Rehbinderi efekt. Jelena Minkina-Taycher

Чтение книги онлайн.

      Sompu mattes maa ja taeva… 1

      Ei, sõnad tulid hiljem. Algul oli üksnes see valguse ja heli meeletu võlukooslus – lippavate klahvide helin, kuumad päikesetriibud aknalaual, lillekahl suures klaaspurgis, suhkrus sulavad suured prunnakad maasikad.

      Vanaema mängis hoogsalt ja valjusti ning väikesel Ljoval oli kange tahtmine kätega vehkida, keerutada ja põgenevale rütmile järele lennata, kuid magusad, mahlast tilkuvad marjad tõmbasid tähelepanu endale. Terve marjamägi suures maalinguga taldrikus! Sai võtta palju tahes, toppida tervenisti suhu, neelata häälekalt, kugistada, lakkuda sõrmi – mänguhoos vanaema ei pannud mingeid häbitusi tähele.

      Valitses imeline joovastav palavus, hiiglaslikud kiilid siristasid pitsilistes kardinavoltides, naabritüdruk tuli joostes piimakannuga, ent tardus sinnasamasse ukseavasse, unustas ennast harjumatut muusikat kuulama. Ah, kui kenad olid need läikivad kelmikad silmad, sassis valged kiharad, peenikeste sõrmedega käed, väikesed paljad jalalabad põimvaibal. Ja helisev triller ülemistes oktavites, ilmvõimatu lõputu triller, puha kuueteistkümnendikud ja kolmekümnekahendikud, kuueteistkümnendikud ja kolmekümnekahendikud…

      „Vanaema, kuidas ma sind küll armastan!”

      „Ljovuška, sa mu päikseke!”

      Pehmed käed kallistavad ja keerutavad, kohevad hallid juuksed, suured tulised rinnad, närtsivate lillede lämmatav, magus ja ahvatlev lõhn…

      „Vanaema, ütlen sulle salaja, ainult väga vaikselt, vaat siia, kõrva sisse. Vanaema, ma tahan kohe praegu naist võtta!”

      Suvi oli alati imeilus aeg. Siis katkes, olgugi ajutiselt, teine elu, harjumuslik igav elu kinnistes ruumides – krigisevaid lämmatavaid asju täis kuhjatud toas, suures ühiskorteris, samuti lämbes, tulvil võõraid lõhnu ja hääli, mingites teistes majades ja tubades, kus nad vanaemaga külas käisid. Isegi jalgrattasõit oli lubatud ainult korteris, pikas koridoris, mis ulatus ja lookles hiiglasliku köögi juurest jubeda, raskelt lehkava ja alailma hõivatud kemmerguni. Kemmerg oli omaette piin, sest tol aastal oli ema pissipoti otsustavalt ära visanud. Loomulikult ei sobinud nii suurel poisil käia väikese poti peal, kuid sünge haisev kemmerg palja räpase WC-potiga ja sama räpase mõrase nupuga pika nööri otsas tekitasid igavest õudu ning Ljova sobitas end, ise piineldes ja häbist värisedes, vannitoas kraanikaussi pissima.

      Tol suvel sõitsid nad vanaemaga nagu varemaltki tema sõbratari Ljubotška juurde Moldovasse ühte sooja linnakesse, kus igiammu, kujuteldamatult iidsel ajal, veel enne revolutsiooni ja kodusõda, käis vanaema, keda toona kutsuti Šulaks, gümnaasiumis koos sellesama Ljubotška ja veel ühe sõbratari – Njuljaga.

      Voodi kohal rippus foto kolmest muinasjutulisest tüdrukust rangetes kleitides, põllede ja kübaratega, ning võimatu oli vanaema nende suguvõsa suure kühmnina tõttu mitte ära tunda. Väike Ljova naeris tasahilju nende naljakate lapselike nimede üle – Njulja, Šula. Veel naljakamatena paistsid lilled ja lindid puruvanas pruunis albumis, kus paks hallipäine Ljubotša päevapilte hoidis. See album pisteti Ljovale sageli pihku – „vaata pilte”, mille all mõeldi seda, et ärgu hüpaku ega segagu naiste lõputut vadistamist. Rasketelt jäikadelt lehtedelt vaatasid üksmeelselt vastu habemetega vanamehed, kübaratega daamid, lõputu hulk pontsakaid sülelapsi, ühesugustes madrusekraega kostüümides poisid. Ja jälle need kolm tüdrukut – algul istuvad joonistatud pilvise maastiku taustal reas päris väikesed tüdrukud, seejärel samal foonil, kuid juba seisavad ja naeratavad ühtemoodi sirakad patsidega gümnaasiumipreilid ning lõpuks naeravad käest kinni hoides kolm veetlevat neiut pikkades kleitides.

      Tegelikult (Ljova oli seda lugu tuhat korda kuulnud!) olid nii vanaemale kui ka tema õele pandud kaunid piiblinimed – Šulamit ja Lija2, nagu rabi lastelastele kohane. Ärge kahelge, kordas vanaema, kodus austati ja järgiti religioosseid traditsioone, kuid sellegipoolest otsustas isa, muuseas tuntud rahvavalgustaja ja ühiskonnategelase vend, tütardele ilmaliku hariduse anda.

      Jah, tõsise ilmaliku hariduse, kujutage ette! Tüdrukud said kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist saadetud välismaale, täpsemalt Genfi konservatooriumi, süvendatud muusikaõpingutele. Sellest unistas eriti vanaema vanem õde Lija, suurepärane pianist, kirglik Liszti ja Chopini austaja. Kuid kohe esimesel kuulsa maestro juures õppimise aastal juhtus kohutav õnnetus – Lija mängis käed üle ja pidi arsti pealekäimisel musitseerimisest määramata ajaks loobuma. Meeleheitest lonkis ta päevad läbi kõlekülmas linnas ringi, sai armutu influentsa ja palavik viis ta kolme päevaga hauda.

      Just niimoodi oli vanaema jutustanud ning Ljovuška kujutlusse kerkis aina õnnetu Lija, tumedad leegitsevad silmad, peened käed pitsilisel päevatekil, ja ilusad tundmatud sõnad – maestro, influentsa – ajasid nutu peale.

      Tolsamal õnnetul aastal saavutas vanaema isa, kohkunud ja murest murtud, oma tahtmise, et Šula jätaks kutselise muusiku haridustee katki ja läheks üle Sorbonne’i loodusteaduskonda. Meenub, et Ljova pidas tükk aega seda looduses õppimiseks, kuid selgus, et niiviisi nimetatakse meditsiini, bioloogiat ning teisi igavaid ja ebameeldivaid teadusi. Mõningase kõhklemise järel valis vanaema farmakoloogia.

      „Töökas ja vastutustundlik inimene saab ja peab ükskõik mis alal edasi jõudma!” kordas ta emale ja Ljovale manitsevalt.

      „Kuid kas siis hingest, plaanidest, raisatud ajast pole kahju?” hüüatas ema. „Õppida nii palju aastaid muusikat ning jätta vanemate hirmu ja kapriiside tõttu kõik sinnapaika!”

      „Vanematel ei saa kapriise olla! Targad lapsed saavad sellest suurepäraselt aru ja kuulavad vanemate sõna. Aga koduste keskel musitseerimine pole sugugi vähem tähtis, just niiviisi kujunevad mitmekülgne isiksus ja armastus ilu vastu!”

      Vanaema mängis nende vana heakõlalist pianiinot tõesti sageli ja vaimustusega, tal oli hiilgav tehnika ja väga täpne kõla. Aga hommikul, keeranud juuksed krunni, seadis ta sammud apteeki, kus valitses ideaalne kord ning kolleegid tardusid üksi tema ilmudes paigale nagu sõdurid rivis. Nii juhtuski, et Ljovale jäi igaveseks mällu justkui kaks erinevat vanaema – lehvivate lokkide ja kirgliku kirgastunud näoga virtuooslik pianist ning valge tärgeldatud mütsikesega range apteegijuhataja.

      Ljova sünnist peale olid nad elanud suures sirmiga poolitatud toas kolmekesi – ema, vanaema ja Ljova ise, tavaline normaalne pere. Kunagi oli küll selles toas elanud ka Ljova isa Borja, ema mees, vanaema niiviisi ütleski – „sinu mees”, kuid ta hukkus hirmus ammu, 41. aasta novembris. See oli eriti tuskategev, sest Ljova sündis ju detsembris, tervelt kuu aega hiljem, ning järelikult ei võinud nad isaga mitte kunagi ja mitte kuskil kokku saada, isegi mitte juhuslikult, isegi kui sõda oleks lõppenud tolsamal aastal. Tõsi küll, vanaema ütlusest „sinu mees” ei kostnud mitte kahetsust, vaid pigem rahulolematust, samamoodi rääkis ta ka ema tööst korrektorina kirjastuses – „sinu töö”, ema aga sai seepeale pahaseks ja isegi nuttis. Kuid nii vanaema torisemine kui ka ema pisarad paistsid tavaliste ja mitte hirmsatena ning lõppesid harilikult kallistustega. Ning Ljovale ei tulnud kordagi pähe mõtet vanaema mehest, see tähendab ema isast. Võib-olla pole teda iial olnudki!

      Muidugi kasvasid paljud hoovist ja koolist tuttavad poisid isata, kuid ikkagi vähestele langes osaks selline jagamatu naistevald. Vanaema koos kogu ustavate apteekrite kollektiiviga, ema koos sõbrataridega kirjastusest, naabrinaised, õpetajad, õmblejannad, piimanaised. Ja nende kõigi peale vaid üks Ljovuška, armas käharpäine poiss lehviga kuues. Piisas peadpidi vanaema rinnale liibumisest, et saada andeksandi ükskõik millise pahateo eest. Ema armastas rohkem viisakaid sõnu ja jutuajamisi, näiteks „anna andeks, unustasin sulle aitäh öelda”, „ma saan aru, et kiirustasin mõtlematult”, „ma eksisin kogemata”. Naabrinaised jumaldasid väikesi tähelepanuavaldusi, võisid mingisuguse hoovis prügikastide tagant nopitud võilille eest vabalt СКАЧАТЬ