Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Peter Pomerantsev

Чтение книги онлайн.

      „Kas selles ei ole probleemi, et te täna gängsteri heaks töötate?” küsisin miilitsatelt.

      Nad naersid. „Kelle heaks me sinu arvates siis muul ajal töötame?” (Vladivostoki uus linnapea oli mees, kelle hüüdnimi oli Winnie Puhh, maffiapealik, kes oli varem istunud kinni tapmisähvarduse eest ühele ärimehele.)

      Vitali võtteplatsil oli sadu osatäitjaid ja seal oleks pidanud valitsema kaos, aga ma ei ole kunagi näinud ühtki filmivõtet nii libedalt kulgemas. Tema gängsterijõuk oli ühtlasi filmimeeskond. Kes julgeks võttele hilineda, kui mängu juhivad professionaalsed tapjad? Vitali oli sellesse ametisse nagu loodud. Müts silmile tõmmatud, oma pika sõrmega huultele koputades pani ta kõik kaamerad veatult paika. Kuigi mingit käsikirja ei olnud, ei eksinud ta kordagi kõigile tegelastele nappe, lakoonilisi juhtnööre andes.

      „See on nagu kallaletungi korraldamine,” rääkis ta mulle. „Kõik peab olema väga täpne. Mitte nii nagu mõnes su pisikeses dokumentaalikeses.”

      Iga detail riietuses, relvades ja asjades, mida turukaupmehed müüsid, oli taasloodud täpselt sellisena, nagu see oli 1980-ndate lõpus. Aga kogu selle üksikasjaliku täpsuse juures võttis Vitali oma filmi üles pigem nagu labaseid B-kategooria filme tehakse, mitte nagu dokumentaalses stiilis realismi filmitakse. Kõik kaadrid Vitalist olid glamuursed lähivõtted. Ta pühkis oma higist laupa, ohkas nagu miim, vaatas ainiti kaugusse ja pääses surmast „Tähesõdade” tunnusmuusika saatel. Just sellisena ta ennast, oma elu, oma kuritegusid nägigi. Kogu valu ja surma, mida ta oli põhjustanud ja mida ise kannatanud, vaatles ta läbi kulunud, halva märulifilmimuusika ja tossumasinast lastud suitsu.

      „Millised filmid sind inspireerivad?” küsisime meie.

      Vitali vaikis hetke.

      „„Titanic”. See on üks korralik film. DiCaprioga. See on päris elu. See on sedasorti asi, mida ma kavatsen teha, kui saan raha kokku …”

      See oli olnud viimane kord, kui ma teda nägin, kolm aastat varem. Aga teda tuletati mulle endiselt sageli meelde. Ühte lühikest stseeni näidatakse Ostankino kanalitel igal nädalal. President istub pika laua otsas. Mõlemal pool teda istuvad kubernerid: Lääne-, Kesk-, Kirderegiooni jne. President osutab igaühele, kes räägib talle, mis tema kandis toimumas. „Allumatud terroristid, maksmata pensionid, kütusedefitsiit …” Kubernerid näivad olevat paigale tardunud. President mängib nendega, täpselt nagu Vitali. „Noh, kui te ei suuda oma tagahoovigi korras hoida, on meil alati võimalik leida uued kubernerid …” Pikka aega ei suutnud ma välja mõelda, mida see stseen mulle meenutab. Siis sain aru: see on võetud „Ristiisast”, kus Marlon Brando kogub kokku viie maffiaperekonna pead. Quentin Tarantino kasutas sarnast stseeni siis, kui Lucy Liu kohtus Tokyo yakuza-klannide pealikega filmis „Kill Bill” – see on maffiafilmi kujund. Ja see sobib kuvandiga, mille Kreml on Presidendile loonud: ta on riides nagu maffiaboss (must polosärk musta ülikonna all) ja tsitaadid sellest, kuidas ta räägib, on pärit otse gängsterifilmidest („Me tulistame vaenlast siis, kui ta istub peldikus …”). Ma näen meediakuvandi loojate loogikat. Keda rahvas kõige rohkem austab? Gängstereid. Paneme siis oma juhi sarnanema gängsteriga, paneme ta käituma nagu Vitali.

      Aga samal ajal, kui riigi juhid imiteerisid gängstereid, läks kultuuriministeeriumist ja Ostankinost liikvele sõna, et Kreml soovib positiivseid, rõõmsaid filme. Vene gängsterifilmid, mis oleksid teoreetiliselt pidanud konkureerima kõige populaarsematega kogu maailmas, sunniti levist kaduma. Näitlejad, kes pidasid end ennekõike vene De Nirodeks, olid äkki sunnitud oma kuvandid ümber tegema ja võtma vastu rollid romantilistes komöödiates. Läänes on olukord täpselt vastupidine: poliitikud püüavad käituda nagu ontlikud kodanikud kunagi, samal ajal kui filmid ja televisiooni on vallutanud allilm. Siin jäljendavad poliitikud mafioososid, aga filmid on roosilised. Alati, kui ma sokutan TNT-le mõne gängsteritega seotud saate, vahivad nad mind ammulisui: „Me teeme siin rõõmsaid saateid, Peter. Rõõmsaid!” Ma oletasin, et Vitali ei leidnudki raha oma kassahiti tootmiseks. Ma olin tema pärast natuke mures.

      Vitali oli mulle raudteejaama vastu tulnud. Tal olid seljas tavapärased viigitud dressid; sellest oli päris palju aega möödas, kui ma viimati nägin kedagi neid kandmas. Ta tervitas mind soojalt. Ma tundsin, et ta oli siiralt rõõmus, kohates kedagi „vanadest aegadest”.

      „Aitäh, et sa tulid.”

      „Kas sa elad nüüd D-s?”

      „Ma hoian madalat profiili. Ma väldin Moskvat: liiga palju mente, kes tahavad su dokumente kontrollida. Kodus on kõik mu viimasedki kambajõmmid istuma pandud. Mul ei oleks kedagi filmida, isegi kui raha kokku saaksin.”

      Ma hakkasin mõtlema, et äkki flirdib Vitali oma endise ametiga, aga pidasin paremaks mitte surkida. Me jalutasime tema auto juurde: see oli tuliuus nelikveoline (iseenesest mõista). Ilma numbrimärkideta. Taga rippus värskelt pressitud nailondress.

      „Ma elan autos, kuni hoian madalat profiili. Ma olen seda niikuinii alati korteritele eelistanud.”

      „Mis sinu filmiprojektist sai?” küsisin.

      „Kohtusin paari Moskva produtsendiga. Nad tahtsid, et ma neile käsikirja näitaksin. Kas nad arvavad, et ma loll olen? Ma tean, et nad varastavad selle ära ju.”

      „Aga Vitali, niimoodi need asjad käivadki. Sul oleksid autoriõigused, garantiid.”

      „See ei tähenda midagi. Produtsente ei saa usaldada, nad on kõik sulid. Ma üritasin raha hankida oma inimestelt, maffiabossidelt. Inimestelt, keda saab usaldada. Aga keegi neist ei tahtnud gängsterifilmidesse investeerida. „Sellel ei ole tulevikku,” ütlesid nad mulle.”

      Tuli välja, et Vitali tahtis, et ma teeksin temaga lühikese intervjuu. Tal oli plaanis teha endast dokumentaalfilm.

      „Ükski teist, teleinimestest, ei oskaks mind oma filmides õigesti kujutada. Kas sa võtsid suure kaamera kaasa? Väga hea.”

      Võtsime intervjuu üles autos. Vitali manas ette kõige väärikama ilme, mida oskas – osaliselt roomajaliku, osaliselt romantilise. Ta rääkis ülimalt aeglaselt.

      „Juba sellest ajast saadik, kui ma laps olin, teadsin, et suudan enamat kui teised inimesed. Joosta kiiremini. Hüpata kõrgemale …”

      Ta vakatas äkki keset lauset ja tormas autost välja. Ta hakkas röökima, sülitades küüruvajunud, kohutavalt paistes silmadega hulguse pihta, kes jõi auto taga midagi kilekotis olevast pudelist. Hulgus roomas minema. Vitali astus uuesti sisse, ikka veel raskesti hingates, aga viha lülitus välja nagu valgus elektripirnis.

      „Sa ju ei tahaks, et ta minuga koos kaadrisse jääks. Ta muudaks selle koledaks.”

      Siis võttis Vitali üles intervjuu minuga. Ta oli kõik mu sõnad juba üles kirjutanud, mul oli vaja ainult käsikiri pähe õppida.

      „Esimest korda, kui ma Vitaliga kohtusin, tundus mulle, et ta on kõige andekam ohtlik mees ja kõige ohtlikum andekas mees, keda ma kunagi näinud olin …”

      See oli pikk kõne ja mul läksid kogu aeg sõnad sassi. Aga Vitali oli kannatlik režissöör ja viienda korraga saime hakkama.

      Pärast filmimist naaldus Vitali seljatoele ja võttis välja hunniku kõvakaanelisi raamatuid.

      „Need on sulle.”

      Need olid raamatud, mille oli kirjutanud Vitali.

      „Ma olen hakanud raamatuid kirjutama. СКАЧАТЬ