Ühe katuse all. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ega ette heita, et ma tema kulul elan. See oli Astridist ikkagi häbematu – ma olen alati väitnud, et mina olen vaimsete huvidega inimene, boheemlane, aga naised ei saa sellest aru! Minule pole muud vaja, kui vaikset ja rahulikku kohta, kus ma saaksin elada nii, nagu tahan. Kus saaksin rahus hakata oma tõlketöid tegema, või kui tahan, kas või maalima… Või siis mõne luuletuse kirjutada, kunagi ammu ma ju isegi luuletasin, kuigi kuulsaks ei saanud. Võiksin kõike teha, aga kui tuju ei ole, siis ei teeks mitte midagi!

      Nüüd on mul niisugune koht, kõik tänu juhusele, et poolkogemata sattusin seda venekeelset lehte sirvima ja kuulutuse leidsin… Maja mingis metsakolkas, pealinnast kaugel, aga internet ulatub ka sinna. Mina saan kus tahes oma kirjatööd teha ja toimetustele saata, oleks ainult tellijaid…

      Ligikaudu niiviisi võis Helmar Varimetsa mõte liikuda, kui ta oma Tammistu vallas asuva uue kodu poole sõitis. Vaariku küla, nii oli see aadress ajalehte pandud, kuigi lõppu lisatud kummaline sõna oli talle arusaamatuks jäänud: selo Vaariku, Polkora, oli kirillitsa tähtedega kirjutatud ja oma aastatepikkusest tõlkijakogemusest hoolimata ei suutnud Helmar seda viimast sõna maakeelde tagasi tõlkida. Polkora… Peaks ilmselt olema eestikeelne sõna, aga mis nimelt? Poolkera? Pulk-ora…? Kohanimeks ei kõlba kumbki! Ning selle korteri müüjatel oli asja vormistamisega sedavõrd kiire, et ei jõudnudki küsida, mis sõna see on. Nemad sõitsid Eestist päriselt minema, olid kuskil Bakuu lähedal onu käest suure päranduse saanud, peaaegu mõisa, nagu nad läbisegi rääkisid, ise suurest õnnest õhetades. Ja sellepärast olidki valmis oma suvekorterit selles üksikus maamajas nii odavalt, täiesti võileivahinna eest ära andma! Küsimise peale nimetasid vaid, et koht on rahulik, kogu majas elab vaid kolm inimest, kõik vanad üksikud naised. Eestlased, kes pole nendega erilist sõprust loonud. Ning oma viletsavõitu mööbli jätsid need korterimüüjad kõik sinna, soovitasid ära põletada, kui tarvitada ei kõlba… Justkui teadnuks, et minul pole hinge taga isegi mitte oma tooli, voodist või lauast rääkimata!

      Üks on selge – tänapäeval saab elada igal pool. Eriti muidugi siis, kui on olemas auto, millega asju ajada ja poes käia. Ja internet peab olema, et maailmaga sidet pidada või mis tahes teadmisi juurde saada. Ka tõlketööd tänapäeval enam ilma arvutita ei saa teha – interneti kaudu on kõik sõnaraamatud imelihtsalt kättesaadavad. Aga mis mulle seal metsakolkas kõige tähtsam tundus: rahu! Hingerahu… Ei enam mingit tegemist naistega, keda elukaaslasteks kutsutakse, kes oma tahtmist peale sundima hakkavad, vahel isegi otsesõnu välja öeldes, et nende igale teenele peab eelnema ja järgnema minupoolne vastuteene. Niiviisi on mind terve teadliku elu jooksul valitsetud, naistega ja nende tahtmistega olen ma alati arvestama pidanud… Kõigepealt Elvi, siis Leili, siis Astrid. Elvi oli muidugi kõigist etem, tema oli vähenõudlik, temaga oleks ma edasi elanud, kas või surmani! Aga ei saanud – see tema töökaaslane, see alati naeratav ja lipsustatud Anton, ajas lõpuks naise pea segi ja siis polnud enam midagi parandada. Elvi küll nuttis ja palus andeks, aga läks ikkagi. Ja minul polnud raha talle poolt elamist kinni maksta! Jäingi justkui kodutuks, korter sai temale. Nii me siis oma varandust jagasime, mina sain auto ja lagunenud maamaja, mille me kunagi suvilaks ostsime, aga mille kordategijat minust ei olnud. Selle müüsin maha, remondi teha laskmine oleks hiigelsumma maksma läinud… Ja kelle jaoks ma seda olekski lasknud remontida?

      Aga auto on alles, nüüd küll juba viisteist aastat vana, aga veel üsna tubli. Viib sinna, kuhu vaja ja pole seni eriti kallist remonti tahtnud.

      „Viib sinna, kuhu vaja…“ kordas Helmar nagu alles nüüd taibates, et sellel lausel on ka sügavam sisu. Et sõidusihi ja vajaduse määrab ikkagi see, kes auto rooli taga istub, see sõit aga just praegu aga viib täiesti tundmatusse kohta ja vastu hoopiski tundmatule tulevikule. Ning alles nüüd jõudis meheni teadmine, et on veel ootamatult palju praktilisi asju, millele ta polegi mõelnud. Näiteks külmik, kus toitu hoida – Elviga elades olid nad niisuguse vajaliku kapi koos ostnud, aga millel see juba oli! Teistel, nii Leilil kui Astridil olid külmikud muidugi juba enne olemas… Või siis pesumasin – tänapäeval on ju mõeldamatu, et hakkaks pesu käte vahel pesema, meesterahvas pealegi, nagu ta on… Või triikraud – kuidas muidu pükstele viisakamat välimust anda, et kuskile toimetusse sisse astuda?

      Niisugused mõtted panid Helmar Varimetsa kulmu kortsutama. Tema oli kogu elu praktilise poole jätnud naiste otsustada, oli alati väitnud, et on boheemlane, kes hõljub maapinnast kõrgemal ja tegeleb ebamaiste asjadega: tõlgib võõrastest keeltest ajaleheartikleid ja lühemaid väljaandeid, vahel luuletab või saadab mõnele ajalehele artiklikese, mida enamasti ei avaldata. Või siis avaldatakse kirjade rubriigis, mille eest honorari ei maksta… Eks siit tuligi Astridile põhjus teda parasiidiks sõimata!

      Vahel küll natuke näkkab – ka sellesama maakorteri sinna metsanurka ostis ta ühe tõlketöö honorari eest, mida oli ligi pool aastat teinud. See paksemat sorti brošüür käsitles antiikskulptuuri ja oli temalt rohkesti peamurdmist nõudnud.

      „Näed, ma ei ole parasiit, aga enam ei saa keegi keelata mul boheemlane olla!“ ütles mees võidukalt ja peatas auto teeservas. Ta oli just Tammistu valla piiritähiseni jõudnud ja hakkas kaasa võetud kaarti uurima, et Vaariku külla viiva tee otsa üles leida. Eelmine, seni ainsaks jäänud siiasõit oli toimunud korterimüüjate juhtimisel.

      Valda Arbusel oli juba tavaks saanud iga päev oma peenramaal mingit rohkem või vähem vajalikku tegevust otsida, tööga harjunud käed ei osanud niisama istumisest rahuldust leida. Kuigi oktoobrikuu oli juba poolest saadik ära kulunud ja saagikoristusel alati viimaseks jäävad kapsapeadki endale keldris koha leidnud, oskas naine ikka leida midagi, mis vajas kohendamist, korrastamist või lihtsalt ülevaatamist. Peenramaad tee poolt varjav sirelihekk oli veel roheline, sirelipõõsad sügisel ei kolletugi, aga õunapuud olid suurema osa oma lehtedest juba sügistuultele loovutanud. Ja nagu Valda ärritamiseks olid kõrgetel ladvaokstel paljastunud mõned punapõsksed õunad, mida ta saaki korjates polnud ulatunud alla võtma.

      „Lohakuse märk… Aga olgu, jäägu lindudele,“ otsustas Valda ja hakkas puude alt lehti kokku riisuma. Ning just siis tabas tema kõrv heli, mida Poolkoera läheduses eriti tihti ei kostnud.

      „Auto tuleb! Ega siis Arvi jälle…“

      Ei, poeg oli alles paari nädala eest käinud, tema see ei saanud olla. Ja tema oleks kindlasti ette teatanud, sest ka Valdal oli mobiiltelefon olemas, nagu ka teistel Poolkoera elanikel. Aga lähenev auto see oli, selles oli Valda kindel ja uudishimu sai võitu – naine otsis sirelihekis hõredama koha ja küünitas teele vaatama.

      Väike auto… Punane! Niisugust pole siin varem nähtud, tegi ta otsuse, ning alles siis taipas, et…

      „Eks need ongi need uued, kes Bogomolovite asemele tulevad!“

      Valda Arbus kiirustas tagasi oma õunapuude alla, kus lehtede riisumine pooleli jäi, aga töötahe oli rikutud. Pani reha puu najale seisma ja jalutas viivitades maja poole. Poolkoera trepini oli tema aiamaalt sadakond meetrit, parajasti niipalju, et tulijatega nagu juhuslikult otse trepi ees kokku saada. Uudishimul on äraarvamatult suur jõud.

      Valda oskas samme niimoodi seada, et punane auto, mis üsna pikkamööda liikus, jõudis parajasti enne teda trepi ette. Ning siis oli naisel aega silmitseda, kes autost välja astuma hakkab ja mismoodi tulijad välja näevad. Esmamulje on igasuguste tutvumiste puhul olulise tähtsusega.

      Esmalt astus autost välja mees. Pani käed puusa ja ringutas, oli pikast sõidust nähtavasti kangeks jäänud. Mehe kohta veidi lühikest kasvu, aga soliidse välimusega. Hall lühike habe, sama värvi juuksed. Igatahes mitte kiilaspea, need polnud Valdale eluaeg meeldinud. Ka kadunud Peetril olid juuksed peas, nooremalt isegi natuke lokkis, aga vanas eas polnud seda enam märgata.

      Aga naine…? Miks tema välja ei tule? Või polegi teda kaasas, mees tahab enne elamise sisse seada?

      Valda pidi lähenedes vahepeal СКАЧАТЬ