Ühe katuse all. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      „Mida te arvutiga kõigepealt tegema hakkate – kas hakkate midagi kirjutama? Või tahate mänge mängida? Või katsume kõigepealt interneti sisse seada, ma näen, et teil on ka netipulk ostetud?“

      Karin oskas iga küsimuse peale ainult noogutada. See mees oli tõesti temale justkui taeva poolt saadetud – mida oleks tema osanud ilma uue naabrita peale hakata? Mitte midagi!

      Helmar Varimets taipas, et perenaise poolt pole talle mingeid näpunäiteid oodata ja hakkas arvuti klahve klõbistades manama ekraanile igasuguseid tekste ja tabeleid. Nõjatus siis toolikorjule ja jälgis, kuidas see imemasin hakkas omapead tegutsema.

      „Nüüd läheb natuke aega, kui ta need programmid endale sisse installeerib…“

      „Siis on teil mahti tassike kohvi juua, eks?“

      „Noh, seda tõesti, ainult ärge hakake end minu pärast vaevama,“ arvas mees tagasihoidlikult, see aga tundus Karinile juba häirivalt ülepakutuna. Uus naaber püüdis talle ilmselt eriti viksi ja viisakat muljet jätta, aga pingutas üle; mehe olek oli peaaegu pugejalikuks muutunud. Ainult teadmine, et ta niiviisi oma arvuti töökorda saab, sundis Karinit selle tobeda mängu juurde lahket nägu tegema, libedavõitu käitumisega mehed mõjusid naisele eemaletõukavalt.

      „Mul on kohv valmis, kohe!“

      Minut hiljem istusid nad vastamisi väikese diivanilaua taga, kummalgi ees kohvitass ja Karini poolt kiiruga tehtud kiluvõileib – mida sa ootamatule külalisele ikka pakud! Kirjutuslaual tegutses arvuti omapead, vedas ekraanile mingeid kriipse ja kiiresti vahetuvaid tekstiridasid.

      Karinit aga vaevas uudishimulik soov sellest mehest rohkem teada saada. Helmar Varimets oli asja ees, teist taga siia metsakolkasse justkui pagendusse kolinud, ja see oli täiesti ebatavaline tegu. Kas ta varjas end kellegi eest? Või lihtsalt otsis kirjanikuna endale loometööks sobivat rahulikku paika? Naine tundis vastupandamatut soovi asja uurida.

      „Nii et – teie olete siis kirjanik?“ haaras Karin härjal sarvist, mõttes teda vaevavaid küsimusi reastades. Ikka niiviisi, et need pealetükkivana ei tunduks, aga sunniksid Helmar Varimetsa endast kuigipalju rääkima.

      „Mitte just kirjanik, kuigi olen ennast vahel nii nimetanud… Raamatuid ma ei ole välja andnud, aga kirjatööd teinud küll! Ma olen rohkem tõlkija,“ tunnistas mees. „Tegelikult ei tohiks ükski inimene ennast ise kirjanikuks nimetada, selle tiitli peavad andma teised. Need, kes neid raamatuid loevad või kasutavad.“

      Polegi kirjanik… See oli Karinile pettumus, aga ta kogus end kiiresti. Tema vastas istus vähemalt kirjandusega tegelenud inimene, kes neid asju rohkem teab ja tunneb.

      „Tähendab – kirjutamisega te ikkagi tegelete?“

      „Jaa, sellega olengi tegelenud. Natuke ka ülikoolis käinud, aga teisel kursusel sain eksmati. Visati poliitilistel põhjustel välja ja jäigi pooleli.“

      Ahah, tähendab, mingi poolharitlane… Nojah, vähemalt arvutit jagab, hea seegi, välgatas Karini mõte.

      „Raamatuid pole te välja andnud, aga kas teil kirjastamisega on tegemist olnud?“ tüüris naine teda huvitava teema poole ja taipas siis, et oli seda liiga otse küsinud. Aga oli juba hilja midagi parandada.

      „Kas te tahate midagi trükki anda?“ küsis Helmar ja jäi hetkeks mõttesse nagu kalkuleeriks, kuidas kaasvestlejale ebameeldivat sõnumit pehmemalt edasi anda. „Mina võin oma kogemustest öelda, et see on üsna keeruline ülesanne.“

      „Siis teil ikka on mingeid kogemusi?“

      Helmar Varimets vaatas akna poole, klaasile oli hakanud väljastpoolt jälle vihma piserdama. Ütles siis tunnetatava vastumeelsusega:

      „Jaa, aga kahjuks mitte positiivseid kogemusi. Neli-viis aastat tagasi kirjutasin ühe lühiromaani, nii sadakond lehekülge, aga see jäigi trükkimata, seisab siiamaani… Minu raamat kirjastusi lihtsalt ei huvita, ütlevad, et see ei müü… Kui ei müü, ei ole ka tulu!“

      Mees ei rääkinud seda süüdistavalt, aga kuigipalju kostis öeldust pettumust. See kõlas etteheitena, millel puudus konkreetne aadress, aga mis püüdis tõestada, et rääkijale on tõesti ülekohut tehtud.

      Karin heitis mehele kiire pilgu ja teda haaras kummaline tunne, millele oli raske nime anda. Oli see kaastunne? Või samasuguseks unistajaks, võib-olla isegi saatusekaaslaseks osutunud külalisega tekkinud hingesugulus…? Või ebameeldiv teadmine, et temagi püüdlusi võib oodata samasugune saatus? Temagi unistas juba ammu kirjanikuks, täpsemini küll lastekirjanikuks saamisest, aga näe – sellele, tema seni algamata karjäärile võib kirjastuste bürokraatia saada saatuslikuks!

      „Mida nad siis käsikirjalt nõuavad?“ küsis Karin abiotsivalt.

      „Kirjastus on äriettevõte, samasugune nagu mis tahes vabrik! Nemad peavad tootma ainult seda, mille järele on nõudmine, mis müüb, mida ostetakse! Loogiline, aga loomeinimese seisukohast justkui kurvavõitu,“ arvas mees, aga kibestumata. Küllap oli selle mõttega ammu harjuda jõudnud.

      „Tähendab, et eluõigus on ainult headel kirjanikel. Aga vist kuskil ei õpetata, kuidas hoobilt saada heaks kirjanikuks! Algul pead paratamatult ikka viletsake olema, aga siis su raamatuid keegi ei trüki, eks ole?“ See kõlas Karini poolt mitte küsimuse, vaid äsjakuuldu kokkuvõtte või konstateeringuna, milles polnud raske märgata pettumust. Naise pilk rändas oma uuele arvutile, selle ekraanile oli tekkinud mitu kena värvilist aknakest. Ka Helmari vaade kinnitus sinna.

      „Ahaa, allalaadimine ongi lõppenud!“ Mees tõusis diivanilaua äärest ja istus arvuti taha. Ning Karin võttis seda kui märki, et seekordsed jutud kirjandusest ja kirjutamisest on vähemalt ajutiselt lõpetatud.

      Helmar istus küll arvuti ees, näppis klahve, aga see oli otsitud tegevus, sest sisimas oli ta endalegi üllatuseks hoopis teisele lainele lülitunud. Naistest polnud see mees kunagi suure kaarega ega erilise ettevaatusega mööda käinud, ja praegu tajus ta mingi kuuenda meelega, et Karin Epsberg on üks nendest, kellega võiks, ei, koguni peaks lähemat tutvust tegema. Mõni aasta üle kuuekümnesena tundis Helmar end endiselt kõigiti jõus mehena ja teadis, et see pole kaugeltki veel vanus, mis mehelikke himusid ja soove uinutama hakkaks; pigem kohanduvad sellised tunded olukorra järgi, ja esmamulje Poolkoera elanikest oli sellest küljest üsna kurb olnud. Väsimatult oma aiamaal töötav vanamutt Valda oli küll hirmlahke, aga temast kindlasti vähemalt kümme aastat vanem ja kuulus Helmari arvates juba peaaegu sootute klassi. Teise ülakorrusel elava Elsa oli ta mõttes kõrendiks ristinud, kui too suitsu tekitamise pärast teda noomimas käis, see naisolevus näis üldsekõrgi ja uhkena. Aga kolmas, seesama Karin siin, otse kõrvalkorteris, on tasakaalukas ja malbe, oma ea kohta igati kena naisterahvas. Temal võib isegi silma puhata lasta, näo poolest üsna sile ja ka jalad paistavad tal ka üsna sirged ja sihvakad olevat, põlvi ta ei varja… Liiatigi tunneb ta millegipärast huvi kirjanduse ja kirjastamise vastu! Võib-olla on tal midagi valmis kirjutatud, et ta tahab seda trükki anda. Oli ju sellest teemast kiiresti kinni haaranud. Peaks küsima!

      Helmat Varimets veendus, et arvuti töötab kõigiti korralikult, pöördus Karini poole ja ütles:

      „Arvuti on korras! Võite kas või kohe hakata oma romaane trükkima.“

      „Mis te… Pole mul mingeid romaane! Ainult…“ Karin Epsberg vakatas ja kõhkles – öelda talle või mitte? Tekkis mingi sisemine kiuslik soov oma tulevikuunistus temale välja öelda, aga kas tõesti selleks, et selle mehe silmis veidi toekamana näida? Et talle tõestada – СКАЧАТЬ