.
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу - страница 12
„Nii et midagi teil juba on? Võiksite mulle näidata…“
„Ei-ei neid küll mitte, need on pastakaga kirjutatud ja soditud! Te ei saaks käekirjast arugi!“ tõrjus Karin ehmunult, taibates, et see võõras mees tahtis tema kõige pühamatesse saladustesse tungida!
Sellel sügisel olid hakanud hallad juba varakult käima. kuid tõeline külm oli visa tulema. Novembrikuu oli ammugi käes, aga taevast piserdati endiselt peent seenevihma. Kõik igatsesid ammugi lund, mis sügisese lohutult porise maa kinni kataks ja sellega teada annaks, et loodusel on aeg talvepuhkusele minna. Ning seetõttu, et sügis talve kutsumisega viivitas, oli Valda Arbusel ikka ja jälle põhjust oma peenramaal midagi teha, kuigi teiste arvates oli seal juba ammu kõik talvekorda seatud.
„Mul hea põhjus värsket õhku võtta,“ naeris Valda rõõmsasti, kui Elsa järjekordselt mööda kõndides imestas, et mis tegemist ta seal iga jumala päev leiab.
„Külmetad ennast veel ära, see niiskus ja sügistuul on salalikud!“ jätkas küsitleja.
„Ei ma külmeta, mina olen karastatud! Ja harjunud tööd tegema. Mis ma seal toas istudes peale hakkaksin?“
„Noh, vaatad televiisorit või loed mõnda raamatut…“ Selles ütlemises oli juba omajagu kiusu, küsija teadis hästi, et lugemine ei kuulunud Valda lemmiktegevuste hulka. Aga Elsa tundis nagu alati soovi rõhutada, et tema oskaks Valda asemel oma aega palju paremini kasutada. Ning peale muu oli Elsa kindlasti omajagu Valda peale kade, sest see vanamutt lausa pakatas sellest, millega tema eriti kiidelda ei saanud, nimelt tervisest. Elsat tegi niisugune ebaõiglus isegi salamisi tigedaks – Valda oli neist kõige vanem ja ometi kõige tervem ja elurõõmsam!
„Looduslaps, mis temast ikka tahta,“ oli ta kord Valdast juttu tehes ka Karinile vihjanud, püüdes seda üleolevana öelda, aga oma mõtteviisile ta sealtpoolt toetajat ei leidnud, Karin imetles siiralt Valda tervist ja tegutsemisindu. Muidugi ka kadestas, aga see oli eluterve kadedus, mis äratab soovi samasugune olla.
Valdast tehti juttu nii mõnigi kord – kui elatakse ühes majas vaid kolmekesi, hekseldatakse üksipulgi läbi kõik kohalikud teemad.
„Ei tea, kust ta niisuguse imeliku perekonnanime on saanud – Arbus? Koolis hüüti teda tagaselja ju Arbuusiks, ka õpetajate ringis,“ jätkas Elsa toonil, mis selgelt kuulutas, et ta tundis ennast Valdast kõrgemal seisvana.
„Selle nime sai ta abielludes, eks ikka oma mehe Peetri käest.“
„Igatahes imelik nimi,“ jäi Elsa endale kindlaks.
„Ta ükskord rääkis mulle, millest see nimi tuli! Mehe vanemad olid kolmekümne kuuendal aastal oma venepärase perekonnanime ära eestistanud ja tegid seda väga lihtsalt. Arbuzovist sai lihtsalt Arbus, rõhuga eestipäraselt ikka esimesel silbil. Ongi kogu saladus!“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.