Ühe katuse all. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajal oli ta jalgratta ostnud ja sellega polnud muud, kui kummid täis pumbata, sadu parajaks sättida ja sõida! Aga arvuti, see on midagi muud, sellega näeb vist veel välku, enne kui see kuigivõrd selgeks saab.

      „Aga see… Varimets rääkis, et oskab, lubas ju aidata! Ja tuli siia Poolkoerale just õigel päeval, nagu oleks saatus ta just selleks siia saatnud,“ ütles Karin fatalistlikult ja puges voodisse teki alla. Arvutiga kaasas olnud brošüüri võttis kaasa, tahtis seda veel enne magamajäämist uurida, aga silmad hakkasid vägisi kinni vajuma. Karin pani raamatukese käest, ohkas ja kustutas tule.

6

      Elsa Kitsnerit oli uue kaasomaniku ilmumine Poolkoerale ebameeldivalt puudutanud. Seni olid nad kolmekesi seda maja ühisomandiks, nagu päris omaks majaks pidanud – Bogomolovid ei tulnud arvesse, nemad tekkisid siia ainult paariks kuuks aastas. Nüüd aga oli selle korteri ostnud keegi meesterahvas, kes kõikide märkide järgi otsustades jääbki majja elama ja pole teada, kas ta ka oma naise või muud peret kaasa toob, kui tal neid üldse on… Elsale tundus lausa lubamatu, et nii Valda kui isegi Karin suhtusid tulnukasse varjamatu huvi ja poolehoiuga. Neist kolmest vanim, Valda, püüdis selle mehe heaks lausa pugejalikult palju ära teha, oli tema pärast oma logiseval jalgrattal poriselt pehmest teest hoolimata mitu korda külasse ja isegi Kiviallikale vändanud – esiteks, et pottseppa leida, kes Varimetsa lagunenud ahju ära parandaks, ja siis käinud talle veel metskonnas küttepuid kauplemas, mis üsna varsti toodigi traktorihaagisega kohale.

      „Siinkandis võõras inimene, ega tema tea ega tunne kedagi! Küll ta pikkamisi harjub, siis saab ise hakkama,“ oli Valda vabandavalt seletanud, eks sai ise ka aru, et oli ülearu pingutanud.

      Karin aga oli just sellesama Helmari abiga… huvitav, miks sellele mehele niisugune poolkirjaoskamatu nimi pandi, mitte Elmar nagu klassikaliselt olema peaks? – nojah, seesama Helmar oli Karini ostetud arvuti kokku monteerinud ja korda sättinud. Temal endal pidavat ka samasugune olema, eks nüüd need mõlemad seal allkorrusel muudkui arvutavad, pole neil aega teisi tähelegi panna… Eks nad tõenäoliselt omavahel ikka suhtlevad! Igatahes senine meeldivalt feminiinne õhkkond Poolkoeral on selle mehe tulekuga ära lõppenud ja tema, Elsa Kitsner, justkui senisest seltskonnast välja tõugatud, peaaegu et omaette jäetud. Kõik selle tont teab kust tulnud mehe, Helmar Varimetsa pärast!

      Midagi vaenulikku oli ta majja tekkinud mehe kohta ka Valdale vihjanud. Et näe, nüüd tuli mees majja ja ajas nende ilusa ja rahuliku elu segi. Ja et nemad Valdaga, ülakorruse elanikud, on nüüd nagu kõrvale jäetud. Varem oli Karin alati nendega pundis, nüüd aga istub oma arvuti taga – ikka tolle Helmari pärast!

      „Arvad, et tema süü või? Eks Karin oleks siis mujalt mõne teadja kutsunud, kes oleks selle riistapuu tööle pannud… Oota. Elsa – tule õige minu poole, teeme kohvi ja räägime juttu! Mul on pirukat ka, eile küpsetasin!“ oli Valda nagu alati varmas kutsuma ja kostitama. Selle, et ta allkorrusele oli kummalegi tüki pirukat viinud, jättis naine targu ütlemata, lihtsalt tunnetas, et Elsale ei oleks see vist meeldinud.

      Nad olid juhuslikult trepikojas kokku saanud, Elsa tuli kuurist puusületäiega ja Valda tahtis just minna õue uksematti kloppima.

      „Minul pole sulle pirukat pakkuda…“ venitas Elsa. Nagunii teadis, et kui oleks, ei saaks see Valda pirukale näolegi – see vanamutt oskas peale muu ka hästi küpsetada ja oli alati valmis midagi pakkuma.

      „Tule-tule, ma panen kohe kohvi üles!“ Valda lükkas ukse lahti ja osutas Elsale koha elutoas diivanil, mille kulunud välimust kattis osavalt kokkuõmmeldud lapitekk. Tavaliselt oli niisuguseid istumisi kolmekesi peetud – kui kaks kokku said, kutsuti kindlasti kohe ka kolmas kohale. Seekord aga mitte, Valda pani lauale ainult kaks kohvitassi ja taldrikut, valas kohvi ja lõikas pirukast kummalegi paraja viilu. Seegi tõestas, et majas on midagi muutunud.

      Hetke näksisid mõlemad vaikides, enne kui Valda jutu üles võttis.

      „Tead, Elsa… Ma olen mitu korda tahtnud sinu käest küsida – kuidas sa oled saanud oma elu ilma meesteta ära elada? Justkui oleksid nende eest ära põgenenud või… Ise päris sileda välimusega inimene! Nüüd, näe, on meil mees majja tulnud ja sina kohe närvis!“

      „Pole ma tema tühja pärast närvis midagi, eks mul tuleb harjuda, et nüüd on teistmoodi. Mina lihtsalt arvan, et enne oli meil kolmekesi parem, eks sa saad vist ise ka aru.“

      „Ega maailmas ilma meesteta ikka läbi ei saa,“ arvas Valda leplikult ja lisas siis unistavalt: „Häid mehi on küll vähe loodud, aga kui naisterahvas mõne niisuguse kätte saab, on elu ilus küll!“

      „Taevas hoidku, kas sina ikka veel meestest mõtled?“

      Valda mugistas selle peale naerda, aga see kõlas kuidagi tehtult.

      „Ega mõtlemine raha maksa. Ilma meesteta lihtsalt ei saa läbi, kui päriselt kedagi ei ole, siis tuleb lihtsalt mõelda mõni välja.“

      „Peab unistama või? Rumal jutt, saab küll! Näe, mina olen saanud, pole mul häda midagi.“

      Valda vaatas rääkijat uurivalt, pea pisut viltu.

      „Ütle ausalt, kas sina tõesti ei ole kunagi ühegi mehega kõhud vastamisi olnud? Ega ma kellelegi ei räägi, võid öelda küll.“

      Elsa luksatas. Niisugust otsest küsimust poleks ta Valdalt hoopiski oodanud. Lõpuks oli nende vahel ikkagi mingi seisuslik distants, mis pidanuks vähemalt sellised teemad välistama.

      „Mis lollusi sa ajad?“ küsis ta solvunult.

      „Mina seda lolluseks ei pea, nüüd ju räägitakse kõigest avalikult! Ja ma ei salgagi, et oli see minu Peeter mis oli, aga voodirõõmu ta oskas pakkuda. Eks me sellepärast nii kaua koos elasimegi, aga näe, vähk viis ta ära.“

      „Miks sa siis uut meest ei otsinud, kui… kui nii väga sügeleb?“ ütles Elsa tigedalt, lükkas kohvitassi eemale ja tegi põlastava näo. Oli valmis püsti tõusma ja ära minema.

      „Mis ma enam otsisin, kuuekümne sees inimene… Ja keda siin külakohas oleks võtta olnudki? Niisuguseid mehi nagu nüüd see Helmar, pole siin varem liikunud,“ arvas Valda rahulikult. „Kui ta oma naist siia ei too, eks siis Karin rabab ta endale, küll sa näed.“

      „Rabagu, mis minul sellest…“ torises Elsa Kitsner, aga tundis jälle, et kogu senine elu Poolkoeral on tõesti segamini löödud. Praegu Valdaga riidu minna tähendaks veelgi suuremat kaost ja päriselt üksi jäämist. Vähemalt nemad peavad kokku hoidma, kui Karin tõesti sellest Helmarist huvitub ja hakkab… Siit edasi mõeldes tundis Elsa üpris ebameeldivat iiveldust, midagi hakkas talle väga vastu.

      „Olgu, ma lähen koju! Aitäh piruka ja kohvi eest!“

      Elsa Kitsner tõusis kiirustades lauast nagu oleks tal tõesti paha hakanud, läks oma korterisse ja vajus pehmesse tugitooli. Selle oli ta pärast pensionile jäämist ostnud, väites, et inimene peab ka mugavuste peale mõtlema. See oli tõesti mugav tool, selles istumine sisendas talle alati kummaliselt õdusa turvatunde, ja nüüd oleks ta sinna vajudes tahtnud tõesti kaugele põgeneda kõige selle eest, mis Valda jutt oli temas äratanud.

      Mõelda vaid, kuidas küsis – kas ma olen olnud mehega kõhud vastamisi… Mitte keegi pole minult niiviisi küsinud!

      Midagi hakkas Elsa sügavas sisimas kriipima. Ammu maetud mälestused polnud kuskile kadunud, vaid ainult sügavas unes olnud. Ning mis talle hetkel kõige halvem tundus – seni alati kindlat ja vääramatut turvatunnet pakkunud pehme tugitool oleks selle võime nagu kaotanud. Elsa ei saanud teisiti, kui pidi tõusma ja rahunemiseks СКАЧАТЬ