumisest, peaaegu kahjurõõmust, ja veidrast meeleolust, mis päeval laevas valitses. Erutusest. Isegi teismelisest emast bussis. Ainult Estonia õnnetusest ei tee ma temaga juttu.

      Varjud aias katavad niigi musta maa oma tumedate laikudega. Puude vahele on kinni jäänud külmavõetud pilveräbalaid, taevas nende vahel on toore liha värvi. Kui Kaisu auto õue keerab ja naine kordagi kõrvale vaatamata ostukottidega tuppa klobistab, tärkab peas üks mõte. See on ühtaegu trotslik ja üksildane ja ajaks peaaegu naerma, aga ma ei taha Heikkit ehmatada.

      Selleni olen siis jõudnud, siia aeda istuma ja juttu ajama. Ma olen mees, kelle parim sõber on orav.

Kaisu, 20.30, Jollas

      Läbi vannivee pahina ma ei kuulnudki, kuidas uks käis ja mees sisse tuli. Kust ta tuli ja kus oli. Olen tegevust otsinud, et ei peaks telerit lahti tegema. Telefoni tõmbasin seinast välja, et poolõde ei saaks helistada. Ma ei taha kuulda uudiseid tema mehest ja Saskast, ei taha mõelda, kui üksi ta praegu on. Simppa ajab kuskil oma asju. Ka Nekkut pole näha. Ehmatan meest märgates nii, et karjatan tahtmatult.

      „Miks sa siin pimedas istud?“

      Mees istub elutoa valgel diivanil ja tema kuju näib pimeda akna taustal nagu tükk metsa. Istub nina vastu aknaklaasi ja vahib õue. Ehmatusest hoolimata tunnen kergendust, et mees koju jõudis. Istub siin ega ole täna õhtul läinud garaaži nende oma luuletuste kallale nokerdama.

      Tahaks talle midagi öelda. Rääkida õepojast ja õemehest ja sellest, et tõmbasin puhtast argusest pistiku seinast välja. Paluda, et ta võtaks kaissu, kiigutaks, kuni usuksin, et homme ei ole maailma lõpp. Millegipärast ma ei oska. Ta on nii ettearvamatu. Aga kui ta ei vastagi. Aga kui ta minema läheb.

      „Kas kohvi tahad?“

      On soe tunne, kui saan talle midagi öelda – ükskõik mida, isegi kui ta ei vasta.Teda vaadates tunnen end ometigi turvaliselt.Tunnen veel midagi, tunnen kerget liigahtust alakõhus. Isegi pärast viitteist aastat. Minu mees.

      Mõtlen Kolumbia kohvi masinasse mõõtes temale. Üritan peletada mõtteid õepojast, tema väikestest jalgadest. Katsun mõelda, mida mehele järgmiseks öelda, kuidas temaga sellest rääkida.Tema jalad paistavad avatud uksest, reied nagu kaks puutüve. Väljastpoolt samasugune nagu tema töökaaslasedki. Kõik nad on suure kondi, kareda hääle ja väledate näppudega. Nende särkidel on lõhn, mille vastu tahaks liibuda. Kuigi ega tema töökaaslased meil ei käi ja mehele ei meeldi üldse seltskond. Ei tule ta suguvõsa pidudele ega töökoha koosviibimistele, mitte kuhugi. Kord, kui ma pärast maja valmimist töökaaslased külla kutsusin, kadus ta kuhugi. Kohvilauas oli raske vestlusteemat leida. Maila pliiatsiga raamitud silmad jälgisid toimuvat natuke liiga vilkalt. Leidsin mehe lõpuks garaažist, istus seal rehvide taga oma nurgas ja joonistas kaustikusse hiiri, või mis närilised need olidki. Raimo väitis, et mees oli saanud millalgi seitsmekümnendate lõpus närvivapustuse ja et teda raviti haiglas elektrišokiga. Raimo jutust ei maksa välja teha. Aga haiglaid kardab mees küll. Kui mul hakkasid möödunud aastal jalgevahelt karvad välja langema ja pidin arsti juurde minema, kutsusin teda kaasa. Ei tulnud.

      Mees istub endiselt diivanil ja põrnitseb õue, suur pea kõrvale pööratud. Kohv tilgub lurinal kannu. Ehk julgen nüüd telerigi lahti teha, ütlen endale, lähen ja keeran nuppu. Vaatan kõigepealt, kuidas mees reageerib. Ta ei reageeri üldse.

      Naised on sellised. Reageerivad kurbusele igatsusega mehe järele.

      Telekas näidatakse arhiivfotot M/S Estoniast. Laev näeb välja uljas ja haavamatu.

      „Kui oleksime just sel nädalavahetusel Tallinnasse sõitnud,“ ütlen. „Õnneks ei sõitnud.“

      Mees ei vasta, ta isegi ei kuula. Tal on endassesulgunud pilk ja poos. Sõrmed näperdavad niidijuppi, mille Nekku on diivani küljest lahti kraapinud, pea on kergelt viltu. Ta näeb inetu välja, kuidagi poolik. Ja ometi. Kui teda esimest korda nägin klubi trepil istumas, teadsin, et tema see on. Ta ei üritanud midagi. Seisis seal keset kaseoksi ja põrnitses. Kase taga haaras minust kinni ja hoidis, pööras mu näo taeva poole ja lausus, et seal need tähed liiguvad. Ei liikunud need midagi, vaid kihutasid hirmsa kiirusega. Sulgesin silmad ja millegipärast tuli meelde pilt loodusfilmist, kusagil põhjas jäämineku ajal. Kõik võppus ja vabises. Lõpuks lõõtsutas ta, selg märg, võsas, kuhu oli mu viinud, ja küsis nagu muuseas:

      „Kas oled mulle täna öösel naiseks?“

      Alguses mõtlesin, et see on kunstnikuhing suure isase nahas. Et näen ta läbi, kuigi paljud teised ei näe. Selles oli midagi ohtlikku. Nagu leiaks magamistoast metslooma ega teaks, mida temaga peale hakata. Mõtlesin siiski, et küllap hea naine mehe taltsutab. Kujutlesin teda maja ehitamas, verandat ja aknaid klopsimas, poisiga lohet lennutamas, või mida need mehed koos teevad-taovad. Palli, keeglit, kasvõi loomi. Teda sellised asjad ei huvita. Nekkule andis korra jalaga.

      „Päästetöödest on loobutud. Kardetakse, et õnnetus on nõudnud kuni kaheksasada ohvrit.“

      Võpatan, kui märkan, et olen hetkeks unustanud õe mehe ja poja. Aga keset kogu seda häda ja viletsust on see lubatud, kaitsen ennast.Tohib ju olla õnnelik, et omad on elus ja terved. Teleka valgus muudab mehe näo laiguliseks, korraks on see otsekui uppunu nägu. Aknast tulev tuul seguneb telemikrofoni mühaga. Päästetööd ekraanil tunduvad mõttetud, aja raiskamisena. Helikopter müriseb tormise määrdunudhalli mere kohal nagu pliidiventilaator.

      Lööb seebivahu sisse porise keerise ja mulle torkab pähe, et vanni lastud vesi hakkab kindlasti juba jahtuma.

      Mehe näritud küüs kraabib diivani seljatuge, heli kostab isegi üle tuule ja teleri. Peaks vanni minema. Ometi ei suuda ma tõusta. Kardan, et kui jään üksi, löövad lained pea kohal kokku. Kui vajutan pea vee alla, näen seal Saska väikest vajuvat nägu.

      Inimesed ekraanil näevad välja uskmatud ja hämmelduses, reporter on pettunud. Õde on kuskil seal üksi ja ootab kõnet, ükskõik kellelt. Mis tahes uudiseid poja ja mehe kohta. Pean silmad kinni pigistama. Nii tundub diktori hääl turvaliselt kaugena. Diivanil on hea istuda. See on ilmselgelt hea diivan. Pealegi on maja ehitatud kindlale kaljule, see ei triivi kuhugi.

      Mees istub diivani teises otsas veidralt kössis ja ma ei oska temani jõuda. Ta ei ole juba kaua isegi maganud seal, kuhu perekonnaseisuametnik ta kord määras. Ühe valgest veinist läbi imbunud õhtu lõpetuseks leidsin külmkapist jubeda luuletuse. See rääkis lapse pea vastu seina löömisest, tekst oli kritseldatud piimapakile. Läksin seletust nõudma ja sellest tõusis tüli. Küsisin, kas ta ei oska enam rääkida. Alaarenenud kunstnik.

      „Kah mul luuletaja.“

      Sõnad lipsasid suust tahtele allumata. Ehmusin iseoma hääle peale. See oli võõras, veider. Keel komistas vastu hambaid. Mees ei vastanud midagi.Tõusis midagi ütlemata seltsamalt diivanilt ja läks oma teed. Kolis külalistevoodisse. Mõtlesin, et las proovib. Magame siis täna öösel nii. Küll tuleb järgmisel päeval tagasi. Aga enam ei tulnud.

Mirka, 22.30, Autinperä

      Kurbus СКАЧАТЬ