Küünal kadunukesele. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilmselt oli laip mässitud mingisse odavasse riidesse. Eksperdid vaatavad, mida nad saavad järelejäänud tükkide põhjal öelda. See on mingi laialt levinud riie, mida kasutatakse kardinate või diivanikatete või rõivaste õmblemisel. Nad arvavad, et see on välismaise päritoluga materjal, mida müüakse odavalt turuputkades ja muudes taolistes kohtades. Seda ei müüda suuremates poodides – vähemalt viimastel aastatel mitte –, kuna see on äärmiselt tuleohtlik. Kuid viimasel ajal pole seadused nii karmid ja inimesed teavad riskidest vähem.”

      „See särtsakas punapea – inspektor Bryce – ütles, et luud kuuluvad noorele naisterahvale.” Isa Holland küünitas ettepoole ja asetas tühja kruusi Markby lauale. „Tundub olevat asjalik inimene, kes võtab oma tööd tõsiselt.”

      Markby muigas endamisi. „Jah, kadunuke oli näis olevat vanuses kuusteist kuni kakskümmend. Me ei tea veel, kuidas ta suri.” Markby muutus tõsisemaks ja silmitses preestrit kõhklevalt. „Ta oli surres rase. Emaka piirkonnast leiti nelja-viiekuise loote luid.”

      Isa Holland langetas pea ja asetas käed lühikeseks palveks risti. Hetke pärast ajas ta ennast sirgu. „Ma ei näinud kogu skeletti ja mul on selle üle hea meel. Mulle piisas koljust. Inspektor Bryce ei rääkinud lapsest midagi. Millal ta maeti?” Ta hääl muutus ärevamaks. „Ja kuidas? Nii et keegi seda ei näinud? Ma tean ainult seda, et mina teda ei matnud.”

      „Me teame seda, mida Denny ja Gordon räägivad. Me teame, et sinna maeti ametlikult viimati 1962. aastal, nii et ebaseaduslik matmine pidi toimuma pärast seda. Lowe’id kinnitavad, et nende ajal pole platsi puudutatud, sest nad oleksid seda märganud. Nad on töötanud siin kümme aastat. Niisiis pidi matmine toimuma vähemalt üksteist või kaksteist aastat tagasi, võimalik, et isegi kolmekümne aasta eest. Ekspertide arvates üsna kaua aega tagasi.”

      Isa Hollandi tugev kere võpatas ja nõrguke toolike lõi kõikuma. „Mudugi! Kui ma koguduse üle võtsin, maeti veel vanale kirikule kuuluvale surnuaiale. Tollal kaevas haudu Bulleni-nimeline joodikust vanamees. Kõvasti üle peansioniea. Temast taheti juba aastaid lahti saada, kuid papi oli kõva pähkel. Hoolimata oma koledatest kommetest oli tal kaitsjaid ja ta ei kavatsenudki lahkuda. See oli üks minu esimestest tülidest. Olukorra muutumine lahendas küsimuse. Vana kirikuaed oli täis ja matmine lõpetati. Linnanõukogu avas selle kõrvale uue ja palkas oma hauakaevajad – Lowe’id. Bullen läks teenitud vanaduspuhkusele.”

      Markby naeratas. „Ma mäletan Nat Bullenit ammusest ajast. Teda vahistati alatihti ebasündsa käitumise pärast avalikes kohtades. Linnas polnud lõpuks ühtegi pubi, kus oleks teda uksest sisse lastud. Võib-olla ajas amet jooma.”

      „Ta kukkus alati, pea ees, kaevatud hauda,” ütles isa Holland hapult ja kortsutas kulmu. „Mina tulin Bamfordi üheteistkümne aasta eest. Seega pidi see tüdruk maetama natuke enne seda, kui Appleton pensionile läks.”

      Vikaar ohkas kergendatult ja vaatas vabandavalt Markby poole. „Ma pean aus olema. Kui keegi hiiliks minu kiriku aeda ja mataks sinna kedagi ebaseaduslikult, ei usaldaks ma enam ennast ega oma tähelepanuvõimet. Kuid vana Maurice Appleton oli paar viimast aastat haige. Ta jättis kõik lohakile. Koguduse asjad oli kohutavalt korrast ära. Asi oleks olnud veelgi hullem, kui neil poleks olnud kompetentset kirikunõukogu.”

      Isa Holland jäi korraks mõttesse. „Kui ma siia tulin, oli mul nõukoguga lahkarvamusi. Nad olid harjunud tegema asju omamoodi ega soovinud muudatusi. Etheridge’i-nimeline naine süüdistas mind paavstimeelsuses ja lahkus kogudusest.”

      Vikaar raputas oma põõsataolist pead, et vabaneda vanadest ebameeldivatest mälestustest. „Kust saaks teada, kes sinna oli maetud? Kadunud isikute registrist?”

      Nüüd oli Markby kord vabandada. „Aastate eest polnud kadunud isikute registrid nii täiuslikud kui praegu. Isa Appleton polnud ainus, kes asjad laokile jättis. Meil jääb ainult loota, et keegi oskab midagi oletada. Meil on mõned teated kadunuks jäänud inimestest. Kuid me peame minema kolmkümmend aastat tagasi – juhuks, kui matmine leidis aset nii kaua aega tagasi. Loomulikult me vaatame läbi kõik tollel perioodil kadunuks kuulutatud isikute toimikud, kuid see võtab aega. Ja kui siin midagi ei selgu, jätkame naaberpiirkondades. Kuid on üsna tõenäoline, et ta on kohalik.”

      Isa Holland noogutas nukralt. „Otsi nagu nõela heinakuhjast, nagu öeldakse.”

      „Ära kaota julgust.” Markby ei soovinud pessimistlikku suhtumist kohe juurdluse alguses, ega ka muul ajal. „Pane ennast selle inimese – või nende inimeste – olukorda, kes ta mattis. Surnukeha pole kerge ühest kohast teise tassida. Ära unusta, et kümme, kaksteist või rohkem aastat tagasi polnud mitmeid praegusi maanteid ja tänavaid veel olemas. Nüüd pole mingi probleem transportida surnukeha kuskile kauge maa taha ja seal maha matta. Tollal oli see ohtlik tegevus. Ja surm oli vaja hoida salajas, oli põhjus milline iganes. Teo tegija tahtis laibast kiiresti lahti saada ja kõige mugavamal viisil.” Markby muigas kõveralt. „Ja tal polnud endal aeda.”

      Isa Holland krimpsutas nägu. „Selle matmisel kirikuaeda on oma loogika olemas. Ikkagi parim koht surnute jaoks.”

      „Just! Ja mis puutub tema tuvastamisse… Noh, kui keegi teda ära ei tunne või me ei suuda teda mõnel teisel viisil tuvastada, siis on olemas tehnika, mis võimaldab rekonstrueerida kolba põhjal näo. Me pole veel tupikus, James. Ma olen kindel, et varsti on kadunukesel nimi olemas.”

      Markby polnud selles kaugeltki nii veendunud, kuid James Holland vajas julgustust.

      Vikaar oli teraselt kuulanud ja tundus, et üks osa Markby jutust oli talle eriliselt mõjunud.

      „Kummaline,” pomises ta. „Mõelda vaid, et nägu saab kolba põhjal taastada! See on omamoodi uuestisünd, eks ole? Panna liha luudele. Läheneda isiklikult, anda talle nimi, otsekui oleks ta meie seltsis. Me võtame ta hauast välja ja asetame taas endi keskele. Vaene tüdruk!”

      „Kui me suudame ta identifitseerida,” lausus Markby vaikselt, „siis aitab see meil leida… leida selle, kes seda tegi.”

      Ta oleks äärepealt öelnud „kes ta tappis”. Kuid ametlikult oli see veel surm kahtlastel asjaoludel. Mitteametlikult nõustusid nad kohaliku politsei kahtlusega. Neiu on mõrvaohver. Nad peavad ootama, kuni saavad loost tervikliku pildi – kui üldse saavad! Kuid igal juhul peavad nad alustama tuvastamisest. Igal juhul tuleb neil läbida pikk ja vaevaline tee, enne kui see kurb lugu saab lahti harutatud.

      Hollandile ütles ta: „Pärast seda avaneb sul võimalus ta väärikalt puhkusele saata.”

      „Puhkusele? Ahjaa, puhkusele…” Vikaar oli taas hajevil. „Ma olen surmaga harjunud nagu sinagi.” Ta vaatas Markbyle otsa. „Muidugi mitte nii jõhkrate juhtumitega. Ma pole puutunud kokku lahangute ja kotti topitud moonutatud surnukehade ning muude õudustega, millest kirjutatakse. Kuid see kolp, mis mulle hauast vastu vaatas, elas oma elu, kuigi see tundub absurdne. Kas sa saad aru, mida ma öelda tahan?” Ta vaatas Markbyle küsivalt ja veidi kohmetult otsa.

      Markby noogutas. „Ma saan aru.”

      „Pärast tabasin ma ennast Shakespeare’i tsiteerimas: „Vaene Yorick. Ma tundsin teda, Horatio.” Kummaline, kas tead. See on vist kõige tuntum tsitaat inglise keeles ja paljud inimesed tõlgendavad seda valesti. Nad ütlevad: „Ma tundsin teda hästi!” Ma tahan öelda, et Hamletile meenutas kolp Yorickit, inimest, keda ta oli tundnud. Minu jaoks oli kolp, mille Denny ja Gordon välja kaevasid, inimene. Mul oli tunne, nagu tahaks ta mulle midagi öelda. Hiljem, kui inspektor Bryce ütles, et see oli noor naine, hakkasin ma mõtlema, kas ta oli ilus. Ja kui hakati oletama, et ta on mõrvaohver, mõtlesin ma kireroimale, mis on õudne, kuid mitte võimatu. Muidugi ma romantiseerisin üle. Ent nüüd, kui sa rääkisid sündimata lapsest, on see tegu lihtsalt СКАЧАТЬ