Colomba. Carmen. Prosper Merimee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ julgust, härra; vaadake, kuidas teie õde on saatusele alistunud, ja võtke eeskuju.”

      “Ah, ärge laske end petta. Ärge uskuge, et see on alistumine. Ta pole öelnud mulle ühtki sõna, aga ma loen igast tema pilgust seda, mida ta minult ootab.”

      “Ja mida ta lõppude lõpuks teist tahab?”

      “Ah ei midagi…inult seda, et ma prooviksin, kas teie härra isa püss laseb inimesi niisama hästi kui põldpüüsid.”

      “Mis te räägite! Ja mis mõtted need seesugused siis on! Te ju ise tunnistasite, et ta pole teile veel midagi öelnud. Te olete lausa kohutav!”

      “Kui ta ei mõtleks kättemaksu peale, oleks ta kohe isast rääkima hakanud; ta ei teinud seda. Ta oleks nimetanud neid, kes tema arust – ma tean, et ta eksib, – mõrtsukad on. Aga ei! Ei ühtki sõna. Vaadake, see on sellepärast, et meie, korsiklased, oleme kaval rahvas. Õde saab aru, et ta ei hoia mind täielikult oma võimuses ega taha mind hirmutada, sest vastasel korral võiksin ma veel põgeneda. Aga ükskord, kui ta mu kuristiku äärele on viinud ja kui mu pea ringi hakkab käima, tõukab ta mu sügavikku.”

      Ja Orso jutustas miss Nevilile isa surma mõningaid üksikasju ning esitas põhilised tõendid, mis kõik koos tema arvates kinnitasid, et mõrtsukas on Agostini.

      “Mitte miski pole suutnud Colombat veenda,” lisas ta. “Nägin seda viimasest kirjast. Ta tõotas, et Barricinid surevad ja…äete, miss Nevil, kuidas ma teid usaldan…õib-olla nad polekski enam siin ilmas, kui mu õde ühe oma metsikust kasvatusest tuleneva eelarvamuse tõttu ei oleks veendunud, et kättemaks kuulub minu kui perekonnapea kohustuste hulka ja et siin on riivatud minu au.”

      “Tõepoolest, härra della Rebbia, te laimate oma õde,” ütles miss Nevil.

      “Ei, te ise ütlesite, et ta on korsiklane…a mõtleb seda mida teisedki. Kas teate, miks ma eile nii kurb olin?”

      “Ei, aga juba mõnda aega olete süngete tujude ohver…eie tutvuse esimestel päevadel olite armastusväärsem.”

      “Vastupidi, eile olin ma rõõmsam ja õnnelikum kui tavaliselt. Nägin, et olite mu õe vastu nii hea, nii leebe!.. Me, kolonel ja mina, tulime paadiga merelt. Ja teate, mida ütles mulle üks paadimees oma saatanlikus murdes: “Olete palju linde tapnud, Ors’ Anton’, aga varsti näete, et Orlanduccio Barricini on veel suurepärasem jahimees kui teie.””

      “Ja mis siis neis sõnades nii kohutavat on? Kas siis osava jahimehe kuulsus on teile nii tähtis?”

      “Kas te ei saa siis aru, et see närukael andis mõista, et mul pole julgust Orlanducciot tappa?”

      “Teate, härra della Rebbia, te kohutate mind. Näib, et teie saare õhk ei too mitte ainult palavikku, vaid teeb ka hulluks. Milline õnn, et me varsti lahkume.”

      “Mitte enne, kui olete Pietraneras käinud. Te lubasite seda mu õele.”

      “Ja kui me oma lubadust ei täida, ootaks meid kindlasti mingi kättemaks?”

      “Kas mäletate, neil päevil jutustas teie isa meile indiaanlastest, kes ähvardasid kompanii juhtkonda, et näljutavad end surnuks, kui nende nõudmisi õigeks ei tunnistata?”

      “Kas see tähendab, et te näljutaksite end surnuks? Kahtlen. Te oleksite ühe päeva söömata ja siis tooks preili Colomba teile nii isuäratava bruccio,20 et loobute oma kavatsusest.”

      “Te olete julm oma pilkamistega, miss Nevil; peaksite mulle halastama. Olen siin üksi. Mul pole peale teie kedagi, kes hoiaks mind hulluks minemast, nagu ütlesite; teie olite mu kaitseingel, ja nüüd..”

      “Nüüd,” ütles miss Lydia tõsinedes, “nüüd on teil selle nii kergelt kõikuma lööva mõistuse toetamiseks teie meheau ja sõjaväelase väärikus ja..” jätkas ta lille noppima kummardudes, “kui see teile midagi tähendab, teie kaitseingli mälestus.”

      “Ah, miss Nevil, kui ma vaid julgeksin mõelda, et teil on tõesti mingi huvi..”

      “Kuulake, härra della Rebbia,” ütles miss Nevil veidi liigutatult. “Kuna te olete laps, kohtlen ma teid sellena. Kui ma väike olin, andis ema mulle ilusa kaelakee, mida ma palavalt ihaldasin; aga ta ütles: “Iga kord, kui sa selle kaela paned, tuleta meelde, et sa ei oska veel prantsuse keelt.” Kee kaotas mu silmis veidi oma väärtusest. Sellest oli saanud mulle otsekui süümepiin; kuid ma kandsin seda ja sain prantsuse keele selgeks. Kas näete seda sõrmust? See on egiptuse skarabeus, mis leiti, et te teaksite, püramiidist. See veider kujund, mida te võib-olla pudeliks peate, see tähendab inimelu. Meie maal on inimesi, kes leiaksid selle hieroglüüfi kuju väga sobiva olevat. See järgmine, see on kilp koos käega, mis hoiab oda: see tähendab võitlust, lahingut. Niisiis moodustab kahe märgi ühendus minu meelest kena deviisi: elu on võitlus. Ärge arvake, et ma loen soravalt hieroglüüfe; seda seletas mulle üks õpetlane, kelle nimi lõppes tähtedega “us”. Võtke, ma annan selle skarabeuse teile. Kui teil tuleb pähe mõni paha korsika mõte, vaadake mu talismani ja öelge endale, et lahingust halbade mõtetega tuleb väljuda võitjana. – Aga tõepoolest, ma ei ole halb jutlustaja.”

      “Ma mõtlen teie peale, miss Nevil, ja ütlen endale…”

      “Öelge endale, et teil on sõbratar, kes oleks kurb, kui… kuuleks, et olete üles poodud. Peale selle teeks see liiga palju muret härradele kapralitele, teie eellastele.”

      Nende sõnade saatel laskis ta naerdes Orso käe alt lahti ja jooksis isa poole:

      “Isa, jätke need vaesed linnud rahule ja tulge koos meiega Napoléoni grotti unistama.”

      VIII

      Ärasõidus on alati midagi pidulikku, isegi kui lahkutakse vaid lühikeseks ajaks. Orso pidi koos õega teele asuma varavalges ja seepärast jättis ta miss Lydiaga hüvasti juba õhtul, sest ei uskunud, et viimane tema pärast oma laisklemisharjumustesse erandi teeks. Nende lahkumissõnad olid jahedad ja tõsised. Pärast vestlust mere ääres kartis miss Nevil, et on Orso vastu ehk liiga elavat huvi üles näidanud, Orsol omakorda olid südamel miss Lydia pilked, eriti aga tema pealiskaudne kõnetoon. Korraks uskus ta noore inglanna käitumises tärkava kiindumise märke vilksatavat; nüüd aga, neiu naljatlustest segadusse viiduna, otsustas ta, et ei kujuta tema silmis midagi muud peale lihtsalt tuttava, kes varsti ununeb. Suur oli aga tema imestus, kui hommikul koloneliga kohvi jooma istudes nägi ta miss Lydiat Colomba saatel sisse astumas. Ta oli tõusnud kell viis ja ühe inglanna, eriti aga miss Nevili jaoks oli see nii suur saavutus, et Orso võis meelitatud olla.

      “Mul on kahju, et pidite endale täna hommikul tüli tegema,” ütles Orso. “Nagunii oli see mu õde, kes vaatamata minu nõuannetele teid üles äratas, ja ilmselt kirute te meid tublisti. Võib-olla soovite, et oleksin juba poodud?”

      “Ei,” vastas miss Lydia väga tasa itaalia keeles, nähtavasti selleks, et isa aru ei saaks. “Aga eile te panite mu süütuid naljatusi pahaks ja ma ei tahtnud, et te läheksite siit halbade mälestustega oma alandlikust teenijannast. Mis kohutav rahvas te, korsiklased, olete! Head aega siis; peatse kohtumiseni, ma loodan.”

      Ja ta ulatas Orsole käe.

      Orso ei osanud vastuseks teha СКАЧАТЬ