Doktor Proktori puuksupulber. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

      „Paraku mitte,” ütles professor.

      „Paraku mitte,” ütles Bulle.

      „Miks mitte?” päris Lise.

      „Kas sa oled vahest ka autoriseeritud puuksupulbriassistent?” küsis Bulle.

      Lise mõtles järele. „Enda teada mitte.”

      „Siis panen ma ette, et maitsmine jääb esialgu minu hooleks,” ütles Bulle ja venitas trakse. Seejärel võttis ta lusika ja pistis selle tünni.

      „Ettevaatlikult,” lausus professor. „Esialgu piisab veerandist lusikatäiest.”

      „Hea küll,” vastas Bulle ja pistis veerand lusikatäit pulbrit suhu.

      „Siis võime hakata aega võtma,” ütles doktor Proktor ja vaatas kella. „Seitse, kuus, viis, neli, kolm… Kuule, Lise, tule tema selja tagant ära!”

      Samal hetkel käis pauk. Lise tundis, kuidas teda tabas tugev õhuvool, siis kaotas ta tasakaalu ja kukkus keset külma keldripõrandat istuli.

      „Oi,” ütles Bulle. „Kas sinuga on kõik korras, Lise?”

      „Jah,” vastas tüdruk kohmetult, kui professor ta uuesti jalule aitas. „Oli see alles võimas!”

      Bulle naeris valjult. „Hästi tehtud, professor!”

      „Tänan, ma tänan,” ütles professor. „Järgmise katse teen ma ise…”

      Professor võttis pool lusikatäit ja hakkas loendama. Nulli peal käis jälle kõmakas, aga seekord oli Lise targem ja seisis ukse juures.

      „Oi,” lausus professor ja tõstis aknalaualt alla taime, millel polnud enam ainukestki lehte. „Ma arvan, et järgmise katse peaks tegema õues.”

      Nad kallasid puuksupulbri küpsisenõusse ja võtsid selle välja kaasa.

      „Anna mulle teelusikas,” ütles Bulle.

      „Ole kogusega ettevaatlik…” alustas doktor Proktor, Bulle oli aga juba terve lusikatäie alla neelanud.

      „Kõhus kõditab,” ütles Bulle, kes oli nii põnevil, et kiljus naerda ja hüppas üles-alla.

      „Viis, kuus, seitse,” loendas professor.

      Kui pauk käis, tõusid linnud professori pirnipuu otsast hirmunult lendu. Ja seekord veeres Bulle ise uperkuuti ja kadus kõrge rohu sisse.

      „Kus sa oled?” hõikas doktor Proktor ja vaatas rohu sees ringi. „Kas kõik on kombes?”

      Nad kuulsid, et keegi kõkutab, ning seejärel ilmus nähtavale Bulle, nägu naerust punane.

      „Veel!” hüüdis ta. „Veel!”

      „Vaata, professor!” osutas Lise. „Bulle püksitagumik on puhta katki!”

      Ja tõepoolest. Professor silmitses murelikult katse tulemust ja otsustas, et tänaseks on küllalt. Ta palus lastel üles otsida aiamööbel, mis oli kuskile rohu sisse ära kadunud, ning läks ise majja. Kui ta välja tuli, oli tal käes kandik leiva, või, maksapasteedi ja morsiga.

      Lise oli aiamööbli üles leidnud. Vildakatel valgeks värvitud toolidel istudes ja süües arutasid nad, milleks leiutist võiks kasutada. Professor pakkus välja, et pulbrit võiks proovida müüa talunikele.

      „Kui nad söövad pool lusikatäit puuksupulbrit ja hoiavad samal ajal seemnekotti… eh, väljalaskeava ees, külvab õhusurve seemned üle terve põllu laiali. See aitaks neil kõvasti aega kokku hoida. Mis te arvate?”

      „Super!” ütles Bulle.

      „Kui nüüd päris aus olla,” alustas Lise, „siis ei taha ma uskuda, et inimesed sooviksid süüa toitu, mille seemnetele on peale puuksutatud.”

      „Hmm,” kostis professor ja sügas oma tuustis pead. „Sul on ilmselt õigus.”

      „Kuidas oleks maailma kiireima rattapumbaga?” hüüdis Bulle. „On vaja vaid peenikest voolikut, kinnitada üks ots tagumikku ja teine rattaventiili külge ja siis… kõmaki? Rattakumm õhku täis vaid vähem kui sekundiga!”

      „Huvitav,” lausus professor ja silus lõuahabet. „Aga ma kardan, et just „kõmaki” ongi asja juures probleemiks. Rattakumm läheb ju samuti lõhki.”

      „Kuidas oleks puuksupulbri abil juukseid kuivatada?” pakkus Lise välja.

      Bulle ja professor vaatasid Liset, kui too selgitas, kuidas terve perekond vanaemast väikevennani hommikul pärast duši all käimist loosi tõmbab, kes puuksupulbrit sööb. Ülejäänutel tarvitseb siis vaid tema taha ritta võtta.

      „Hea mõte,” ütles professor. „Aga kes siis puuksutaja juuksed kuivatab?”

      „Ja mõtle, kui vanaema kukub pikali ja murrab reieluukaela,” lisas Bulle.

      Nad tulid lagedale ühe mõttega teise järel, kuid kõigil oli mõni tobe puudus küljes. Lõpuks jäid nad vaikides istuma.

      Nad polnud veel võileibade söömist lõpetanud, kui Bulle korraga hüüatas:

      „Käes!”

      Lise ja Proktor silmitsesid teda loiult, sest see oli lühikese aja jooksul juba neljas kord, kui Bulle СКАЧАТЬ