Ühe katuse all. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keegi oli nähtavasti külla tulnud, aga kellele? Mõte hekseldas kiiresti kõik oma tuttavad läbi, aga tulutult. Neid ei olnud palju ja nemad oleksid tulekust enne märku andnud.

      „Pole siin enne niisugust nähtud,“ pomises Karin. „Aga tead, minult pead sa sõidu eest kümneka vastu võtma! Bensiinirahaks!“

      „Mine kuu peale oma kümnekaga…“ torises Maila, aga sugugi mitte tigedalt. Tee siia oli tõesti vastikult porine olnud, Kiviallika ümbruses oli igal pool asfalt. Oktoobrikuu, mis seal imestada!

      „Bensiiniraha, saad aru! Ma pistan selle siia uksesahtlisse!“ teatas Karin mitte ilma kahjutundeta – pensionärile on kümme eurot suur raha –, aga Maila ei hakanudki vastu õiendama.

      Karin tõstis oma pappkastidesse pakitud ostud autost välja ja asetas trepile. Ning just siis, kui endine töökaaslane oli kätt lehvitades oma sõiduriista ümber pööranud ja õuest välja teele sõitis, ilmus Poolkoera välisuksele hoopiski tundmatu inimene. Meesterahvas, ilmselt keegi, kel on seos selle punase autoga. Kas… kas tema ongi see Bogomolovite järeltulija, kellest Valda paar nädalat tagasi rääkis?

      „Tere!“ ütlesid mõlemad peaaegu korraga, aga siis tundus Helmarile, et peab end tutvustama. Liiatigi näis see naine välja kõigiti sümpaatne ja oli kindlasti palju noorem kui too, kellega ta tulles oli kohtunud.

      „Kui teie ka olete selle maja elanik, siis mina olen teie uus naaber, Helmar Varimets on mu nimi. Ja ametilt olen… kirjanik,“ lisas mees mitte just kindlal toonil.

      Karin oleks selle peale peaaegu kiljatanud. Tema oli ennast mõttes juba pikka aega veel sündimata kirjanikuvõsuks pidanud, aga näe – nüüd on ta täiesti ootamatult endale tõelise kirjaniku naabriks saanud!

      „Mi…mina olen endine õpetaja, nüüd pensionär. Nimi on Karin,“ ütles ta ja kõhkles, kas mehele kätt ulatada. Kirjanik, aga huvitav, kes? Kirjanikud on ju enam-vähem nimepidi tuttavad. Mis ta ütleski, Varimets? Niisugust pole küll kuulnud! „Mina elan teie vastaskorteris, ka esimesel korrusel.“

      „Tore! Loodan, et hakkame hästi läbi saama. Ja ma näen, et olete endale arvuti muretsenud? Väga hea, ka minul on arvuti, ilma selleta pole kirjatöö tegemine tänapäeval võimalik.“

      „Te ütlesite, et olete kirjanik? Ja nimi on… Varimets? Häbi öelda, aga mina pole vist ühtegi teie raamatut lugenud.“ Karin oli isemoodi sundseisu sattunud – rumal oli juttu katkestades lahkuda, aga võõraga ei osanud ka millestki rääkida. Sellest tekkiski niisugune tobedavõitu ütlemine.

      „Ja-jaa, seda ma usun! Mina olengi rohkem tõlkimisega tegelenud, ja… ja kirjanikuna kasutan varjunime.“

      „Varimets kõlabki nagu varjunimi! Et tahate ise metsa varju jääda,“ muigas Karin. See Helmar Varimets tundus üldiselt sümpaatne, kuigi vastassoo habemekultus ei olnud talle kunagi meeldinud. Aga temale see kuigivõrd sobib, tõdes naine mehele kiirpilku heites. Huvitav, kui vana ta on? Aga… Valda ju ütles, millal ta on sündinud, oli see tõesti nelikümmend üheksa? Ja mina olen sündinud nelikümmend kaheksa! Taevake, me oleme peaaegu ühevanused!

      Helmar Varimets uuris põgusalt trepile tõstetud pappkaste.

      „Kui teil arvuti töölepanemiseks on abi vaja, siis öelge! Minul on sellega kogemusi, arvan, et saaksin aidata. Aga kõigepealt aitan teil need kastid tuppa viia.“

      Trepikotta astudes võttis Karinit vastu kirbe suitsuhais.

      „Mis siin juhtunud on? Eile oli õhk veel puhas,“ küsis naine seisatades ja lausa demonstratiivselt õhku nuusutades.

      „Minu süü – tahtsin ahju kütta, aga unustasin siibri kinni,“ vabandas Helmar, ning senikaua, kui Karin oma korteri ukse lukust lahti keeras ja avas, oli Helmar suurema kasti trepilt sülle haaranud ja viis sisse. Ning seejärel ka teise. Vähemad kompsud jäid Karini hooleks.

      Naine tänas ja sulges ukse. Keeras harjumuslikult võtit ja tardus hoolega kuulatama – mees läks ilmselt oma, otse vastas asuvasse korterisse, kas sealt hakkab mingit juttu kostma? On seal veel kedagi? Ei, midagi polnud kuulda, küllap ei võtnudki naist kaasa. Võibolla tuli vaid luurele., eks hiljem selgub, kes ja kuidas…

      Karin ei jõudnud veel uksest eemalduda, kui kõlas kiire koputus ja suruti linki, muidugi tulutult, sest ta oli ukse instinktiivselt lukku keeranud, võõras inimene majas. Ning kui ta koputuse peale võtit pööras, vupsas sedamaid sisse Valda, erutatud ja elevil.

      „Nägid? Meil on nüüd mees majas nagu siuhti! Ja tead – ta vist tuleb siia ilma naiseta! Ükski naine ei jätaks oma uut korterit üle vaatamata, aga tema tuli üksinda. Ja veel kirjanik teine, paistab igat kanti kultuuriinimene,“ seletas tulija ühe hingetõmbega. „Ega sa teda ennast veel ei näinud, aga eks autot nägid.“

      „Nägin teda ka, tegime tuttavaks ja rääkisime tükk aega. Aitas mul pakidki tuppa tuua.“

      „Aa…“ Valda oli ilmselt pettunud, aga kogus end kiiresti. „Meie rääkisime eile päris pikalt, kui ta tuli! Paistab, et ta on vist oma naisega riidu läinud, ei tahtnud naisest juttu teha. Võib-olla ongi ammu vaba mees, aga mis mina, vanaeit enam sellest… Mind ta nagunii ei vahi ja ega mina enam meestest hooli ka, mul sai juba Peetri eluajal tema tembutamisest kõrini! Näe, sa oled linnast suured karbid ostnud, mis need on?“

      „Ah, niisama…“ tõrjus Karin. Hakka nüüd temale aru andma!

      „Räägi-räägi, mille peale sa raha raiskasid!“ nõudis Valda omainimeselikult. Kui elatakse ühes majas ja ainult kolmekesi, tekib paratamatult omamoodi perekonnatunne ja teiste eest püütakse ainult kõige intiimsemaid saladusi varjata.

      „Eks ma tahtsin seda juba ammu saada… Arvuti ostsin!“

      „Aa, selle nuppudega, mille pealt mul koolimajas ei lubatud tolmu pühkida! Nagu televiisor, kus lapsed õhtuti neid värvilisi pilte vaatasid! See ongi see interneti-masin, eks?“

      „Nojah… Kuule, Valda – ma pean nüüd tule ahju panema, täna on kuidagi eriti rõske, eks tulles hakkas jahe.“

      „On sul kuurist puud toodud? Ma toon!“

      „Ei ole vaja, puud on toas! Aitäh, küll ma saan hakkama.“

      Valda oli tõesti kullatükk – alati abivalmis ja temaga lihtsalt ei saanud pahandada. Ning tema uudishimu ja kohatise lihtsameelsuse pidi talle andeks andma, muud head omadused kaalusid need kuhjaga üles.

      Tuli ahju pandud, ei andnud linnast toodud korrektsed, värviliste kirjadega pappkastid Karinile rahu, vaid lausa nõudsid avamist. Veel koolitöö ajast seisis tal elutoa akna all väheldane kirjutuslaud; nüüd tegi ta sellel ruumi, ladus sinna jäänud raamatud jälle riiulisse ning asus kaste avama, sättides nendest võetud arvuti osad lauale ritta. Kastidest tuli välja ka mitmesuguseid juhtmeid, ilmselt selleks, et need osad kõik omavahel kokku ühendada, aga kuidas…? Karin muutus nõutuks – nende juppide liitmine üheks, pealegi veel töötavaks tervikuks ähvardas talle üle jõu käia, kui mõistuse rakendamise kohta üldse niimoodi öelda võibki.

      „Kõik peaks ju seal brošüüris kirjas olema, mida ja kuhu ühendada,“ julgustas naine ennast, aga arvutiga kaasas olnud raamatukesest leidis ta omaarust liigagi palju üksteisele äärmiselt sarnaseid pilte ja skeeme. Teksti oli nende juures aga napilt, see ei seletanud talle midagi. Ilmselt oli see brüšüürike ikkagi spetsialistile mõeldud.

      „Pole midagi teha, jääb homseks. Ega asjata öelda, et hommik СКАЧАТЬ