Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Peter Pomerantsev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja gängsterite riigist, mis kasutab oma määratut peerugaaside reservi, et manipuleerida ümbritsevaid riike endale alluma (sel hetkel ähvardas Venemaa parajasti Ukraina gaasitarne kinni keerata).

      „Praegu mõtlen ma tihti, et oleksin pidanud poliitikuks hakkama,” ütles Vitali. „Ma pidasin seda lihtsalt igavaks, ei saanud aru, et nad kasutavad samu meetodeid nagu meie. Nüüd on liiga hilja. Ma olen end kunstile pühendanud. Kui ma ei saa teha filmi, siis kirjutan. Ja tead, kus on tulevik, Peter? Komöödias. Korralda mulle TNT-s kohtumine, äkki nad tahavad mu peeruraamatu teleekraanile tuua.”

      Ma ütlesin Vitalile, et annan endast parima. Ta nõudis tungivalt, et ma võtaksin hunniku pakse, musti, läikivaid raamatuid kaasa, et neid teistele näidata. Ma ei saanud talle ära öelda ja viisin need kahe kilekotiga linna kaasa, raamatute teravad ääred kilet lõhkumas ja igal sammul mu jalgu torkimas.

      TNT-s andsin endast parima, et Vitalit aidata, ja viisin komöödiate osakonda koos käsikirjaga ühe tema raamatu.

      „Mul ei ole õrna aimugi, kas see on hea või halb, aga ma lubasin,” selgitasin peaaegu vabandades. Ja arvasin, et sellega lugu lõpeb.

      Ent mõni nädal hiljem jalutasin ma TNT-sse sisse, ja seal Vitali oligi: istus koos paari produtsendiga ühes väikeses klaasist koosolekuruumis, seljas nailondressid ja peas nokkmüts. Ta märkas mind, kui ma sisse astusin, tõusis püsti, võttis mütsi peast ja lehvitas. „Tere, vennas!” kuulsin teda hüüdmas, läbi klaasi tundusid tema sõnad vaiksed ja moondunud. Järsku tahtsin ma minema joosta, teda ignoreerida, teeselda, et ma ei olnud temaga kunagi kohtunud ega tundnud teda. „Vennas!” hüüdis ta uuesti, vehkides mütsiga aina hoogsamalt. Ja ainuke viis, kuidas ma suutsin valitseda oma äkilist soovi minema joosta, oli kaasa mängida ja hüüda veel valjemini: „Vennas! Vennas!” kuni kõik, kes kontoris viibisid, kuulsid ja jäid mind vahtima.

      „Kas ta mõtleb seda tõsiselt või?” küsisid draamaosakonna naised minult pärast. „See kõik tundub pisut nagu mingi etendus.”

      „Oi, tema mõtleb seda kõike täiesti tõsiselt. Kas te olete tema raamatust päriselt huvitatud?”

      „See on hästi kirjutatud. Me peame selle üle järele mõtlema.”

      Üks valdkondi, millele TNT keskendub, on satiir. Kui NSVL kupatas huumori põranda alla ning muutis selle niimoodi riigivaenlaseks, siis uus Kreml julgustab inimesi aktiivselt riigi kulul nalja tegema. Ühe TNT sketšisaate teemaks on korrumpeerunud duumasaadikud, kes pidevalt hooravad ja pidutsevad, ülistades samal ajal üksteise patriotismi; teine räägib ainukesest liikluspolitseinikust kogu Venemaal, kes ei võta altkäemaksu – tema pere nälgib ja naine näägutab pidevalt, et ta hakkaks „normaalseks” ja korrumpeerunuks. Miks ei võiks lubada publikul pisut auru välja lasta, nii kaua kuni ühtki tõelist valitsusametnikku ei nimetata? Vitali ei eksinud, et Kremli seatud piiride raames tema satiir toimib.

      Kui ma üritasin Vitaliga pärast kohtumist uuesti ühendust võtta, oli ta kadunud. Sergei ütles mulle, et politsei tahab talle küsimusi esitada ja ta hoiab jälle madalat profiili: magab autos ega tule linnade lähedussegi. Aga ma arvan, et küllap on temaga kõik korras: igal aastal näen ma raamatupoodide odava ilukirjanduse riiulitel tema uut romaani, suurem osa neist komöödiad.

      Tänapäeva Venemaa

      Ekspatriandid saabusid Venemaale Läänest esialgu külma sõja võitjate saadikutena. Nad olid üleolevad ja tulid õpetama, kuidas olla tsiviliseeritud. Nüüd on see kõik muutumas. Venemaa on taas tõusnud, õpetajatest on saanud teenijad, ja ma ei ole isegi enam päris kindel, kes selle külma sõja lõppude lõpuks ikkagi võitis.

      Benedictiga kohtusin esimest korda restoranis Scandinavia, mis oli kõigi nende ekspatriantide – juristide, raamatupidajate ja Euroopa tippfirmade investeerimispankurite, kes olid tulnud viimastel kümnenditel külma sõja järellainetuses Venemaale Lääne elu õpetama – lemmikrestoran. See asub Tverskaja, Moskva peatee lähedal, suurte roheliste puudega väikeses siseõues. Selle omanikud on rootslased ja kui see avati, oli kõik Stockholmist sisse toodud: teenindajad, kokad, burgerid, friikartulid – kõik toodi lennukitega kohale. 2000-ndate alguses rääkisid külastajad peamiselt inglise keelt: Vene oligarhide jaoks ei olnud see piisavalt külluslik, „tavalistele” venelastele aga taskukohane. Läänest tulnud astusid siia nagu oaasi, enne kui jõid end piisavalt purju ja julgeks, et minna avastama Moskva ööd. Scandinavia tundus olevat nagu vanade koloniaalaegade klubi järeltulija ajastul, mis uhkustas, et on kõik selle seljataha jätnud. Külastajad olid päevitunud ja rääkisid korralikku õpiku inglise keelt. Nad arutasid omavahel järeleandmiste, korporatsioonide juhtimise ja trenni üle. Nad olid ühisel nõul, et Moskvas on võimatu leida kohta, kus jooksmas käia. Kõik see suitsetamine on täielik õudusunenägu. Ja liiklus samuti. Kui nad vindiseks jäid, heitsid nad nalja Vene tüdrukute üle, kui nad just koos naistega ei olnud, millisel juhul arutati puhkuseplaane. Neil olid valged hambad. Benedictil olid kollased hambad, ta jõi lõuna kõrvale veini ja suitsetas pikki kangeid Dunhille. Ta oli õbluke ja liikus nagu ritsikas, vehkides käega oma sigaretisuitsu teistest eemale nagu narritavalt vabandades. Ta oli iirlane, aga pigem Shaw või Wilde’i sorti.

      „Ma olen langenud majandusteadlane,” meeldis talle inimestele vastata, kui nad küsisid, millega ta tegeleb.

      Benedict oli rahvusvahelise arengu konsultant. „Rahvusvahelise arengu konsultandid” on demokraatliku kapitalismi saadikud. Külma sõja lõpus, ajaloo lõppedes tekkis neid massiliselt, nad marssisid teele Ameerikast ja Euroopast, et õpetada ülejäänud maailmale, kuidas nendesuguseks saada. Nad töötavad EL-i, Maailmapanga, OECD, IMF-i, OSCE, DIFD, SIDA ja teiste riiklike ja rahvusvaheliste organisatsioonide heaks, mis esindavad „arenenud maailma” (saatjat) ja annab nõu „arengumaade” (vastuvõtjate) valitsustele, kesksetele ja kohalikele. Neil on seljas Marks & Spenceri (või Zara või Brooks Brothersi) ülikonnad ja kaenla all kannavad nad pakse kaustu projektidega, mille nimed on näiteks „Turumajanduse ülesehitamine Vene Föderatsioonis” või „Soolise võrdõiguslikkuse saavutamine postsovetlikus ruumis”, raamdokumente (neid nimetatakse TORA-ks). TORA-ga pannakse paika „loogilised raammaatriksid”, et saavutada „demokratiseerimise objektiivselt tõestatavad indikaatorid”. Lääne tsivilisatsioon on kontsentreeritud kujul esitatud punkthaaval:

      Valimised? Tehtud.

      Sõnavabadus? Tehtud.

      Eraomand? Tehtud.

      Nende projektide aluseks on selge visioon ajaloost, mida õpetatakse uutes „rahvusvahelise arengu” osakondades ülikoolides ning mida võtavad evangeeliumina ministeeriumid ja rahvusvahelised organisatsioonid: kommunismijärgselt elavad endised sotsialistlikud vabariigid läbi „üleminekuaja” kiusatused, et jõuda liberaalse demokraatia ning turumajanduse platoole.

      Kui Benedict esimest korda Venemaale läks, oli ta veel ühe väikese Iirimaa linna ülikoolis majanduse õppejõud. Ta pidas Peterburi ülikoolis loengu teemal „Äri ja efektiivne juhtimine”. Aasta oli 1992. Üliõpilased kuulasid hoolikalt, jälgides hoolega uusi sõnu „SME”6, „aktsiate avalik esmaemissioon”, „rahavood”. Õhtul pärast loengut jalutas Benedict tagasi oma hotelli. Ta keeras vestibüülis valele poole ja leidis end keset pulmapidu. Ta üritas inglise keeles teed küsida. Pruut ja peigmees olid vaimustuses, et üks Lääne inimene oli nendega liitunud, ning nõudsid, et ta jääks peole. Ta oli tükike eksootikat, kingitus iseeneses. Nad jõid tema terviseks ja ta jäi nendega jooma. Ühel hetkel läks Benedict oma tuppa ja tõi sealt kingituseks kaasa paki Marlborot ja Imperial Leatheri seepi. Pruut ja peigmees olid vaimustuses. Nad jõid veel ja kõik tantsisid. Benedict tundis, et Venemaa on väga varsti samasugune nagu Lääs.

      Ta loobus oma töökohast Iiri ülikoolis mõni aasta СКАЧАТЬ