Kes teisele auku kaevab. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

      proloog

      Mõnda aega pärast tema lahkumist ootas poiss kirja, valvates vana kaitsevalli otsas postifurgooni tulekut. Ta võttis oma südameasjaks istuda seal teisipäeva hommikuti, sest tal oli teooria, et naine kirjutab nädalavahetusel ja paneb kirja posti laupäeva õhtul või esmaspäeva varahommikul. Ta ju kindlasti teab, et poiss muretseb, kas temaga on ikka kõik korras ning kas tal on raha ja koht, kus elada. Niisiis oli poiss kindel, et kiri tuleb.

      Päevahakul seal üleval niiskel rohul istudes tundusid kõik ümbritseva maastiku värvid justkui äsja pestuna. Kuna üle muldvalli puhus jahe tuul, oli poisil seljas pullover, mille naine talle viimase asjana oli kudunud ja mille palmikumustrit ta nüüd sõrmedega silus. Ta meenutas, kuidas naine oli istunud seda kududes heas valges kohas akna juures.

      Poiss teadis, et neljateistkümneaastasena pole ta enam laps ja peaks saama ilma temata hakkama, täpselt nii, nagu ta oli öelnud. Kuid sisimas tundis ta siiski kummalist valu, kui ta naise peale mõtles.

      Poiss nägi peaaegu igal hommikul väikest punast, kasti moodi kaubikut piki teed, kivimurrust mööda, lähemale logistamas. Mõnikord toodi farmi kirju. Kaubik ilmus künka tagant ja poiss, süda tagumas, oli valmis selle juurde tormama. Kuid juht raputas vaid naeratades pead ja lisas kiirust. Poisi jaoks ei olnud ühtegi kirja. Kohutav tühjusetunne tuli tagasi, kui ta määrdunud ja kastest niiskete pükstega alla, tee peale läks, et koolibussi oodata.

      Selliste päevade õhtul sirvis ta salamahti kaminakella taha topitud lahti tehtud kirju, et näha, kas naine pole mitte isale kirjutanud. Aga kui kiri oligi seal olnud, oli isa selle ära peitnud, vahest sellepärast, et see oli hinnaline ka isa jaoks. Ta ihkas küsida. Ta oleks tahtnud teada, kas ka isa ta valu jagab. Kuid kuna mõlemal juhul oleks ta ilmselt nina pihta saanud, hoidis ta oma küsimused ja tunded endale.

      Ühel teisipäeval, kui poiss üles ärkas, teadis ta oma südames, et kiri ei tule talle kunagi. Ta arutles, kas see oli tema süü ja kas ta oli naist kuidagi pahandanud. Ta ei läinud tol päeval varakult välja kaitsevalli peale ootama, ega ka ühelgi teisel päeval enam. Ta tegeles edasi suurekssaamisega. Kuid ta ei unustanud naist iialgi ja lootis, et kus iganes ta nüüd ka oli, on ta seal õnnelik ja võib-olla – lihtsalt juhuslikult – mõtleb ka tema peale.

      esimene peatükk

      Rändurid logistasid piki maanteed väikeses furgoonide, treilerite ja ümber ehitatud busside karavanis. Mõni sõiduk polnud palju enamat kui vanaraud, millel rohkem roostet kui värvi ning mida hoidsid koos vaid lootus ja jonn. Teised olid kaunistatud uhkeldavalt kirkavärviliste lilledega. Kui nad nõlvakut vallutasid, köhisid kõigis neis kurgupõhjast päevinäinud mootorid. Heitgaaside mustad pilved määrisid kerget hilissuvist õhku ja täitsid selle läbitungiva bensiinihaisuga.

      Äkitselt andis rivi juhtiva lilla bussi kähisev pasunahuige märku, et otsitud orientiir on silma hakanud, ning tagumised sõiduriistad vastasid rõõmsa kakofooniaga.

      Siin ristus tee Bamford Hilli alumise nõlvaga. Paremal langes maapind alla, vasakul tõusis järsult avaraks karjamaaks, mida lapitasid virdavad nisupõllud. Röövelliku möirgega lahkus lilla buss teelt, et pöörata vasakule, üles viivale konarlikule rajale, mida märgistas teeviit kirjaga „Mottsi farm”. Teised järgnesid piinatud metallikrigina saatel.

      Eessõitja pöördus esimeselt rajalt taas vasakule, pressides läbi mulgu rada ääristavas viirpuuhekis. Võidukalt kõikus buss oma hõimu eesotsas üle kuiva rohumaa veidra, muruga kaetud kaitsevalli poole, mis jooksis poolel kõrgusel risti üle mäekülje.

      Nad ei olnud esimesed saabujad. Salk arheolooge oli end siin juba sisse seadnud ja kaevanud maapinnale kraavide rägastiku. Nad olid päikese käes usinasti rassinud, kuid hüppasid nüüd üles, et suu ammuli jahmunult vaadata, kuidas sissetungijaid autopasunaid pläristades ja heitgaase pursates neist mööda, mäest üles kaitsevalli juurde vonklesid. Metsik autopark rivistus kahes paralleelses reas rohuga kaetud valli alla nagu suur hulk piiramismasinaid ja peatus lõpuks.

      Välja parvles puhmashabemetega mehi ja pikkades seelikutes naisi, räbaldunud teksastes mõlemast soost noorukeid, igas vanuses lapsi, ärevil ja haukuvaid koeri. Isegi üks kits lasti oma isiklikust ratastega aedikust välja. Kõikidele nomaadidele omase purustava intensiivsusega hakkasid mõned mäsuks kasvanud piirdehekki küttepuuks lammutama. Teised, ämbritega relvastatud, ronisid taamal tara otsa, et lasta logisevast torust ja kraanist kaadervärgi kaudu kariloomade küna täitmiseks kohale toodud vett, ajades üllatunud lehmad igas suunas traavi jooksma.

      Lõpuks sörkis künkast alla arheoloogiliste väljakaevamiste alale suur must segaverd labrador, viskas ennast potsti pikali, sügas end tarmukalt ja, roosa keel suust tolknemas, jälgis kohkunud töölisi heanaaberliku pilguga.

      Kuid vastasleer oli juba teel. Üks päevinäinud Land-Rover laskus parajasti hüpeldes ja kõikudes mööda künka seda külge, kus korstnamütsid ennast Mottsi farmi tähisega kõrgendiku kohal välja pistsid. Auto kadus kaitsevalli taha ja ilmus siis äkitselt muistse muldvalli harjal nähtavale.

      Kaks meest hüppasid autost välja, selline kummaliselt kontrastne paar. Vanem, pikk ja kõhetu, kuid sooniline, kõrge ninajuure ja hallide lokkidega, mis tugevas tuules sasiseks oreooliks keerdusid, meenutas väljanägemiselt mõnd vana testamendi prohvetitest. Ainult haavlipüss tema käevangus nüüdisajastas pilti.

      Noorem oli kehalt turd ja jässakas, jalas tugevad pruunid tööpüksid, seljas lotendav hallikasroheline kampsun, millest jäi mulje, et mehe koostisosad on kokku roobitsetud ümbritsevast maastikust. Nüüd astus mees ettepoole, pani käed suu ette torusse ja hõikas: „Te – olete – võõras – maavalduses!”

      „Lõpetage selle heki lõhkumine või ma lasen teil kuraditel ajud välja! Kasige meie maalt minema, kasige minema!” möirgas hallijuukseline mees. Tema hääl tõusis kriiskeks, kui ta haavlipüssi kaenla alt välja võttis ja sellest kasutamisvalmilt kahe käega kinni haaras.

      „Pea kinni, onu Lionel!” ütles teine mees järsult. „Las mina tegelen sellega!”

      Mingi mõjuvõim noorema mehe hääles sai kaaslasest seks puhuks võitu. Puukandjad olid jätnud oma töö sinnapaika, et ülejäänud reisilistega liituda, ning moodustasid vaikiva, kirju rahvasumma. Üle nähtamatu joone vastaste vahel astus keegi habetunud kõnemees.

      „Me võtame ainult kuivanud puitu. Me ei lõhu hekki maha.”

      „Ma näen omaenese silmadega, mida te siin teete!” hüüdis Lionel Felston ja haavlipüssi toru jõnksatas ohtlikult.

      Tema vennapoeg Brian sirutas jällegi käe välja, et oma raevunud onu tagasi hoida. „Te olete võõras maavalduses! Ma palun teil meie maa pealt lahkuda. Ma palun teid üheainsa korra viisakalt. Nüüd korjake oma naised ja lapsed kokku ja kaduge minema!”

      Üks teine reisimees, paljaksaetud pea ja vintske kehaga, rebenenud teksased jalas ja kolm kuldkõrvarõngast ühessamas kõrvalestas, osutas sõrmega künka all käimas olevate arheoloogiliste väljakaevamiste poole.

      „Kuidas siis nendega on? Kas nemad pole võõras maavalduses, nagu te seda nimetate?”

      Habetunud ränduri hääl oli olnud haritud, kuid teise mehe oma täitis nasaalne linlaslik inin.

      „Ei! Nemad teevad kaevamisi meie loal. Teil pole meie luba ja kohe kuradi kindlasti te ka ei saa seda! Ainus, mis te teha võite, on siit minema tõmmata!” urises Brian talle vastu.

      „Te kavatsete meid sundida?” küsis too vintske õelalt irvitades.

      „Selles on sul neetult õigus!” Lionel Felston tõstis relva.

      „Teil СКАЧАТЬ