Viiul. Anton Hansen Tammsaare
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Viiul - Anton Hansen Tammsaare страница 1

Название: Viiul

Автор: Anton Hansen Tammsaare

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Рассказы

Серия:

isbn: 9789949982295

isbn:

СКАЧАТЬ >

      Meid oli kenake summ moodsa seltskonna liikmeid ekskulleri Ravatänava juures pühitsemas tema uue korteri sisseõnnistamist söömingu ja joominguga, mängu ja tantsuga ning kristliku palvega püha Luteruse usu kommete järele, milleks oli saabunud auväärt vaimulik. Küll oli Ravatänav tahtnud kutsuda veel õigeuskliku või apostliku vaimuliku, et ka see oma usu kommete järele tema uut eluaset pühitseks (Ravatänav oli nimelt kauemat aega Venes viibides harjunud armastama õnnistatud vee riputamist, mis andis teatud täielikkuse tundmuse), aga naine arvas selle üleliigseks, arvas, et aitab ühegi vaimuliku lugemisest ja laulmisest seltskonnapäraseks sissejuhatuseks vastutusrikkast riigiteenistusest eraellu asudes ja sellepärast luges ja lauliski ainult õndsa Luteruse usu vaimulik, jättes õnnistatud vett riputamata. Kuid veel hiljem avaldanud Ravatänav kusagil laulukohvikus kahetsust, et oli pidanud naisele järele andma vaimulikkude kutsumises, sest tema arvates võidaks vaevalt ülevamat silmapilku oletada, kui oleks võinud olla kutsutud külaliste läbi ruumide kõndimine vaimulikuga eesotsas, kes oleks riputanud pühitsetud vett toredatele vaipadele, ajaloolisele mööblile ja portselanile, raskele hõbedale, kuulsatele maalidele ja igasugusele otsitud tühja-tähjale, mis vedeles hulgana kohasel ja kohatul paigal mööda avaraid ruume. Minu ja vististi nii mitmegi teise selleõhtuse külalise arvamise järele polnud Ravatänava kahetsusel kuigi põhjendatud õigustust, sest oma piduperemeheliku lahkusega tegi ta õigeuskliku vaimuliku puudumise kõigiti heaks. Mitte ainult et ta oleks meid mööda oma toredaid ruume iseenda ja teiste lõbuks ümber talutanud, vaid ta kutsus meid imestama iga mööblitükki, iga vaipa, maali või iluasja, paludes igaüht meist oma käega katsuda imesteldava imelist pehmust, kergust, raskust või mõnda muud eriomadust, mis laskis aimata, miks need asjad kõik nii päratumaid summasid olid maksnud. Igal asjal oli oma algupära, oma ajalugu, oma traditsioonide ilm, mida lahke piduperemees ei väsinud ega väsinud seletamast ning kordamast, kui seda kuidagi vaja oli. Kõlasid suured ja kuulsad ajaloolised nimed, sest iga vähemgi asjake kuuldus seotuna mingisuguse suure sündmuse või isikuga. Ravatänav ise, näiteks, tarvitas söögilaual ainult neid riistu ja asju, mida olid puutunud isikud, kel osa Romanovi soo verest – nõnda selgus tema lahkeist seletusist õhtusöögi vältusel. Aga ka oma külalisi austas ta täna õhtul ainult suursuguste söögiriistadega. Minule, näiteks, juhtus taldrik, millelt püha Rasputin loomuliku kahvliga keisri juuresolekul kord küpsist oli söönud. Seda üllatavat uudist kuuldes ei saanud ma kuidagi hoiduda ainetise pilguga oma taldrikule vahtimast, nagu peaksin sealt öeldud sõnule tõestust otsima. Minu pilk oli sedavõrd kestev, et mitte ainult minu lauanaabrid seda tähele ei pannud, vaid et ta ka piduperemehele endale silma torkas, provotseerides tema huulilt järgmisi naljatavaid sõnu:

      «Herra studioosus, kas otsite taldrikult isa Rasputini sõrmejälgi, et nii üksisilmi vahite?»

      Piduperemehe nali tundus õnnestununa, sest vastuseks kõlas üldine naer, kuna kõigi silmad minu poole pöördusid, nagu oodataks mu vastust.

      Kuid mina jäin vastuse võlgu, jäin võlgu esimest korda pärast värvide omandamist, mis pidid olema muu seas ka sõnakuse tunnistuseks. Muidu olin vastuses ikka leidlik ja minu sõnaosavust ei imetlenud mitte ainult «rebased» ja noored neiud, kelle juures mul harilikult suur menu. Oleksin ma ometi teistega kaasagi naernud, siis poleks ma endast nii armetut muljet naerjaisse jätnud kui nüüd, kus ma õige vastuse puudusel endiselt oma kuulust taldrikut ainetisel pilgul sirvisin, nagu häbeneksin silmi tõsta tänases hiilgavas seltskonnas.

      Hiljem, tagantjärele, pidin endale tunnustama, et mul sel õhtul tõepoolest pisut piinlik hakkas ja sellest see minu ebaleidlikkus ja kohmakus vastuseandmises oleneski. Tundsin enda tühisena ümbritsevas toreduses, liiatigi kui kuulsin, et mitte ainult meie tänane piduperemees pole suurte ajalooliste asjade harrastaja, vaid et pea kõigil külalistel on kaasas või kodus mõni haruldane asi või asjake, mis tunnistab, et nemad on suurele ajaloosilmapilgule tegelikult kaasa elanud. Mina olin ainuüksi neist saatuse sohilapsist, kel puudus osasaamine ajaloost ja kes selle tõttu nähtavasti ka ajalugu ei loo ega temale midagi ei anna. Mind valdas äkki tundmus, nagu oleks minu elu asjatu ja nagu ei võiks ma enam midagi suuremat korda saata, kui oli minu hiljutine värvide omandamine. Sellest isikliku tühjuse tundest ja viletsusest oleneski nähtavasti kõik muu, mis minuga sel õhtul sündis, vastasel korral ei oskaks ma olnule mingit seletust leida.

      Algasin pärast seltskondlikku äpardust seega, et pisut rohkem jõin, kui olin kavatsenud. Iseendast polnud sellel suuremat tähendust, sest täna jõid nähtavasti kõik veidi rohkem, kui olid kavatsenud. Arvan seda muu seas sellepärast, et naisterahvadki hakkasid oma ajaloolisist ilu- ja ehteasjust ikka elavamalt rääkima ja neid näitama isegi niisugusilt paigult, kuhu pilguheitmine paremas seltskonnas muidu peaks olema viisakuseta. Kui keegi naljatoonil selle peale tähelpanu juhtis, siis naerdi ainult ja kohe leidus daame, kes kelmikat nägu tehes oma uudishimulikud või kahtlevad naabrid kõrvaltuppa viisid, et seal mõnesuguste salapäraste monogrammide või kroonide olemasolu tõestamist jätkata ning pärast võidurõõmsal naeratusel endisele paigale tagasi ilmuda.

      Pidulikku õhku tiinestas mingisugune seletamatu joobnustav fluiid, mis kiirgas ümbritsevaist asjust ja imbus inimestesse, vallates neid suursugustava vaimustusena. Sõnus ja liigutusis, pilkudes ja naeratusis väljenesid koosolijate olemuse intiimimad tunnused. Saadi mõnusaks ja koduseks, nagu ollakse seda ainult lähedaste keskel. Ka mina hakkasin kodunema, unustades oma hiljutist tühist äpardust. Aga keelepaelad ei tahtnud mul siiski lõdveneda lõbusaks juteluseks, sest kõik, mis ma vahetevahel ütlesin, ei leidnud pea vähematki tä.helpanu, nii tühistena tundusid minu sõnad teiste omadega vörreldes. Ometi ei lasknud ma seega oma tuju rikkuda, vaid jõudsin mõttega viimaks sinnamaale, et arvasin kõige paremaks mitte muidu suud avada kui aga valitud roogade ja jookide maitsmiseks või tähelpanelikult heakskiitvaks naeruks.

      Hiljem, kui jutt kaldus hüpnoosile ja sugestioonile, tekkis kuri kiusatus kaasa rääkida, aga see kadus peagi, sest ka neis küsimusis puudutati niisuguseid külgi, mis mind vaikimisele sundisid. Olin tänini hüpnoosi ja sugestiooni ikka oletanud elavate vahel, aga täna õhtul omandas mõiste hoopis laiemad piirid. Vististi oli see lahke piduperemees ise, kes tõstis küsimuse: kas ei oleks võimalik, et elavad hüpnotiseeriksid või sugereeriksid ka elutuid või vastuoksa, s. t. elutud hüpnotiseeriksid ja sugereeriksid elavaid.

      Iseäranis huvitas tänast seltskonda küsimuse viimane pool, nagu jutelusest osavõtjate arvust järeldama pidi. Toodi näiteid metsrahvaste keskelt, kus teatud ehe või hilp inimsööjagi teisiti seisma, liikuma ja talitama panevat. Mis on aga võimalik algelistes oludes ja tingimusis, kas ei peaks see palju laiemal määral tõestuma kõrgemal kultuurilisel tasapinnal, kas või näiteks meie moodsais ringkonnis. Leitigi, et ka kõige kultuurilisemas ümbruses inimene sedamööda oma olemuses ilmselt muutub, kuidas muutub tema kehakate, ehe. Maamatski hakkavat parketil teisiti liikuma kui põllupeenral või loomalaudas, teisist rohkem arenenuist rääkimata. On aga lugu tõesti nõnda, nagu tähendatud elunähtused tõendavad, siis poleks ju kuigi julge järeldada, et – tahad inimest harida ja arendada, kõrgemale tasapinnale tõsta ja kultiveerida, siis muretse asjade, muretse ümbruse eest, mis võiksid inimesse mõjuda süvendavalt, peenendavalt, suursugustavalt. Kui pole ükskõik, kas sa kartulit või kastanit, antoonovkat või apelsini sööd, siis pole niisama ükskõik, kas sa tarvitad laual savitaldrikuid, portselani või rasket ajaloolist höbedat, sest vastasel korral oleks arusaamata, milleks need rahvuslikud ja ebarahvuslikud muuseumid.

      «Asi ise võib rämps olla ja sagedasti ongi ta rämps,» seletas herra Ravatänav, kuna kõik aupaklikus vaikuses kuulasid, «aga see vaim ja hing, s. t. ajalugu, minevik, traditsioonid, mälestused, mis asjaga seotud, see maksab, see on väärtus, sest see kandub inimesest inimesse. Teised õpivad ja lähevad ülikooli ja kuulavad professoreid, aga minul pole seda vaja, sest minul on asjad ja neis on koos kõik raamatukogud ning professorid. Veel enam: oma asjade keskel viibides piirab mind suursugusus, mis puudub raamatukogus ja millest mina ometi osa saan, hiljuti olin alles põline talupoeg, aga nüüd olen põline mõisnik – von, parun, krahv, vürst, peaaegu kuningas või keiser, – olen seda mind ümbritsevate asjade vaimust ja hingest.»

      Piduperemees sattus vaimustusse, ja vaimustus on inimeses ikka teatud liialdus, seda olen tähele pannud. Täna aga tundus, et mu tähelpanek on eksitus, sest mitte ainult ekskuller Ravatänav, vaid ka kõik teised, kes asjatundliku kainusega oskasid СКАЧАТЬ