Hirvekütt. James Fenimore Cooper

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teed ja jalgrada oli kõva ning kuiv. Käinud umbes miili19 maad, March peatus ja hakkas ümbruskonda küsiva pilguga silmitsema, uuris hoolikalt ümbrust ja peatas vahetevahel pilgu ümberkukkunud puutüvedel, mis katsid üleni maad, nagu seda Ameerika metsades sageli esineb, eriti seal, kus puit pole veel hinda läinud.

      “See peaks olemagi seesama koht, Hirvekütt,” tähendas March lõpuks, “siin on pöökpuu kanada kuuse kõrval, kolm mändi käeulatuse kaugusel, ja seal murdunud ladvaga valge kask; aga ometi ei näe ma mingisugust kaljut ega ühtki allapoole painutatud oksa, millest ma sulle rääkisin.”

      “Murtud oksad on ebakindlad teetähised, kuna ka kõige väiksemate kogemustega inimene teab, et oksad murduvad harva iseenesest,” vastas teine, “ja nad panevad kahtlema ning juhivad jälgedele. Delavaarid usaldavad murdunud oksi ainult rahu ajal ja lahtisel teerajal. Mis puutub aga pöökpuudesse ja mändidesse ning kanada kuuske, siis võib neid näha igal pool, ja mitte ainult kahe- ja kolme-, vaid ka kümne- ja sajakaupa.”

      “Täitsa tõsi, Hirvekütt, kuid sa ei arvesta kunagi nende asendit. Siinsamas on ju pöökpuu ja kanada kuusk.”

      “Jah, ja seal kasvavad teine pöökpuu ja kanada kuusk armsalt teineteise kõrval nagu kaks venda või vist – õigemini öeldes – armsamalt kui nii mõnedki vennad; ja seal on jällegi teised, sest siitkandi metsades pole kumbki puu mingi haruldus. Ma kardan, Välejalg, et sa oled osavam piibrit püüdma ja karu laskma kui säärasel pilkasel rajal teed juhtima… Ahaa! Seal on siis lõpuks ometi see, mida sa otsid!”

      “Noh, Hirvekütt, see on jälle sinu delavaari uhkustamine. Poo mind kasvõi üles, kui ma näen siin midagi muud peale nende puude, mis näivad meie ümber kerkivat kõige imelikumal ja meelisegavamal viisil.”

      “Vaata, Harry – siin, ühel joonel musta tammega – kas sa ei märka kõverat puuvõsu, mis on kinni jäänud niinepuu okstesse selle lähedal? Noh, see puuvõsu oli ükskord lumekoorma all ja vajus selle raskuse all kõverasse; ta ei ajanudki end enam sirgu ja kinnitas end pärnapuu okste vahele, nagu sa näed. Inimkäsi tegi talle selle heateo.”

      “See oli minu käsi!” hüüdis Välejalg. “Ma leidsin õrna noore puukese kummardumas maadligi, otsekui mõne õnnetu olendi, kelle on mure surunud vastu maad, ja tõstsin ta püsti, nõnda nagu sa teda praegu näed. Kõige järgi otsustades, Hirvekütt, pean ma tunnistama, et metsas on sul ebatavaliselt terav silm.”

      “Ta areneb, Välejalg – ta areneb pikkamööda, olen nõus; kuid mul on ainult lapse silm, võrreldes mõne teisega, keda ma tunnen. Võtame kas või Tamenundi; noh, kuigi ta on nüüd juba nii vana mees, et ainult vähesed veel mäletavad teda ta parimas meheeas – Tamenund ei lase millelgi mööda libiseda oma pilgust, mis sarnaneb rohkem jahikoera haistmisele kui inimese nägemisele. Siis Unkas, Tšingatšguki isa ja mohikaanide seaduslik pealik, on teine niisugune, kelle pilgu eest on peaaegu lootusetu märkamatult mööduda. Ma teen edusamme, ma tunnistan seda – ma teen edusamme – kuid olen praegu veel kaugel täiuslikkusest.”

      “Ja kes on see Tšingatšguk, kellest sa nii palju räägid, Hirvekütt?” küsis Välejalg, liikudes kättenäidatud puuvõsu suunas. “Mitte rohkemat kui hulkuv punanahk, ma parem ei küsigi?”

      “Mitte just päris, Harry – ta on parim hulkuvaist punanahkadest, nagu sina neid kutsud. Kui tema saaks kätte oma seaduslikud õigused, oleks ta suur pealik, kuid praegu on ta ainult vapper ja õiglane delavaar; tõsi küll, ta on kõigi poolt lugupeetud ja mõnes asjas võetakse isegi tema sõna kuulda, kuid ta on väljasurevast suguharust ja kuulub kaduva rahva hulka. Ah! Harry March, südamel hakkab soe, kui istud talveööl nende vigvamis20 ja kuulad jutte mohikaanide muistsest suurusest ja jõust.”

      “Kuule, sõber Nathaniel,” ütles Välejalg peatudes ja vaatas oma kaaslasele otse silma, et sõnad omandaksid suurema kaalu, “kui inimene usuks kõike, mida teised inimesed arvavad heaks omaenda kasuks kõnelda, siis võiks ta hakata neist liiga palju lugu pidama ja endast liiga vähe. Punanahad on tuntud suurustlejad, ja minu arvates on üle poole nende juttudest lihtsalt loba.”

      “Sinu sõnades on omajagu tõtt, Välejalg, ma ei eita, sest ma olen saanud selles veenduda ja usun seda. Nad tõesti suurustlevad, kuid see on neil siiski looduse and ja patt on looduse ande takistada. Näe, see ongi koht, mida me otsime!”

      See märkus katkestas kõneluse ja mõlemad mehed pöörasid nüüd kogu tähelepanu nende ees olevale puule. Hirvekütt näitas kaaslasele hiiglasuure pärna tüve, mis oli oma aja ära elanud ja iseenda raskuse mõjul ümber kukkunud. Nagu miljonid teised tema suguvennad, lamas seegi puu seal, kuhu ta oli kukkunud, ja mädanes aastaaegade aeglase, kuid kindla mõju käes. Mädanemine oli siiski haaranud puu südant juba siis, kui ta oli seisnud sirgena oma täies uhkuses; õõnestanud tema südame, nagu mõni salahaigus hävitab mõnikord inimese elujõu, samal ajal kui kõrvaltvaataja näeb ainult toredat välimust. Nüüd lamas tüvi maas, ligi sada jalga21 pikk, ja jahimehe terane pilk uuris tema iseärasusi ning tundis mõningate tunnuste järgi, et see ongi see puu, mida March otsis.

      “Ahaa, siin ongi see, mida meil vaja,” hüüdis Välejalg, vaadates pärna jämedamast otsast sisse. “Kõik on niisama korralikult seatud nagu vanaeide kapis. Tule aita mind, Hirvekütt, ja poole tunni pärast oleme vee peal.”

      Selle hõike peale ühines temaga jahimees ja mõlemad asusid tööle otsustavalt ning osavasti nagu inimesed, kes on sellises töös vilunud. Kõigepealt eemaldas Välejalg mõned kooretükid, mis katsid suurt avaust puutüves ja mis Hirveküti ütluse järgi olid pandud nii, et see oleks rohkem tähelepanu äratanud kui midagi varjanud, kui mõni hulkur oleks siit mööda läinud. Siis tõmbasid nad kahekesi välja puukoorest tehtud kanuu, millel olid istmed, aerud ja muud vajalikud esemed, isegi õnged ja ridvad. Sõiduk polnud kaugeltki väike, kuid võrdlemisi kerge, ja Välejalg oli nii jõuline, et võttis kanuu kergelt õlale, keeldudes igasugusest abist isegi siis, kui ta pidi tõstma kanuu loodis asendisse ja seda nii hoidma.

      “Mine sina ees, Hirvekütt,” ütles March, “ja lükka põõsad laiali, kõige muuga tulen ma isegi toime.”

      Teine kuulas sõna ja mehed asusid teele. Hirvekütt rajas kaaslasele teed ja keeras kord paremale, kord vasakule, nii kuidas viimane juhatas. Umbes kümne minuti pärast sattusid nad äkki säravasse päikesepaistesse, madalale kruusasele liivasäärele, mida peaaegu pooles pikkuses uhtus vesi.

      Üllatushüüd pääses Hirveküti huultelt – tõsi küll, tasane ja ettevaatlik, sest ta oli hoolikam ja ettevaatlikum kui hulljulge Välejalg – kui ta järve äärde jõudes märkas silme ees ootamatult avanevat pilti. See oli niivõrd rabav, et väärib lühikest kirjeldamist. Neemega ühel tasapinnal laius avar vetepind, nii rahulik ja läbipaistev, et paistis puhta mägiõhu sängina, mis oli surutud küngaste ja metsade raamistusse. Järve pikkus oli umbes kolm penikoormat, kuna laius oli ebaühtlane, paisudes poole penikoormani22 või neeme vastas veel rohkemgi, ja ahenedes lõuna pool vähem kui poolele nimetatud vahemaast. Järve piirjooned olid muidugi ebakorrapärased, moodustades hulga lahtesid ja palju esiletungivaid, madalaid neemi. Järve põhjapoolses või lähemas otsas piiras teda üksik mägi, millest ida ja lääne poole laius madalam maa, muutes vaatepildi meeldivalt mitmekesiseks. Ometi oli maa üldiselt mägine, kõrged künkad või madalad mäed tõusid veest järsult tervelt üheksa kümnendiku rannajoone ulatuses. Erandid tegid maastiku ainult pisut vaheldusrikkamaks, ja isegi nendes kohtades, kus kallas oli võrdlemisi laugjas, oli taamal mõni küngas.

      Kuid selle vaatepildi kõige üllatavam iseärasus oli tema pidulik üksindus ja meeldiv rahu. Kõikjal, kuhu silm iganes ulatus, ei leidnud ta muud СКАЧАТЬ