Tõde ja õigus V. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      I

      Kui üksik rändur, kandam kaksiti õlal – pikad kummsaapad ripakil ees ja pamp seljas –, jõudis Vargamäe maile, lähenes kuu juba silmaringile, muutudes ise aina punasemaks ja punasemaks, nagu võtaks ta oma taevasel teekonnal pikkamisi tuld. Vargamäe välja alt vaadates ta kumas ainult pisut veel üle mäe ja selles kumas meie rändur astuski mööda väljamäge üles, hoidudes teest paremale ja minnes huupi mööda kõrrepõldu, kus mustendasid siin-seal viljaaunad.

      Rändur läks viljaaunade vahelt läbi otseteed mäenuki sihis. Seal pidid kasvama vanad männijändrikud – nende juurde tahtis ta. Aga pedakate asemelt ta leidis ainult suure kivivareme, mis varjas kännudki. Siia kivivaremele mees siis istuski, kui oli võtnud pambu seljast, nagu oleks ta juba oma pika öise teekonna lõpul. Istus, võttis mütsi peast, pühkis higi otsaesiselt ja laskis leigel tuulel sasida oma juukseid, kuulatades ise mingit kohinat, mis kuidagi ei tahtnud kosta, vaatas kustuvat kuud ja lausus endamisi:

      „Kaob Jõessaare taha. Aga siit lähen käsikaudugi.”

      Ometi, kui oli küllalt istunud ja tõusis kivilt, polnud minemine sugugi nii lihtne. Kõigepealt sattus ta kartulivagudesse, kus jalad takerdusid pealistesse; siis tuli pimedas vastu kiviaed, mida ta ei tundnud, ja kui ronis sellest üle, leidis peagi püstaia, mis oli talle samuti võõras. Aga ka sellest ta sai oma kandamiga üle ja läks vana mälestuse järgi ikka edasi, paiguti kividele ja mätastele komistades. Viimaks ta jõudis mingisugusesse kännustikku, kus tundis nagu kuusevaigu lõhna. Ta jäi seisatama. „Tähendab, need olid juba nii suured, et kõlbasid maha võtta,” arutas ta mõttes. Nüüd ta pöördus pisut pahemale ja läks julgesti edasi, lootes leida varsti lattaia, millest pidi üle ronima. Aga selle asemel seisis äkki põiki pikk must kogu ta ees. Mees peatus natukeseks nagu aru pidades või midagi meelde tuletades, pöördus siis ümber ja läks mõned sammud tagasi, seisatas uuesti mõttes, käis pimeduses ringi ja otsis midagi, jäi veel kord seisma ja ütles kuuldavalt, nagu kõneleks ta kellegagi, keda silm pimeduse pärast ei seleta: „Ka seda pihlakat pole enam, mille isa istutas Jussi kuuse asemele.” Ja et olla asjas päris kindel, kõndis mees veel kord pikuti ja põiki sauna taga, otsides asjata kadunud aegu.

      Lõpuks läks ta sauna ette, leidis ukselingi, mis tuttav, kergitas seda ja tõmbas – uks oli lahti. Ta astus kotta, avas auguga ukse ja katsus tasakesi sisemist toaust – ka see oli riivita ja lukuta. Mees kobis ühes oma kandamiga üle kõrge uksepaku sisse ja pani selle käsikaudu suure ahju kõrvale maha. Nüüd otsis ta kobades redelit, mis pidi viima vommile, ja kui ta selle oli leidnud, toetas ta istmiku alumisele pulgale, mis tasakesi kääksus. Vaevalt oli ta sellega toime tulnud, kui vanamehe hääl küsis pimedusest:

      „Kes see tuli seal, kas oma või võeras?”

      Tulija võpatas kogu kehast.

      „Oleks nagu ikka oma,” vastas ta veidikese aja pärast kõhklevalt.

      „Aga häälest ei tunne,” arvas vanamees pimedusest. „Tuttav nagu oleks, aga…”

      „Ega vist tunne küll,” lausus tulija, „pole ju ammugi kuulnud.”

      Nüüd valitses pilkases pimeduses tükk aega vaikus. Siis liigutas vanamees end asemel, nii et säng nagises, ja küsis ebakindlalt, isegi nagu pisut ärevalt:

      „Oled õige sina, Indrek, või?”

      „Mina, isa,” kostis ahju äärest redelipulgalt.

      „Seda ma siis nägingi sinust mitu ööd järestikku und,” rääkis isa. „Mõtlesin, et mis sinuga veel juhtuda võiks… hakkad õige surema või… Ah siis sina oled! Tulid kauemaks või?”

      „Küllap ikka vist kauemaks,” vastas Indrek.

      „Ja sauna minu juurde?”

      „Kui lubad, isa,” ütles Indrek alistunult.

      Isa liigutas end jälle asemel, nii et säng nagises, ja ütles siis:

      „Poeg, minul pole Vargamäel enam midagi keelata ega käskida.”

      „Isegi saunas mitte?” küsis Indrek.

      „Sedagi mitte,” kinnitas isa. „Ma andsin kõik oma käest ära, et saaks enne surmagi kord vabaks. Inimene on ju niisuke loom, et kui tal midagi on, siis ta on selle vang. Aga miks peaks minusugust mulda veel vangis peetama? Vangirauad olgu noorte tarvis, sest nemad lähevad muidu paha peale. Noor on kui ahne loom, kes jookseb ringi, silmad kirges peas. Aga vana, kuhu saab tema? Ei kuhugi! Tal pole enam õiget silma ega kõrva. Minul, jumal tänatud, on kõrvad jäänud, sest ma kuulsin sind juba siis, kui sa väljas lähenesid saunale – tümp, tümp, tümp! Aga miks sa kohe sisse ei tulnd? Miks läksid esteks tagasi? Mida sa otsisid?”

      „Otsisin pihlakat, mis sa ise istutasid Jussi kuuse asemele,” vastas Indrek.

      „Nii, nii,” lausus isa mõttes. „Sa mäletad veel Jussigi.”

      „Pedakaid pole ka enam mäetipul,” ütles Indrek nagu otsides teist juttu.

      „Kes sulle seda ütles?” küsis isa huvitatult.

      „Käisin ise ülal otsimas, leidsin pedakate asemelt kivivareme,” seletas Indrek.

      „Õige, õige,” kordas isa, „pedakaid pole enam, on ainult kivivare. Ma ütlesin küll, et las nad seista jalal minu surmani – nad olid nimelt kõik juba ära kuivand –, aga ei, Sass võttis nad maha. Ma läksin oma silmaga seda tööd vaatama ja ütlesin seal, et võiks jätta ühegi minu rõõmuks sinna, kus ta on seisnud kogu minu ea. Suud mööda seda lubatigi, aga pärast leidsin, et kõigile oli saag säärde pandud. Ja et poleks enam jälgegi vanadest pedakatest, veeti kivivare kändudele. Noored ei armasta vanu tänapäev, nad pole neid vist varemgi armastanud. Ka vanad ei armasta noori õieti ja nõnda elavad nad kõrvuti, nagu oleksid nad pahukses üleaedsed. Aga minusse see enam ei puutu, sest kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. See saungi oleks ammu maha kistud ja ase üles küntud, kui mind poleks oma vana luie-kontidega risuks ees. Tänini on ikka kannatatud, eks näe, kas kannatavad surmani või tuleb veel enne kolimine. Ütle nüüd sinagi, Indrek, sa oled ju ilmas rohkem käind ja näind, mis on minusuguse armastus, kel seda vaja?”

      „Küllap on ehk ka sinusuguse armastust veel maailmas vaja, isa,” rääkis Indrek.

      „Vargamäel mitte,” vaidles isa vastu.

      „Ehk vajatakse seda Vargamäelgi,” arvas Indrek.

      „Ei, armas poeg, mind ja minu armastust pole enam kellegil vaja. Kui inimene tahab, et temast veel midagi oleks, siis peab ta midagi tegema. Aga mis teen mina? Mis väärtus on minu tegemisel? Ma kannan risu jõkke, et vesi ei saaks joosta. Ükskord pahmitsesin, kui teised tegid tõkkeid, aga nüüd teen ise sedasama. Kui ma kisuks vanu tõkkeid jõest välja, see oleks teine asi, aga ma ei kisu ju. Ma ütlen, et nõnda püüan kala, aga oli aeg, kus ütlesin, et ennem jäägu kõik kalad jõkke, kui et sinna risu kantaks, mis takistab veevoolu. Siis kaevati Vargamäel kraavi, kuivatati maid, et mets läheks kasvama, nüüd ootavad kõik, et riik kaevaks. Minagi mõtlesin kord, et mis oleks, kui keegi võtaks ja puhastaks Vargamäe jõe ära, nii et vesi saaks õieti jooksma ja langeks, ütleme, paar jalga…”

      „Aga need päevad võivad ju nüüd tulla,” ütles Indrek vahele.

      „Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast.

      „Ehk näevad,” arvas Indrek, ja äkki välgatas tal peas mõte, mis tundus nagu mingi eluülesandena ja läbis tuimunud südant värske puhanguna. Õige! Mis oleks, kui tema katsuks kasutada oma tutvusi linnas ja kui ta hakkaks Vargamäel ning igal pool ümberringi õhutama jõe puhastamise ja õgvendamise mõtet! Kui ta käiks läbi kõik metsanurgatalud ja ka СКАЧАТЬ