Külmunud muld. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teda Meredithiga paari panna. Mitte et see poleks olnud Markby lemmikfantaasia, kuid sellega oli probleeme. Nende Laurale selgitamine oleks pelgalt aja raiskamine.

      „Vabandage, et õhtusöök kujunes fiaskoks.” Pauli pea ilmus taas ukse vahele. „Ma viskasin pudingi prügiämbrisse. Kohv on valmis. Juustu?”

      „Ei, aitäh. Kahju, et ma ei saanud prantsuse kööki hinnata.”

      „Pole lugu. Mina ja Laura tahtsime sind korraliku õhtusöögiga ette tänada, et sa hoiad kümme päeva meie majal silma peal. Kui me ära oleme.”

      Markby vaatas Paulile varjamata õudusega otsa.

      „Oh, Alan,” hüüatas Laura. „Sa oled unustanud!”

      „Issake, jah, vabandust.”

      „Me leppisime ju tükk aega tagasi kokku. Ma ütlesin sulle, et meil on kohad reserveeritud. Me oleme tagasi lihavõttepühade järgsel esmaspäeval. Oh sind küll, Alan! Ma lootsin sinu peale!”

      „Nüüd tuleb mulle meelde küll. Aga sellest on nii kaua aega. Ma olin unustanud. Sa oleksid pidanud mulle meelde tuletama. Kuid ära pabista. Nii palju leian ma ikka aega, et siit kümne päeva jooksul läbi käia. Aga olgu teile teadmiseks, et me oleme töösse uppumas – kaks laipa lühikese aja jooksul, ja üks neist kindlasti mõrv.”

      Laura ohkas. „Ma lootsin, et sa käid siin rohkem kui üks kord kümne päeva jooksul. Aga ma saan aru – kui töö, siis töö. Ainult et meie tänaval on tühjadesse majadesse nii sageli sisse murtud… noh, seda peaksid sa ise ka teadma. Susie Hayman naabermajast võiks ju ka pilgu peale visata, aga tema on välismaalane ja võib-olla ei tea, mida hädaolukorras teha. Pealegi töötab ta poole kohaga Ameerika baasis. Ma ei tahaks teda paluda. Tegelikult lootsin ma, et sa kolid selleks ajaks siia elama.”

      „Ausõna, Laura, seda ma ei saa. Siis pean ma andma kõigile oma uue telefoninumbri, pooled neist kaotavad selle ära või unustavad, ja praegu pole mulle seda segadust vaja. Ma pean olema kodus. Ja pealegi on mu aias uus kasvuhoone. See ja selle paigaldamine maksis terve varanduse ja ma ei saa seda laokile jätta. Ma pean kontrollima, et seal oleks ühtlane temperatuur. Mul on seal väike õliradiaator ja…” Ta jäi vait, sest ei Laura ega Paul polnud aiandusest huvitatud ja seega ei saanud neilt oodata, et nad teda mõistaksid.

      Laura pilk muutus äraolevaks. „Siis on meil vaja koduhoidjat. Keegi, kellele meeldiks väike puhkus, võiks tulla, seada ennast siin kümneks päevaks sisse ja tunda ennast mugavalt.”

      „Kes?”

      „Noh, muidugi Meredith,” ütles Laura.

      „Kulla inimene, ta on Londonis!” pasundas Markby. „Nagu sa just ütlesid, töötab ta välisminsteeriumis väga vastutusrikkal kohal!”

      „Ta on olnud Londonis tervelt kolm kuud. Ma olen kindel, et ta haarab kinni võimalusest veeta mõned päevad maal. Võib-olla pole tal lihavõttepuhkuse ajaks midagi kavandatud. Ma helistan talle ja küsin.”

      „Ei, sa ei helista!” käratas Markby.

      „Siis helista ise!”

      „Kindlasti mitte. Mitte mingil juhul! Laura, mõnikord oled sa lihtsalt võimatu, ausõna! Kutsuda Meredith sulle koduhoidjaks? Miks peaks ta seda tahtma?”

      „Noh, ma ei tea…” vastas Laura ingellikult naeratades. „Et olla abiks ja pisut puhata. Et saada väheke vaheldust. Midagi säärast.”

      Neljas peatükk

      Hommikul tõustes polnud Markbyl mingit kavatsust Meredithile helistada. Muidugi oli tal õe ettepanek meeles, kuid – nagu ta endale duši all kinnitas – see ei tulnud kõne allagi. Meredith võib keelduda, ütles ta habet ajades, või mis veel hullem – võtta ettepaneku vastu Laura pärast, mitte sellepärast, et tahab Markbyt näha. Pärast sellist iseendaga arupidamist oli Markby pea nii paks, et ta jättis selle teema. Pealegi vaevas ta mõtteid lisaks Lindsay surmajuhtumile, mille uurimine jätkus, ka selle mehe mõrv.

      Kui Lindsay surnukeha oli kohe ja eksimatult identifitseeritud, polnud neil aimugi, kes on see mõrvatud mees. Keegi polnud tulnud teda tuvastama. Tema välimus ei sobinud ühegi kadunud isiku omaga. Tema hingamisteedest ja kopsudest leitud muld pärines matmiskohast, nii nagu patoloog oli oletanud. Oli teadmata, kus meest rünnati ja kus ta kaotas teadvuse. Jalajälgedest ehitusplatsil oli võetud jäljendid ja lisatud toimikule. Paistis, et kõik jäljed olid jätnud sinna kummikud või tugevast nahast töösaapad. Mõnede omanikud olid juba tuvastatud ja elimineeritud. Kuid üle oli veel teisi, mille jälile ilmselt ei saadagi. Nagu Steve Wetherall oli öelnud, käis ehitusplatsil igasugu inimesi, kes kandsid kummikuid. Steve ise. Kinnisvaraarendajate esindajad, ülevaatajad, maanteedeameti töötajad, elektri-, vee- ja gaasifirmade asjamehed. Briti Telekomi, linnaameti ja mitmete ehitusfirmade esindajad. Peale selle ehitusmaterjale vedavad veoautod, potentsiaalsed ostjad ja niisama uudistajad nagu Markby ise oli olnud.

      „Siin pole jalajälgedest puudust,” ütles Steve.

      Rehvijälgede uurimine ei viinud kuhugi – peale selle, et enamikul neist polnud juurdlusega midagi ühist. Markby tegi sellest järelduse, et ohver toodi siia uut teed pidi ja kanti autost matmiskohta. Arvukate jalajälgede hulgas pidid olema nende meeste omad, kes teda sinna kandsid. Aga millised neist? Tuleb otsida sügavamaid, sest meestel oli koorem kanda. Kuid ehitusplatsil kandsid paljud raskeid asju. Seal leidus iga sügavusega jälgi, paarist tollist kuni sügavate aukudeni. Pühapäeva öösel oli kõvasti sadanud ja see muutis olukorra raskemaks. Vesi oli uhunud tee puhtaks, kustutanud või moonutanud jälgi ehitusplatsil.

      Markby oli rääkinud uuesti Sean Daleyga, kes oli laiba välja kaevanud, ja töödejuhataja Jerry Herseyga. Daley oli siiani šokiseisundis ja temalt selget vastust saada oli võimatu. Enne kaevamist polnud ta näinud midagi iseäralikku. Kraav nagu kraav ikka. Ta tegi seda, mida oli kästud. Talle näidati surnud mehe fotot, mille peale Sean hakkas värisema. Markby jättis ta rahule ja käskis olla vajadusel kättesaadav.

      Hersey küsitlus oli sama tulutu. Töödejuhataja polnud põrmugi abivalmis. Nähtavasti ei meeldinud talle politsei viibimine ehitusplatsil ja sellega kaasnev tööseisak. Ta küsis, kes selle aja kinni maksab ja võttis seda kõike just nagu isiklikku solvamist.

      „Me ei saa seda kohta siin kakskümmend neli tundi ööpäevas valvata! Me paneme töövahendid ööseks luku taha, et keegi ei saaks neid sisse vehkida. Mida te veel ootate? Elektritara ja verekoeri?”

      Markby oli teinud tiiru ümber mainitud maalapi, mida piiras kõrge traatvõrk, milles oli värav. „Kas te panete kõik sinna? Labidad, kirkad, muu taolise?”

      Hersey vastas tigedalt, et seda nad teevad. „Muidu kantaks öö jooksul kõik laiali!” See tähendas, et kes iganes haua kaevas, sel pidi olema kaasas oma labidas või mõni muu vastav tööriist, ja mõttetu oli seda siit otsida. Kuid Markby käskis seersant Pearce’il tööriistad igaks juhuks üle vaadata, ehkki teadis, et neid oli pärast nädalavahetust juba kasutatud, ja kui nendel oli olnudki verd või sõrmejälgi, on praeguseks kõik kadunud.

      Pearce’i kannul kõmpiv Hersey ei jätnud protesteerimist ja kinnitas, et reede õhtupoolikust kuni esmaspäeva hommikuni olid kõik töövahendid luku taga. „Te ei leia siit midagi. Meil on töö teha ja meil pole vaja, et võmmid siin jalus tolknevad! Pole minu süü, et see mees siia kraavi sattus. Mina pole teda sinna toppinud. Kaua te kavatsete siin veel sebida? Mida te arvate siit leidvat? Ma võin teile öelda: muda ja mulda! Ja kas me peame hakkama nüüd ilma tööriistadeta müüri laduma? Nii et kui te selle jampsi lõpetate, СКАЧАТЬ