Küünal kadunukesele. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Anna andeks, mu mõtted uitavad ringi. See on šokist.”

      „Ma mõistan. Aga su mõtted ei uita ringi, sa arutled probleemi üle nagu meie kõik, vaatled seda erinevate nurkade alt. Meil on tegemist reaalsete inimestega. Kuskil siin peavad olema tüdruku sugulased, kes on senini elus.” Markby vahetas teemat: „Näib, et Greshami matused tuleb edasi lükata?”

      „Ahjaa. Kirikuaed on politsei valduses. Noh, sa ju tead. Ma tahtsin sinult küsida, kui kaua…” Isa Holland oli kimbatuses. „Ma ei taha sind kiirustada, kuid politsei ja kõik need atribuudid, sirmid ja nii edasi, meelitavad inimesi ligi. Nad trambivad haudadel ja rasivad põõsaid. Nad tekitavad pahandust ja takistavad teiste haudade külastamist. On tulnud juba mõningaid kaebusi.”

      „Kindlasti tekitab sündmuskoha ülevaatus suurt segadust,” ütles Markby kahetsevalt. „Mul on väga kahju. Kuid kirikuaed tuleb läbi uurida. Me teeme nii ruttu kui võimalik, ent seda ei tohi teha ülepeakaela.”

      „Ma saan aru, Alan.” Vikaar tõstis käe. „Ma ei taha su tööd segada. Aga ma olen mures enda töö pärast. Ma pean Eunice Greshami maha matma. Nüüd on kerkinud üles küsimus tema viimase soovi austamisest. Võib-olla tuleb ta sängitada kuskile mujale, isegi uuele surnuaiale. See tuleb kohe ära otsustada. Aga kui me poleks üritanud tema soovi täita, poleks me leidnud…”

      Ta jättis lause lõpetamata ja ta pilk otsis kiivrit. „Ma pean nüüd minema. Arvata võib, et leiab aset eelistung – kas mina pean ka osalema?”

      „Seda küll, kuid kindlasti annab koroner meile aega tüdruku tuvastamiseks ja surma asjaolude selgitamiseks. Ma arvan, et see ei toimu enne kolmapäeva.”

      Vikaar noogutas. „Mul on hea meel, et juurdlust juhid sina, Alan. See on mulle suureks lohutuseks. Aga…” Isa Holland kortsutas kulmu. „Kas sina ja Meredith ei pidanud minema puhkusele? Kanalile? Ma loodan, et see siin ei löö teie plaane segi. Meredith on sellest nii innustuses.”

      Markby ohkas. „Nüüd ei tule sellest midagi välja. Ma pean ütlema Meredithile, et see lükkub edasi. Ma ei tea, kuidas ta sellesse suhtub. Ma tean, et ta on innustuses.”

      „Ta tahtis laenata minult raamatut sisemaa veekogude kohta. Ta käis minu juures, kuid Lowe’id olid just… Oh heldeke! Noh, me kohtume ju laupäeval? Me kõik oleme kutsutud meie parlamendiliikme juurde õhtustama.”

      „See ka veel…” lausus Markby pahuralt.

      Isa Hollandil õnnestus lõpuks esimest korda vestluse jooksul naeratada. „Hädad ei tule kunagi üksi!” Ta sirutas hüvastijätuks käe. Ja pahvatas siis äkki: „Olgu tapja kes tahes, aga kui ta kuuleb, et tema ohver on leitud, kohkub ta surmani ära. Huvitav, mida ta teeb?”

      Markby sõnas süngelt: „Loodetavasti teeb ta mõne vea.”

      neli

      Parlamendiliige Lars Holden istus oma laua taga väikeses kabinetis, mida ta jagas kolleegiga.

      Kõik, kes kõndisid mööda uhkest Viktoria-aegsest gooti stiilis parlamendihoonest, leidsid, et see sobib suurepäraselt tegevuseks, mis seal aset leiab. Aga need, kes veetsid suurema osa tööajast selle kuulsa portaali taga, teadsid väga hästi, et maja – eriti alamkoda – on tänapäeva vajadustele liiga väike.

      Saalis polnud nii palju istmeid, et kõik liikmed ära mahuksid. Kabinette nappis ja need, kellel polnud töölauda, pidid leppima raamatukoguga. Teised – näiteks Lars – pidid kabinetti jagama.

      Hetkel oli Lars küll üksi. Tema kolleeg oli kuskil Aafrika valupunktis „jälgimas”. Lars nautis harjumatut privaatsust. Täna oli ta üldse heas tujus. Veel mõni päev, ja parlament läheb suvepuhkusele. Selle auväärt liikmed saavad hinge tõmmata.

      Lars hõõrus rõõmsalt käsi. Käed olid kitsad, pikkade saledate sõrmedega. Ema oli lootnud, et temast saab muusik nagu ta ise, kuid Lars oli juba lapsena täpselt teadnud, kelleks ta soovib saada. Ta tahtis pääseda võimu juurde, olla sündmuste keskpunktis. Ta tahtis olla just siin, „Londoni parima klubi” liige. Ja seda ta nüüd on.

      Tõsi küll, ta pole veel tippu jõudnud. Kuid poliitilised vaatlejad pidasid teda perspektiivikaks. Ta oli täitnud mitmesuguseid väiksemaid ülesandeid ja järgmised ümberkorraldused kabinetis võivad viia edutamiseni vastutusrikkamale tööpostile. (Hästi informeeritud allikad teadsid, et peaminister kavatseb teha need sügisel, kui parlament on uuesti koos. Lars tundis, et kuulsus on käeulatuses.) Jah, ta on teel tippu.

      Lars naeratas õnnelikult ja pomises: „Vaatame, mis meil siin täna on.”

      Tema sekretär Ruth oli asetanud äsja lauale virna valijatelt tulnud posti. Kõik kirjad olid kenasti lahti volditud ja Ruth asetas alati kõige peale need, mis tema arvates võisid Larsile kõige rohkem huvi pakkuda. Täna oli ta jäänud laua juurde seisma ja öelnud, et kõige pealmine kiri ei meeldi talle.

      „Võib-olla mõni vemp,” ütles Ruth. „Kuid saatja aadress on teie elukoha lähedal. Ma arvasin, et võib-olla on nimi teile tuttav.”

      Millegipärast rikkus Larsi tuju pilguheit odavale joonelisele, veidi kortsus paberilehele. See oli taoline asi, mida ei lubatud tal lapsena puudutada, sest „keegi ei tea, kus see võib olnud olla”.

      See paber näis välja selline, nagu oleks seda hoitud räpaste pükste taskus. Kuid Lars oli rahva poolt valitud ja see on valija kiri. Ta peab sellega arvestama. Paljud karjäärid olid jooksud liiva seetõttu, et inimesed rohujuuretasandil olid unarusse jäetud. Valijate lojaalsust ei tohi alahinnata. Ja pealegi oli Ruth öelnud midagi saatja kohta.

      Lars silus oma linakarva juukseid, mis olid põhjamaalasest emalt päritud. Isegi üksi olles poseeris ta alateadlikult. Ta oli nägus mees, vallaline, edukas ja ihaldatav poissmees. Ta kavatses seda staatust muuta. See plaan oli tema elus üks vähestest takistustest teel.

      Ta heitis isiklikud probleemid otsustavalt kõrvale ja võttis kirja. „Püha taevas!” hüüatas ta. „See jabur vanamees! Mida tema tahab?”

      Larsi tuju muutus veelgi kehvemaks. Nagu Ruth oletas, oli aadress talle tuttav. Ta nägi seda vaimusilmas. Ja nägi ka selle elanikku, kirjasaatjat. Need kaks kujutlust tekitasid Larsis kuumahoo. Ta lükkas juuksed tagasi, hüppas püsti ja läks akna juurde, et hingata värsket õhku ja ennast koguda.

      Uks tema selja taga avanes uuesti ja sisse astus Ruth, kohvitass käes. „Kas kõik on korras, härra Holden? Te õhetate.”

      Sekretär uuris teda Larsile tuttava, pisut üleoleva omanikupilguga. Viiekümnele eluaastale lähenev Ruth oli olnud tema sekretär alates sellest ajast, kui ta parlamenti sai. Lars usaldas teda täielikult. Ta valdas igasugust infot ja oli elav entsüklopeedia, kui asi puudutas parlamentaarset etiketti. Isegi Margaret Holden suhtus Ruthi lugupidamisega.

      „Kõik on korras.” Lars teadis, et see ei kõlanud veenvalt, ja nägi sekretäri näol kahtlust, kui too ennast minekule seadis.

      „Ruth?” Lars oli harjunud kasutama teda oma kõnede ettevalmistamisel ja nüüd jäi Ruth ukse juurde seisma, oodates tavapärast küsimust: „Kuidas see kõlab?”

      Ent parlamendiliige lausus mõtlikult: „Mis te arvate, kas lapsevanemal on halb tunne, kui ta leiab, et ei salli oma last?”

      Ruthi oli raske üllatada või šokeerida. Ta kergitas kulme ruuge juuksetuka all ja vastas rahulikult: „Võiks arvata, et vägagi. Ja pealegi on see ebaloomulik.”

      „Misasi? СКАЧАТЬ