Kirjad minu veskilt. Alphonse Daudet

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa varsti veel naerad. Kui valge kitseke mägedesse jõudis, äratas ta üleüldist vaimustust. Veel iial polnud vanad kuused näinud midagi nii ilusat. Teda tervitati kui kuningatütart. Kastanipuud kummardusid maani, et teda okstega silitada. Tema möödumisel puhkesid õide kuldkollased leetpõõsad ja lõhnasid mis võisid. Kogu mägismaa võttis ta avasüli vastu. Võid arvata, Gringoire, kui õnnelik meie kitseke nüüd oli! Ei enam köit, ei vaia… ei midagi, mis takistaks teda kepsu löömast, omatahtsi nosimast… Ja oli seal vast rohi! Ulatus üle sarvede, mu kullake!.. Ja veel kord, milline rohi! Mahlane, õrn, sikisakiline, koosnemas tuhandest taimest – hoopis teine asi kui koplimuru. Ja lilled!.. Suured sinised kellukad, sügavate karikatega purpurpunased sõrmkübarad, terve mets joovastavatest mahladest pakitsevaid aasalilli!..Valge kitseke püherdas seal sees, pooljoobnud, jalad püsti, ja veeres nõlvust alla koos lehesasi ja kastanimunadega… Siis äkitselt kargas ühe hüppega jalule. Hopp! ning tuiskas läbi padriku ja põõsastike, kord mäeharjale, kord kuristikupõhja, üles, alla, igale poole… Võinuks arvata, et mägedes on kümme härra Seguini kitse. Sest Blanquette ei kartnud midagi. Ühe hüppega kargas ta üle kobrutavate mägiojade, mis pritsisid teda niiske pihu ja vahuga. Veest tilkudes läks ta siis ja heitis kuhugi lamedale kaljule pikali ja laskis päikesel end ära kuivatada… Kord, kui ta kiltmaa veerule sattus, kuldnõretiõis hambus, silmas ta all, päris all tasandikul, härra Seguini maja ja koplit. Need ajasid ta pisarateni naerma.„Nii tillukesed!“ ahhetas ta. „Kuidas suutsin ma seal üldse olla?“ Vaeseke! Nii kõrgel üleval olles pidas ta ennast vähemalt sama suureks kui maailm…Kokkuvõttes oli see härra Seguini kitsekesel hea päev. Lõuna paiku, kui ta paremale ja vasakule silkas, sattus ta kaljukitsede karja sekka, kes suure isuga metsviinapuu kallal maiustasid. Meie väike valges kleidis kepsutaja tekitas sensatsiooni. Talle anti viinapuu juures parim plats, ning kõik härrased käitusid väga armastusväärselt… Paistab koguni – aga see jäägu meie vahele, Gringoire – , et ühele mustakarvalisele noorele pässule sai osaks õnn Blanquette’ile meeldida. Paar tundi hulkusid armunud puude vahel, ning kui sind huvitab, mida nad omavahel kõnelesid, küsi seda lobisemishimulistelt allikatelt, mis nähtamatult sambla varjus nirisevad.

      Järsku tuul jahenes. Mäed tõmbusid lillakaks: õhtu jõudis kätte…„Juba!“ hüüatas kitseke, ning jäi väga imestunult seisma. All vajusid niidud uttu. Härra Seguini koppel kadus hämusse ning majakesest paistis veel vaid katus ja pisut suitsu. Kits kuulatas koju aetava karja kelli ja tundis, kuidas süda läks raskeks… Pessa lendav jahipistrik riivas teda tiivaga. Ta võpatas… Siis kostis mägedest ulumist:

      „Uuu-uuu!“ Talle meenus hunt. Päev otsa polnud see hullukesele kordagi meelde tulnud… Samal hetkel kõlas hästi kaugel orus sarvehääl. See oli hea härra Seguin, kes üritas viimast korda.„Uuu-uuu!“ ulus hunt.„Tule koju, tule koju!“ hüüdis sarv. Blanquette’il tuli himu koju minna, ent kui ta mõtles vaiale, köiele ja koplitarale, arvas ta, et ei suuda enam säärase eluga harjuda, ja et parem juba jääda mägedesse.

      Sarv ei hüüdnud enam. Kitseke kuulis selja taga lehtede sahinat. Ta pöördus ümber ja nägi pimedas kahte lühikest kikkis kõrva ja hiilgavat silmapaari… See oli hunt.

      Koletusuur ja liikumatu, istus hunt sirgelt, vahtis valget kitsekest ja mõnules juba ette. Ta teadis täpselt, et ta kitse nahka pistab, ega kiirustanud üldse; ainult siis, kui teine ümber pöördus, hakkas ta mürgiselt naerma: „Ha-haa, härra Seguini kitseke!“ ning tõmbas paksu punase keelega üle taelmustade mokkade. Blanquette tundis, et on kadunud… Talle tuli meelde lugu vanast Renaude’ist, kes oli öö läbi võidelnud ja hommikul ikkagi nahka pisteti, ja ta kaalus silmapilgu, kas poleks parem lasta end kohe ära süüa. Mõtles siis aga ümber ja võttis sisse kaitseasendi, pea maas ja sarved õieli, nagu üks härra Seguini tubli kits kunagi… Mitte et ta lootnuks hundist jagu saada – kitsed juba hundist jagu ei saa – , ta tahtis ainult näha, kas suudab sama kaua vastu pidada kui too Renaude…Siis astus koletis lähemale ja sarvemüksud läksid käiku. Oi seda vaprat kitsekest! Kui südilt ta alustas! Rohkem kui kümme korda – Gringoire, ma ei luiska – sundis ta hundi taganema ja hinge tõmbama. Nende minutiste puhkuste aegu napsas ta, maiasmokk, veel kiiruga liblekese armsat rohtu; siis asus jälle võitlusse, suu täis… Nii kestis see öö läbi. Aeg-ajalt heitis härra Seguini kits pilgu selges taevas tantsivate tähtede poole ja lausus endamisi:

      „Oh, peaksin ma vaid koiduni vastu…“ Üksteise järel kustusid tähed. Veelgi ägedamalt laskis Blanquette käiku sarved, hunt hambad… Taevaservale ilmus kahvatu kuma… Kusagilt taluõuest kerkis kärisev kukelaul.„Viimaks ometi!“ ohkas vaene loom, kes ootas hommikut vaid selleks, et surra. Ja ta heitis oma kaunis valges, vereplekkidega kaetud kasukas pikali maha…Siis kargas hunt kitsekesele kallale ja pistis ta nahka.

      Jumalaga, Gringoire! Jutt, mida kuulsid, pole mitte minu väljamõeldis. Kui sa kunagi Provence’i tuled, pajatab meie külarahvas sulle sagedasti lugu sellest cabro de moussu Seguin, que se battégue touto la neui emé lou loup, e piei lou matin lou loup la mangé.17 Kuuled, Gringoire: „E piei lou matin lou loup la mangé.“

      Tähed

      Provence’i karjase jutustus

      Tol ajal, kui ma Luberoni mägedes18 loomi karjatasin, ei näinud ma nädalate viisi ühtki elavat hinge, olin karjamaal üksi oma labri tõugu koera19 ja voonakestega. Aeg- ajalt möödus sealt ravimtaimede otsingul Mont-de-l’Ure’i erak või silmasin mõne Piemonte söepõletaja musta nägu; aga need olid lapsemeelsed, üksiolemisest sõnakehvaks jäänud inimesed, kes olid kaotanud igasuguse kõnelemisisu ega teadnud midagi sellest, mida räägiti all külades ja linnades. Nii et kui ma iga kahe nädala tagant kuulsin mäkke tõusval teel meie talu muula kellukesi, kui mulle kahe nädala toidumoona toodi, ja nägin vähehaaval nõlva kohale ilmumas väikese miarro (sulaspoisi) ärgast nägu või vanatädi Norade’i ruuget tanu, olin tõesti ütlemata õnnelik. Ma lasksin endale jutustada alt-rahva uudiseid, ristsetest, pulmadest; iseäranis tahtsin aga teada, kuidas elab meie peretütar, meie preili Stéphanette, kõige kenam neiu, keda kümne penikoorma sees võis leida. Väliselt selle vastu erilist huvi ilmutamata, uurisin, kas ta käib palju pidudel, õhtustel olengutel, kas talle on tekkinud jälle uusi kavalere; ja neile, kes mult ehk küsivad, mis see kõik minusse puutus, minusse, vaesesse mägikarjasesse, vastan ma, et ma olin vaid kahekümnene ja midagi Stéphanette’ist ilusamat polnud ma oma elus näinud. Kui ma siis ühel pühapäeval oma kahe nädala toidumoona ootasin, juhtus nii, et see jäi väga hilja peale. Hommikul ütlesin endale: „Pühapäevamissa süü“; siis lõuna paiku tuli kõva äike ja ma arvasin, et muul ei saanud halbade teeolude tõttu tulema hakata. Viimaks kella kolme paiku, kui taevas oli puhtaks pestud ning mägi veest ja päikesest helkis, kuulsin läbi tilkuvate lehtede ja paisunud ojade kohina muulakuljuseid, mis kõlasid niisama rõõmsalt, niisama erksalt kui suur ülestõusmispühade kellamäng. Kuid muula ei juhtinud ei väike miarro ega vana Norade. See oli… arvake, kes!.. meie preili, kullakesed!, meie preili ise, kes tikksirgelt istus pajuvitstest korvide vahel, nägu mägiõhust ja äikesejärgsest värskusest õhetav. Poiss oli haige, tädi Norade oma laste juures külas. Seda kõike kuulsin ilusa Stéphanette’i suust, sellal kui ta muula seljast maha tuli, ja ka seda, et ta jäi hiljaks, sest oli teelt eksinud; aga tema kena pühapäevase oleku, lillelise juuksepaela, särava seeliku ja pitside järgi võinuks küll pigem arvata, et ta kuhugi tantsupeole pidama jäi kui et padrikus teed otsis. Oi seda armsat olevust! Mu silmad ei väsinud teda vaatamast. Ma ei olnud teda tõesti enne nii lähedalt näinud. Talvel, kui karjad olid alla orgu aetud ja ma õhtuti söögiajaks tallu tulin, läks ta vahel kärmelt läbi toa, ei rääkinud teenijarahvaga suurt sõnagi, oli ikka ehitud ja uhkevõitu… Ja nüüd oli ta mul korraga seal, minu ees, ainuüksi minu pärast. Kas polnud sellest küll, et pead kaotada? Kui Stéphanette oli toidukraami korvist välja võtnud, hakkas ta uudishimulikult ümbrust uurima. Kergitades veidi oma ilusat pühapäevaseelikut, mis oleks võinud muidu hukka minna, astus СКАЧАТЬ