Pärast surma tehtud testament. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mervyn oli läinud, asus Wynne taas lahingusse. Ta nägu õhetas – osalt erutusest, osalt džinn-toonikust – ja juuksekrunni hoidvad nõelad oli lauale varisemise äärel.

      „Vaata, Alan,” ütles ta tarmukalt. „Ma ei rääkinud sulle alguses, mida ma asjast arvan. Ma tahtsin, et sa tuleksid ise samale järeldusele. Ma lihtsalt esitasin sulle faktid ja lasin sul mõelda. Ma olin tunnistajatega ettevaatlik. Ma arvasin, et kogenud politseinik näeb kohe, milles asi.” Hall juuksesalk pääses valla ja vajus ninale. Wynne lükkas selle pahaselt eemale.

      „Aga sa ei lasknud mul järeldusi teha,” märkis Markby. „Sa tahtsid, et ma võtaksin omaks sinu omad.”

      „Ma olin aastaid ajakirjanik,” vaidles Wynne. „Mul on asjade peale vaistu, ja sinul kui võmmil peaks seda samuti olema.”

      „Kas sa olid nõus artiklit ilma kontrollimata trükki laskma, Wynne?”

      „Loomulikult mitte!” Wynne oli solvunud. Juuksenõelad värisesid ja üks vajus gravitatsioonijõu mõjul ohtlikult kaldu. Meredith silmitses seda võlutult.

      „Mina samuti – tähendab, ma ei võta midagi ilma asitõenditeta ette, Wynne. Ja meil pole ühtegi asitõendit.”

      Alani hääl kõlab taas jonnakalt, mõtles Meredith. Kas ta ei mõelnud Rookery House’i ostmist tõsiselt? Küllap see oli olnud hetkeline uitmõte. Maja on muidugi väga armas. Meredith ohkas.

      Wynne oli juba ärritusest püsti kargamas, kuid teda segas Mervyn, kes tuli, kandik käes, neile jooke ulatama, ajades seejuures tellimused segi. Kui ta, kere ühele poole kreenis, minema purjetas, hakkasid nad jooke ümber jagama – Meredithi siider oli asetatud Wynne’i ette, kes oli tellinud džinni ja toonikut, mis seisis Markby ees, kes oli tellinud õlut, mis seisis omakorda Meredithi ees.

      Wynne oli kasutanud tekkinud segadust väidete kogumiseks. „Alan, sa pead tunnistama, et Olivia käitus kummaliselt. Ta varjas ennast Parsloe St. Johnis.”

      „Ma soovin üksi olla,” pomises Markby teatraalselt.

      „Võta asja ometi tõsiselt! Kas või ainult viisakusest!”

      „Vabandust, Wynne,” vastas Markby häbenedes.

      Wynne nõjatus ettepoole ja sosistas: „Mida iganes ta kartis, sai see ta lõpuks kätte.”

      „Või kes? Vabanda taas, Wynne. Aga sul pole ühe ega teise kohta mingit tõestust.”

      „Ma ei usu,” jäi Wynne kindlaks, „et ta juhuslikult trepist alla kukkus. Ma tean, et sussitald oli lahti, kuid ta oli sellega ammu harjunud ja me ei tea, kui lahti see üldse oli. Kui keegi ta trepist alla lükkas, siis esimene asi, mida mõrtsukas pärast seda tegi, oli sussitalla veel rohkem lahi sikutamine. Ja seejärel lõhkus ta käsipuu ära. Olivia oleks võinud kukkuda millal iganes, Alan, kuid ta kukkus just reede õhtul, kui enne esmaspäeva polnud kedagi oodata. Ma ei usu seda.”

      „See on kokkusattumus, kuid taolisi asju juhtub. Olivia oli väga vana ja kõndis vaevaliselt isegi ilma nende kulunud sussideta. Küllap võeti eelistungil seda kõike arvesse. Kui oleks olnud midagi kahtlast, oleks sellest räägitud. Ilmselt ei olnud. Ja mis puutub varjamisse, siis ma ei arvaks nii. Olivia oli vana ja eraklik.

      Ta oli kaotanud oma kauaaegse seltsilise ja enne seda abikaasa. Ta oli otsustanud elada üksinduses. Võib-olla ta ei suutnud enam uut kaotust taluda. Kas on mingit märki sellest, et ta oli viimastel aastatel õnnetu?”

      „Kas keegi soovib ka minu arvamust kuulda?” küsis Meredith ettevaatlikult.

      Teised kaks heitsid talle kohkunud pilgu ja vabandasid korraga:

      „Me ei mõelnud seda nii, kullake.” Wynne patsutas ta kätt.

      „Ma mõtlesingi, et miks sa nii vait oled,” ütles Alan. „Nii et lase kuulda.”

      „Ei, kui sa nii nipsakas oled! Mina olen Wynne’iga ühel meelel, et see on tõsine teema. Me räägime siin kellegi surmast. Ja muidugi ka tema elust.” Meredith kortsutas kulmu. „Ainult et me oleme oma uurimisega hiljaks jäänud. Wynne üritas seda nekroloogi täiendades teha, kuid see ei viinud kusagile. Kuid te kumbki pole tõstatanud küsimust, milline võis olla motiiv. Ma tean, et Wynne teab nii mõndagi Olivia minevikust. Aga ma ei usu, et keegi võiks vihata kaheksakümneaastast naist nii pikka aega, et oli valmis teda tapma. See iga viitas elu lõpu lähenemisele ja just see on minu arvates tähtis.”

      Järgnes vaikus. Alan rüüpas õlut. „Räägi edasi.”

      „Mida inimene oma elu lõpul teeb? Seab asjad korda ja vaatab üle testamendi. Ärge unustage, et Olivia oli väga rikas naine. Nii mõnelgi võisid olla testamendi asjus omad ootused. Ent vanad inimesed muudavad mõnikord mingi hetkelise tuju ajel oma testamenti. Niisiis võib juhtuda, et keegi, kes on rahahädas ja peab ennast põhipärijaks, tahab järsku… olla kindel, et testamenti ei muudeta.”

      „Ent Olivia testamendi järgi ei saanud keegi eriti palju raha,” ütles Wynne mõtlikult. „Julia Crombie sai paar tuhat, aga Maxil on niigi raha küllalt.”

      „Seega võis oletatav kasusaaja eksida. Kuid ma pean ikkagi vajalikuks seda kontrollida, kas või juba sellepärast, mida Janine meile rääkis.”

      „Sa mõtled Olivia juttu, et inimesed on üksteise vastu õelad?” Alan silmitses teda teraselt.

      „Ei, aga seda, kuidas Janine sundis teda tuhvleid tellima ning millal ja kus see vestlus aset leidis.” Meredith lasi sõnadel mõjuda. „Köögis, kuumal päeval, kui Janine oli küpsetanud ning uksed ja aknad olid pärani. Seda oleks võinud kuulda ükskõik kes majas või aias viibija. See võis viia mõne inimese väga inetule mõttele.”

      Markby peitis näo kätesse. Siis tõstis ta pilgu ja ütles: „Sa oled just nagu Wynne… ära vabanda! Jah, see on võimalik. See kõik võis nii juhtuda. Aga meil pole selle kohta ühtegi tõendit. Me ei tea, kas keegi kuulas neid pealt või oli üldse seal!”

      „Sa peaksid Janine’iga sellest veel kord rääkima,” ütles Meredith.

      „Ei, mitte mina! Minul pole sellega asja.”

      „Ja sa unustasid poni,” jätkas Wynne.

      „Oi, ei, jälle see paganama poni!”

      „Jah, see paganama poni! Keegi mürgitas selle looma, Alan. Mine räägi Rory Armitage’iga! Keegi vihkas Oliviat ja soovis talle halba.”

      Nad oleksid läinud lõplikult riidu, kui Meredith poleks ukse poole vaadanud ja äkitselt küsinud: „Kes see on?”

      Sisenev mees täitis terve ukseava. Ta oli ise ka kandiline – keskmist kasvu, kuid väga laiade õlgadega. Tal oli seljas määrdunud alussärk, jalas kulunud püksid ja rasked töösaapad. Paljas kael ja käsivarred oli kaetud tihedate karvadega. King Kong, ainult et riided seljas, mõtles Meredith. Ta pea oli kiilas ja ümmargune nagu kuppel, nägu pähkelpruuniks päevitunud ja lame, millel laius sõbralik irve. Lähemal vaatlusel leidis Meredith, et see irve polnudki nii sõbralik. See oli pigem lihaste kokkutõmbumine, midagi püsivat, millel polnud erilist tähendust. Kõrvitspea, mõtles Meredith. Niisugust halloween’i ajal kohates tuleks hirm nahka.

      Uustulnuk lasi oma mõttetul naeratusel baaris ringi käia ja teatas kähedalt: „Päevast!”

      Vastuseks kostis СКАЧАТЬ