Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Peter Pomerantsev

Чтение книги онлайн.

      I vaatus

      TÕSIELUSERIAAL VENEMAA

      Linn kiirteel

      Öösel üle Moskva lennates on näha, kuidas selle linna kuju loob hulk kontsentrilisi teeringe, keskel on pisike Kremli ring. Kahekümnenda sajandi lõpus kumas nendelt ringidelt määrdunudkollane tuhm valgus. Moskva oli armetu satelliit Euroopa ääremail, kus hõõgusid veel viimased Nõukogude impeeriumi kustuvad söed. Siis, kahekümne esimesel sajandil, juhtus midagi – raha. Mitte kunagi varem ei olnud nii väikesesse kohta nii lühikese aja jooksul nii palju raha voolanud. Orbitaalsüsteem muutus. Ülal linna kohal lõid kontsentrilised ringid hiilgama uute pilvelõhkujate neoonvalguses ning teedel kihutavate Maybachide tuledes, keereldes üha kiiremini ja kiiremini silmipimestavas, hüpnotiseerivas laadasäras. Venelased tõusid raketina taevasse: nad olid kõige rikkamad, kõige energilisemad, kõige ohtlikumad. Neil oli kõige rohkem naftat, kõige ilusamad naised, kõige paremad peod. Neist, kes varem olid valmis kõike maha müüma, olid saanud need, kes olid valmis kõike ostma: Londoni jalgpalliklubisid ja New Yorgi korvpalliklubisid, kunstikollektsioone, Briti ajalehti ning Euroopa energiakompaniisid. Mitte keegi ei saanud neist aru. Nad olid korraga nilbed ja rafineeritud, kavalad ja naiivsed. Nad said mõtte ainult Moskvas, linnas, mis elas kiirteel, mis muutus reaalsustunnet hävitava kiirusega, linnas, kus poisikestest saavad miljardärid vaid silmapilgu jooksul.

      „Etendus” oli sõna, mis iseloomustas kõige paremini seda linna, maailma, kus gängsteritest saavad kunstnikud, kullakaevajad tsiteerivad Puškinit, Põrguinglid kujutavad ette, et nad on inglid. Venemaa oli näinud nii paljusid maailmasid nii tohutus tempos siit läbi vilksamas – kommunismist perestroikani, šokiteraapiani, vaesuseni, oligarhiani, maffiariigini ja ülima rikkuseni –, et selle uutel kangelastel oli tunne nagu oleks elu lihtsalt üks sädelev maskeraad, kus iga rolli ja iga seisukohta või uskumust on võimalik muuta. „Ma tahan proovida läbi kõik karakterid, mida maailm on kunagi näinud,” ütles mulle Vladik Mamõšev-Monroe. Ta oli performance-kunstnik ja linna maskott, vältimatu külaline pidudel, millel käisid vältimatud magnaadid ja supermodellid, kes saabusid riietatuna Gorbatšoviks, fakiiriks, Tutanhamoniks, Venemaa presidendiks. Kui ma esimest korda Moskvasse saabusin, pidasin neid lõputuid transformatsioone vabanenud riigi väljenduseks, kus vabadusõhinas erinevaid kostüüme selga tõmmates lükatakse isiksuse piirid nii kaugele, kui need üldse võivad minna, punkti, mida Presidendi vesiir kutsus loomingulisuse tipuks. Alles aastaid hiljem hakkasin mõistma, et need lõputud muutumised ei olnud mitte vabadus, vaid lihtsalt üks deliiriumi vorm, milles koletisnukud ja õudusunenägude müstikud on veendunud, et nad on peaaegu päris ja marsivad selle poole, mida Presidendi vesiir nimetas „viiendaks maailmasõjaks, esimeseks mittelineaarseks sõjaks kõigi vastu”1.

      Aga ma ruttan sündmustest ette.

      Ma töötan televisioonis. Faktidel põhinevas televisioonis. Faktidel põhineva meelelahutuse alal, kui täpne olla. Ma lendasin Moskvasse 2006. aastal, sest televisioonitööstuses, nii nagu ka igal pool mujal, oli buumiaeg. Ma tundsin seda riiki juba varem: olin seal alates 2001. aastast, aasta pärast ülikooli lõpetamist, elanud suurema osa oma ajast, töötades vaheldumisi mõttekodades ning väga tagasihoidliku konsultandina Euroopa Liidu projektide juures, mis olid mõeldud Venemaa „arengule” kaasaaitamiseks, seejärel ühes filmikoolis ning viimasel ajal Lääne telekanalite dokumentaalide juures assistendina. Minu vanemad olid 1970. aastatel poliitiliste põgenikena Nõukogude Liidust Inglismaale emigreerunud, ja ma kasvasin üles, rääkides mingisugust põgenike vene kõnekeelt. Aga ma olin alati olnud kõrvalseisja, kes nägi Venemaad vaid väljastpoolt. Ma tahtsin jõuda lähemale: London näis nii mõõdetud, nii etteaimatav; Ameerika, kus elas minu ülejäänud emigrandipere, näis nii enesega rahulolev; samal ajal kui tõelised venelased näisid tõeliselt elavat, neist õhkus tunnet, et kõik on võimalik. Tegelikult tahtsin ma filmi teha. Vajutada salvestamisnuppu, suunata kaamera ja lihtsalt filmida. Ma võtsin oma kaamera, päevinäinud metalse Sony Z1, mis oli piisavalt väike, et seda sai alati kotti pista. Suurem osa ajast filmisin ma lihtsalt selleks, et mitte lasta sellel maailmal põgeneda. Ma filmisin pimesi, teades, et niisuguseid osatäitjaid ei saa mul enam kunagi olema. Ja ma olin Moskvas nõutud mees sel lihtsal põhjusel, et ma sain öelda need maagilised sõnad: „Ma olen Londonist.” Need toimisid nagu „Seesam, avane!”. Venelased on veendunud, et londonlased teavad eduka televisiooni alkeemilist saladust, suudavad ennustada järgmisena tippu tõusvat tõsielusarja või talendisaadet. See ei olnud oluline, et ma ei olnud kunagi jõudnud kaugemale kolmanda järgu assistendist teiste inimeste projektides; ainult sosin „ma olen Londonist” tegi võimalikuks kõik kohtumised, mida soovisin. Ma sõitsin jänest Lääne tsivilisatsiooni seilanud pankurite, juristide, rahvusvahelise arengu konsultantide, raamatupidajate ja arhitektide laevastikus, mis oli seilanud õnne globaliseerumise seiklust otsima.

      Ent Venemaal seisneb televisioonitöö enamas kui kaameraks olemises, jälgimises. Riigis, mis hõlmab üheksat ajavööndit, üht kuuendikku kogu Maa mandrialast, riigis, mis ulatub Vaiksest ookeanist Läänemereni, Põhja-Jäämerest Kesk-Aasia kõrbeteni, peaaegu keskaegsetest küladest, kus inimesed toovad endiselt ämbritega vett puidust kaevudest, läbi ühe tehasega linnakeste sinisest klaasist ja terasest pilvelõhkujateni uues Moskvas on televisioon ainuke jõud, mis suudab seda riiki ühendada ja valitseda ja siduda. Ning teleprodutsendina juhiti mind otse selle tegevuse keskpunkti.

      Minu esimene kohtumine viis mind Ostankino kõige ülemisele korrusele, viie jalgpalliväljaku suurusesse televisioonikeskusse, mis on Kremli propaganda taraan. Kõige ülemisel korrusel, hulga mattide mustade koridoride kaugusel asub pikk konverentsiruum. Siin kohtusid Moskva kõige helgemad pead iganädalaseks ajurünnakuks, et otsustada, mida Ostankino eetrisse lasta. Mind võttis kaasa üks sõbralik Vene kirjastaja. Tänu mu Vene perekonnanimele ei olnud keegi veel märganud, et ma olen britt ja ma hoidsin oma suu kinni. Ruumis oli meid üle kahekümne: päevitunud ringhäälingutöötajad valgetes siidsärkides, raskelt hingavad poliitikaprofessorid higiste habemetega ning tossudes reklaamiinimesed. Ühtki naist ei olnud. Kõik suitsetasid. Tossu oli nii palju, et ma hakkasin sügelema.

      Laua otsas istus üks riigi kuulsamaid poliitikasaadete juhte. Ta on väike ja räägib kiiresti käheda häälega:

      Esimese asjana oli President 2000. aastal võimule tulles haaranud enda kätte kontrolli televisiooni üle. Just televisioon oli see, mille kaudu Kreml otsustas, milliseid poliitikuid „lubatakse” nukuopositsiooni, milline peaksid olema riigi ajalugu ja hirmud ja teadvus.

      Ning uus Kreml ei kavatsenudki teha sama viga, mille tegi vana Nõukogude Liit: nad ei lase iialgi televisioonil muutuda igavaks. Ülesanne on sünteesida nõukogudelik kontroll lääneliku meelelahutusega. Kahekümne esimese sajandi Ostankino segab kokku äri ja propaganda, reitingud ja autoritaarsuse. Ning kogu selle suurepärase etenduse keskmes on President ise, loodud eikellestki, hall virvendus teleekraanil, kes vahetab oma sõduri, armastaja, paljarinnalise jahimehe, ärimehe, spiooni, tsaari, Supermani rolle sama kiiresti nagu näitleja. „Uudised on viiruk, millega meie anname õnnistuse Putini tegudele, millega me teeme temast Presidendi,” meeldis teleprodutsentidele ja poliittehnoloogidele rääkida. Selles suitsuses ruumis istudes oli mul tunne, et tegelikkus on kuidagi vormitav, et ma olin koos Prosperodega, kes võisid projitseerida postsovetlikule Venemaale täpselt sellise eksistentsi, nagu soovisid. Aga iga aastaga, mil Venemaal töötasin, muutusid Ostankino strateegiad Kremli paranoia kasvades üha käänulisemaks, vajadus õhutada paanikat ja hirmu üha tungivamaks; ratsionaalsus lülitati välja ning Kremli-sõbraliku kultuse kuulutajad ning vihakülvajad lasti eetrisse tippajal, et hoida rahvas oma lummuses, hajutada tähelepanu. Ja üha enam saabus Kremlile appi välismaalt palgatud käsilasi, et levitada seda visiooni kogu maailmas.

      Aga kuigi elu viis mind lõpuks tagasi Ostankinosse, oli minu esialgne roll etteantud käsikirjaga uue Venemaa СКАЧАТЬ