Ebatavaline ja ähvardav loodus. Mehis Heinsaar

Чтение книги онлайн.

      Eesti loodus

      Kinomehaanik Peep Ranniku sisenes Viru Keskuse juures trammi. Tal oli seljataga raske tööpäev ning ainus, mida ta sellelt päevalt veel soovis, oli jõuda koju, võtta üks kuum vann ja kutsuda siis enesele külla tütarlaps, kellega ta hiljuti maalinäituse avamisel tuttavaks oli saanud.

      Rahvast sisenes trammi palju, nii et läks isegi kergeks rüselemiseks ning Peep leidis enesele koha tagumise akna all. Järgmises peatuses sisenes trammi veel rohkem inimesi. Üks umbes neljakümne viie aastane kogukas mees, kes Peebu arvates mitte kuidagi poleks tohtinud tema selja taha mahtuda, trügis sinna ometi, mispeale teinegi, lühem umbes viiekümneaastane kõrend end omakorda paksu mehe ja kinomehaaniku vahele nügis. Peebul hakkas väga ebamugav. Ta tahtis kuskile mujale seisma minna, kuid et tramm oli koju sõitvaid inimesi tihedalt täis, polnud selleks võimalust. Peep tundis, kuis kõrendik teda õla tagant silmitseb. Mehike uuris ta nägu, habet, samblarohelist jopet ning hakkas siis korraga väga vaikselt, justkui endamisi kõnelema:

      “Teie välimus tuletab mulle meelde, et ma olen seal mõne korra käinud. Looduses, ma mõtlen. Ja olen aru saanud, et see üks metsik, vohav ja saladuslik kant on. Inimesed miskipärast alahindavad seda. Võin teile öelda, et olen sukeldunud tumedasse metsa lausa ihuüksi, kitsal, vaevuaimataval rajal aina edasi minnes, samal ajal kartes, kõvasti kartes, aga ikkagi edasi minnes. Olen avastanud, et mu ümber pole korraga enam inimesi ega maju, vaid sootuks midagi muud, midagi mõistmatut ja suurejoonelist, millele isegi nime ei oska anda. Seened, kuused ja sammal. Suuremate kuuskede all väiksemad kuused, nende all väiksemad ja nende all omakorda veel väiksemad kuused. Ja vaikus. Kas pole imelik?”

      Peep Ranniku vaatas aknast välja, püüdes anda väsinud ohkega mõista, et säärane jutt talle vastumeelt on. Aga mehike jätkas:

      “Olen näinud seal loomi. Suuri ja väikeseid loomi. Olen näinud seal jäneseid, kährikuid, rebaseid, oravaid, põtru ja kitsi, olen näinud rohevinte, metsvinte, metsiseid, kadakaid, kaski, humalat ja kassitappu ning võin täie veendumusega öelda, et meid ümbritsev loodus on tõesti äärmiselt ebatavaline. Ka rotte ning mügrisid olen seal näinud, siis veel punajalg-tildreid, ondatraid ja mingeid pruune olendeid … Saad sa, mees, üldse aru, millest ma räägin? Ja kui oluline see tegelikult on.”

      Kinomehaanik neelatas. Sellel tillukeses mehes oli midagi ähvardavat. Peebul oli ebamugav tunda teda enese selja vastas, kuid midagi polnud teha. Kuni Balti jaamani pidi ära kannatama.

      “Kas sa üldse mõistad, mees, mis su hinges toimub, kui märkad, et korraga on su ümber koovitajad, suurkoovitajad, kiivitajad ja kakud?” jätkas aga tilluke mees, silmad Peebu õla taga välkumas. “Kakud ja haned olid üldse ühed esimesed linnud maamunal. Nad olid siin juba viiskümmend – ei, mis viiskümmend –, kuuskümmend viis miljonit aastat enne meid! Kuuskümmend viis miljonit – saad sa aru! – ja korraga vaatab üks säärane tont sealsamas sulle puuoksalt vastu ega pilguta silmagi. Mis tunne sul oleks minu asemel, mees, ah? Oi loodus, loodus … metsik, lämmatav rohelus, mis mitte kuhugi välja ei vii. Ja liblikad, kummalised valged põualiblikad, mis su säärikute ümbert kõikjale lendu paiskuvad, kui sa nõndaviisi lähed, sihitult ja umbropsu. Kleepuvad ämblikuvõrgud, millesse nägupidi takerdud. Ja valgus su ümber, valgus puude all, valgus puude kohal ja siis veel hoopis teistsugune valgus seal üleval, kus pilved on.”

      Tilluke mees küünitas üle õla Peebule otsa vaatama ning ta suust kandus mehaaniku ninasõõrmeisse õlle ja piibupigi lehka. Peep vaatas talle rangel ilmel vastu, kuid mehikese narmendav mantel, terav nina ja ekstaatiline pilk ehmatasid kinomehaanikut, nõnda et ta pea kiiruga ära pööras.

      “Aga siis satud sa korraga jõe äärde,” jätkas mehike samal ajal justkui transis, “jääd mõtlema, kuhu see voolab, ega saa jälle millestki aru. Jõe ääres aga on mahajäetud maja, aknad juba eest ära mädanenud, põrandad sisse vajunud, tubades hallituse ja kõdunemise lehk, ent ühes toas toolid ja laud veel üsna korralikud. Laua taga istub habemesse kasvanud, metsiku pilguga mees, keda sa ei tunne ja kes sind süngelt põrnitseb. “On see tõesti võimalik?” mõtled sa hirmunult, kummardud siis kiiruga ja taandud. Õues aga jälle pilved, kuused, lepavõsa ja vaevumärgatav rada. Sa lähed mööda seda teed, mis kuhugi välja ei vii, hingad sisse mädanenud lehtede hõngu ja mõtled: salapärane, isegi ohtlik on see kõik, ja ometi kaasakutsuv. Vähehaaval hakkad märkama tillukesi taimi, mida enne justkui ei märganud, ja eneselegi ootamatult tead nende nimesid: laanelill, leseleht, mailane, kuningakübar, vesihein, linnurohi, aga siis tulevad juba säärased taimed, mida sa ei tea. Veider, eks ole, et osa neist tead ja osa mitte, ise samal ajal kõnnid muudkui edasi …”

      Kinomehaanik neelatas. Tal tekkis lämbumise tunne.

      Linnahalli peatuses tuli rahvast juurde ning õhku kippus trammis väga väheks jääma. Kuid tilluke mees Peebu selja taga paistis sellest indu saavat.

      “Sa kõnnid mõttesse vajunult edasi, sind ümbritseb aina tihedam mets, mille taga omakorda ei alga uuesti tsivilisatsioon, nagu sa vargsi ehk loodad, vaid hoopis ürgsed sood ja rabad, mis on juba midagi täiesti arusaamatut. Sookailud, tupp-villpead, laukad, kihulased ja tohutu palavus. Suurkoovitajad. Sääsed ja hiiglaslikud parmud. Laukad on aga säärased, et oh-oh-hoo! Vesi on seal mustem kui öö, sinna vajudes võid uppuma jäädagi, sedavõrd põhjatud on need!”

      Peep Ranniku tegi parema käega närvilise liigutuse, et vabastada see kõneleja haardest. Kuid terava ninaga mehike pigistas mehaaniku kätt veel tugevamini, lähendas oma lehkava suu Peep Ranniku kõrvale ja sisistas edasi:

      “Kuule mees, ma tean, mida räägin! Ma olen käinud seal mõne korra. Ja ma tean ka seda, et need metsad peidavad endas saladusi, millest sinusugustel aimugi pole. Kord kõndisin ühes säärases metsas kusagil Räpina ja Meerapalu vahel. Peagi muutus see tihnikuks, aga ma tungisin sealt siiski läbi ja enamgi: sattusin koguni välule, kus leidus igas suuruses ja igat värvi seeni. Siniseid, kollaseid ja punaseid. Seisatasin seal seente keskel, mõtiskledes selle üle, et need seened on täiesti omaette, ning siis äkki – kujutad sa ette! – näen seente keskel seismas väikest aruka vaatega lindu. Lind vaatab mulle, pea viltu, otse silma. Saad aru, mees, otse silma! Kuid СКАЧАТЬ