Valik. Aigi Vahing

Чтение книги онлайн.

      Keegi nutab täna. Väga tahaks pead pöörata, kuid hoian silmad kinni. Võib-olla tõesti teises ajas, teises kohas mindi oma pisaratega kirikutest lohutust otsima, kuid kes tuleb täna, 2009. aasta kevade teisel või kolmandal päeval Manhattani kesklinna kirikusse, niimoodi halama? Naise nuuksetest on saanud ulg.

      Istun küünlamere vastas. Leegid liiguvad laugudel. Lootsin, et kirikus on veidi kindlam, õdusam mediteerida kui mõnes kohvikus, suuremas, kus võib samuti silmad sulgeda ilma et keegi tuleks midagi küsima – ümberkaudne liikumine mantraga mediteerimist ei sega. „Hingeravi”, lugesin mediteerimise kohta ühe raamatu kaane pealt – nüüd mediteeringi – religioosselt – juba kolm aastat.

      Kui Manhattanilt otse koju Brookylinisse lähen, mediteerin metroorongis – akendest ning ustest ei näe niikuinii muud kui ainult musta tühjust mööda libisemas; võib vaadata ka iseennast, omaenda nägu viirastumas klaasi peal või teisi reisijaid – kõõritada nende raamatuisse, olgugi et selle eest saab kohe karistada. „Ma näen, et sa mind vaatad,” ütlevad siis nende kehad.

      Neis rongides, mis ühendavad omavahel New Yorgi linnaosi – Bronxi, Brooklynit, Manhattanit ja Queensi – ollakse omaette, justkui üksinda, tegelemas iseendaga. Seda ka praami peal, mis ühendab New Yorgi viiendat osa – Staten Islandit linnaga – Manhattaniga.

      Koduuksest Times Square’ini saan 40 minutiga, sealt edasi lähen jala. Päeva esimese poole veedan välispressikeskuses – teen seal tõlketöid ning kirjutan nende jaoks, kel pole selleks ise aega. Olen kirjutaja ghost – shadow – teiste vari. Kodus ma kirjutada ei saa, sest kardan omaenda varje seinal, nii sõidutan end meelsasti linna, olgugi et rongid on hommikuti rahvast täis.

      Vahel kirjutan ka lugusid ajalehtedele, ajakirjadele, teen mõningaid raadiosaateid Eestisse, kuid sellega ei elataks ma ennast ära. Pressi tarvis töötamine õigustab aga välisajakirjaniku staatust – viisat, millega saan loa siin linnas elada.

      New Yorgis üldiselt kedagi ilma põhjuseta ei segata, see linn on tõeline oaas neile, kes ihaldavad rahulejätmist. Igal pool on võimalik silmad sulgeda ning paarkümmend minutit ära istuda ilma et keegi kõnetaks. Olgugi et mediteerimise eesmärk pole näha nägemusi, vaid vaigistuda, ka pildiliselt, nägin ometi kord talvel, kodus mediteerides, just pilti. Valge uks avanes mu ees ning ukse vahelt paistis riba aeda, mida olen püüdnud leida nii sünnikodu heinamaadelt, Pacific Coast Highway äärest, kui ka siitsamast, Manhattani linnaplaneeringu tühjadelt aladelt, ükskõik kui väikestelt.

      Seal aias seisis üks naine. Nägin ainult tema pead. Ta seisis sirgelt. Tal olid lumivalged juuksed, eakas oli ta, kuid eatu. Tollest aiast, ukseavast, keerutas end minu sisse terves ilmas eksisteeriv teadmine ning hirmu puudumine. Olgugi et ainult aimdus sellest – ja ka see ei jäänud püsima.

      Ehk toda pilguheitu tulingi siia kirikusse kordama? Leidsin selle palvemaja ühe mahajäetud muruplatsi kõrvalt. Sisse astudes nägin küünlasaari, tulemeresid kutsumas – kui palju pidid nood mind soojendama hakkama! „Searching for what?” küsib Jaapani poeet Taneda, „I walk in the wind”. Aga mina otsin. Otsin seda, mille leidmisest ma loobunud ei ole – aeda, omatahtsi kasvavat, kuid mitte mahajäetut, vaid asustatut nendega, kel sama metsik loomus nagu looduselgi – inimlastega, kel õied, pakitsevad pungad, tõrkjad okkad, totaalne tuhastumisvõime – ja ikka elavad ja hingavad, ning kasvavad nii innukalt, et päike kuldab nende aeda suure ettevaatusega – harva kõrgelt taevast, ikka rohkem külje pealt, nii et näha on nii varjud kui ka see, mis varjud välja valgustab.

      Geniaalne, mõtlesin kirikusse astudes, siin on ju ligemale poolteistsada aastat tegeletud sama asjaga – küllap on see aines rikastanud palvemaja õhku sellisel määral, et meditatsioonidki muutuvad siin sügavaimaks, lennukaimaks kui mujal?

      Istekoha leidsin tagareas. Pink oli ebamugav – kõva istuda. Õnneks oli pingirea ees jalatugi, mida sai kerge liigutusega kahte asendisse paigutada – vähemalt põlved olid mugavas! Toetasin jalad sametiriba peale – puhas luksus kingataldadele! Käisin seal istumas mitu korda, enne kui hakkasin aduma, et samet on põlvili laskumise jaoks.

      Kui aga tol esimesel korral oma silmad sulgesin ning kirik oma tühjuse mu tühjusesse parkis, oma häältega mu sisse sõitis, ei jäänud mul üle muud kui ahastada: „Jeesus, siin ei ole mitte kedagi ju, mitte midagi!! Ainult nagisevad pingid, tühi, kõle ruum ning inimeste ohked – sama tühjad, kõledad. Mida me siit otsime!?”

      Kuna neil päevil, mil tahtsin pärast toimetusi pressikeskuses pikemalt linna jääda, ei olnud mul mitte kusagile mujale mediteerima minna, hakkasin siin kirikus edasi käima. Küünlad ei muutunud karvavõrdki soojemaks, vastupidi, mida lähemale neile nihkusin – ja seda julgesin varsti juba üsna söakalt teha – seda jahedamaks nad muutusid.

      Väga ahistav oli istuda – suletud silmadega – tühjalt, kõrges saalis, mille lagi on püüdnud igatsuse võlvidesse lõksu nagu avamerelinnu – igatsuse, mis mind jälitab ning mille täitumise võimatust üritatakse siin peita küll küünalde, küll soojatoonilise sametiga, hardailmeliste pühakujude ning kuldse valguse ja vanikutega. Mitte kusagil ei voha inimeksistentsi viletsus armetumalt kui kohas, kuhu inimene tuleb jumalusega kontakti otsima! Jumalat ei ole siin, siin teda kohe päris kindlasti ei ole. „Ainult teie oletegi siin,” tahaks neile öelda – kõigile neile pärastlõuna tühjuses kärmelt välja vahetuvatele peadele. „Oleme vaid meie: sina, mina, nemad, aga Teda pole. On vaid igatsus Tema järele”. Aga inimesed tulevad ja lähevad. Puudutavad Püha Antoniuse puidust kuuevolti, suudlevad kellegi varbaid.

      Naine on nüüd juba veerand tundi järjest nutnud, võib-olla kauem. Väga tahaks talle kaasa tunda, kuid tunnen oma südant hoopis ahtaks kiskumas. Ahastus käib inimesest üle nagu vihmasagar üle kruusatolmus tee – pritsib kivid veega kargeks, pärast on need puhanumad, naise nutus pole aga ahastusenoote kuulda. „Kus on meeleheide?” tahaks küsida. „Kus on valu, mis väänab inimesest hinge välja, paneb ta oma hingerootsu välja köhima – valima kahe võimaluse vahel, kas surm või elamine surnuna? Kus on need pärispisarad?”

      Silmi avamata tean, et see, kes küünalde juures kobistab, on hiina naine. Tema tegemisi jälgides olen näinud lähemalt ka küünlaid – eemalt näivad need sakraalsed, imelised, lähedalt vaadatuina prostad, paaritaalased. Ilmselt 99 cents poest, mille kett kaupleb ennekõike plastmasstoodetega, kuid jah, ka küünaldega. Hiina naine, kelle alatiseks saatjaks näib olevat sendikott vööl, sähmib täna päris häälekalt, pühalikkust pole tema tegutsemises küll kopikagi eest, küllap liigutab end kontiharjund tempoga. Siin ta oma toimekuse eest tasu ei saa, oletan, kuid õnnistust – seda küllaga, palgana, nii et ta peab kärmelt liigutama, kui tahab mujale tööle jõuda.

      Nutja hääl muutub üha valjemaks. „Oma tundmustega sina peale saama”, öeldakse siin, Ameerikas, kõneledes noist, kes naasevad vältimise ulgumerelt koduranda ning leiavad sealt eest, justkui mõnest vanakraamipoest, midagi ammuunustatut, midagi, mis krigisedes nende kohta miskit paljastab. Mina ise pole tahtnud seda kriginat kuulata – pole tahtnud ei näha ega märgata; kui milleski olen saavutanud professionaalsuse, siis on see valu mitte tundmises. Nüüd võin aga öelda, et kui lõpetada iseenda tuimaks tegemine valule, pole vaja oma tundmusi kusagilt eraldi otsida, nad leiavad su ise üles.

      Vanem mees mu selja taga köhatab, nüüd juba teist korda. Küllap tunneb temagi end häirituna. Naine on liikunud mu selja taha, on oma nina paksu tatti täis löristanud ning nutab nüüd taas veidi noorema ja abituma häälega. Mida ta ootab? Et keegi läheb lohutama? Et jumal laskub laest ning küsib, mis sul viga on? Äkki nihkub too naine mulle lähemale, mõeldes et palvetan, et palvetan ka tema eest?

      Tunnen hoopis viha tõusmas. Teistel siin paistab oma usk olevat, ja jumalad, kuid tema nutab täitsa üksinda. „Loll eit!” Afektieelne seisund surub meelekohad kokku ning rindki muutub ahtamast СКАЧАТЬ